17. jaanuaril meenutab kirik üht tuntumaist kristliku munkluse rajajaist, püha Antonius Suurt (251–356).

Antonius sündis Kesk-Egiptuses vagade ning jõukate kristlastest vanemate lapsena. Noorukina tuli tal üle elada vanemate kaotus ning tema hoolde jäi noorema õe ning majapidamise eest hoolitsemine.

Antoniuse biograafi, püha Athanasiuse jutustuse kohaselt läks Antonius umbes kahekümneaastasena ühel pühapäeval kirikusse, mõtiskledes teel sellest, kuidas apostlid olid jätnud kõik, et järgida Jeesust ning samuti sellest, mida Apostlite tegude raamatus jutustatakse toonaste kristlaste elust. Kui ta siis missale jõudis, kuulis ta loetamas evangeeliumi sõnu: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ (Mt 19:21) Antonius pidas neid sõnu talle isiklikult öelduks ning otsustas kuuletuda. Koju naastes müüs ta kogu oma vara, jättes alles vaid väikese osa sellest oma õe vajaduste eest hoolitsemiseks. Saadud raha jagas ta vaestele.

Järgmisel korral kirikusse minnes kuulis ta loetavat Issanda sõnu: “Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest!” (Mt 6:34) Neiski sõnades kuulis ta Issanda kõnetust just talle. Jalamaid korraldas ta ka selle viimase vara müügi, mille seni alles oli jätnud, usaldas oma õe vagade neitsite hoolde ja lahkus linnast.

Tema eluasemeks sai kõrb. Algul elas ta väikeses majas, hiljem vanades hauakoobastes ja mõnda aega ka ühes varemeteks muutunud kindluses. Üha sagedamini tuldi tema juurde, et elada lahus teistest inimestest, pühendununa üksnes Jumalale. Antoniusest sai nende vaimulik isa, nende abt (abba = isa). Viimaks aga lahkus ta täiesti üksi tühja kõrbesse Punase mere rannikul. Seal ei pidanud Antonius puutuma kokku inimhulkadega, küll aga tal tuli tal võidelda mitme raske kiusatusega. Need ilmusid talle erinevatel viisidel, inglina, naisena või metsloomana. Antonius suutis kõigele vastu seista paastudes ja palvetades enam kui 80 aastat. Ta suri 100-aastasena 17. jaanuaril 356. aastal.

Vaid üksikud pühakud on saanud sama kuulsaks kui tema. Püha Athanasios kirjutas temast esimese eluloo ning nimetas teda „mungaelu rajajaks“. Pärast Antoniuse surma Egiptuse kõrb lausa kihas tema järgijatest. Euroopas austatakse teda kaitsjana nakkushaiguste ja loomade haiguste vastu. Teda peetakse ka korvipunujate kaitsepühakuks.

Püha Athanasios, kes teda tundis ja kirjutas temast biograafia, ütles: “Antoniust ei tuntud tema kirjutiste, tarkuse, kunstiande, vaid tema aukartuse pärast Jumala vastu.”

Püha Antoniuse põrm on viidud Püha Antoniuse ordu peakloostrisse La Motte’is, mis rajati 1100. aastal palverändurite eest hoolitsemiseks.

Me palvetame: Taevane Isa, Sina kutsusid püha Antoniust hülgama kaduvat maailma ja teenima Sind kõrbe üksinduses. Kingi meilegi armu õppida tema palvetest ja eeskujust, kuidas loobuda iseendast ja armastada Sind enam kui kõike muud. Seda palume meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi, kes Sinuga elab ja valitseb Püha Vaimu ühtsuses, Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen.

1