30. novembril pühitseme esimese kristliku misjonäri mälestuspäeva

30. novembril pühitseme esimese kristliku misjonäri mälestuspäeva

Apostel Andrease ristilöömine

30. novembril on kirikukalendri järgi apostel Andrease päev ehk andresepäev. Apostel Andreas oli Peetruse vend ja üks Jeesus esimesi jüngreid. 

Kui Ristija Johannes jutlustas ja ristis Jordani ääres, sai Andreasest tema õpilane. Seal nägi ta Jeesuse ristimist ning kui Ristija oli näidanud Jeesust ja öelnud, et see on Jumala Tall (Jh 1:29, 36), järgnes Andreas Jeesusele koos Sebedeuse poja Johannesega. Naatsareti õpetajaga toimunud vestlus muutis kogu tema elu.

Evangeeliumi järgi oli ta „esmakutsutu“ – üks esimesest neljast apostlist (vennad Andreas ja Peetrus; vennad Jaakobus ja Johannes). Evangeeliumis Johannese järgi (1:40-42) öeldakse: „Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend. Ta leidis esmalt oma venna Siimona ja ütles talle: „Me oleme leidnud Messia!” – see on tõlkes „Kristuse”. Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: „Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” – see on tõlkes Peetruseks.“ 

Andreas esineb evangeeliumides vaid kolmel korral ning iga kord toob ta kellegi Jeesuse juurde – ta on tõeline „inimeste püüdja“.

Andrease esimeseks misjonitööks oli tuua oma vend Siimon Jeesuse juurde. Siimon sai uueks nimeks Peetrus. Vennad ristiti Jordani jões.  Seejärel tõi ta Õnnistegija juurde poisi, kellel oli kaks kala ja viis odraleiba, mida Jeesus tegi nii paljuks, et sellest jätkus söömiseks 5 000 inimesele ning viimaks paganatest kreeklased, kes tahtsid näha Jeesust. Ta ise jäi tagaplaanile. Inimesed pidid jõudma Jeesuse, mitte Andrease juurde.

Püha apostel Andrease eeskujul oleme kõik kutsutud järgima Andrease eluhoiakut ning osalema Andrease liikumises. Ülesanne on lihtne ja igale kristlasele jõukohane – kutsuda oma vendi, õdesid, vanemaid, lapsi ja lapselapsi, sugulasi ja tuttavaid kirikusse, et saada innustust kristlikuks eluks. Teinekord võime imestada, kui vähe on tarvis, et mõni lähedane leiaks kirikutee. Sageli on meie ümber suur ootus ja igatsus, et keegi võtaks ja näitaks õiget suunda. Ja kui leidub üks kristlane, kes seda teha julgeb, on tänu ja rõõm mitmekordne ja mõlemapoolne.


Kallis kogudus, mina ei usu, et meie rahvas on kaugel Jumalast. Usun, et inimesed meie ümber igatsevad väga kohtumist tõelise Jumalaga. Kas püha Andreas ei võiks olla ka meie eeskujuks? Kas meie ei võiks olla Andreasteks meid ümbritsevatele inimestele? 


Hakkame nende eest palvetama. Püüdkem olla enda poolt kutsututele usuteel toeks ka edaspidi, et kogudus saaks neile tõeliseks vaimulikuks koduks. Nii oleme koos püha Andreasega osalised suures ülesandes tuua inimesi Jumala osadusse.

– Andres Põder

Jeesuse jüngrina tegi Andreas misjonitööd Väike-Aasias ja Musta mere piirkonnas. Ta hukati 62. aastal Patrases Ahhaias diagonaalristil (X-tähe kujuline rist), mis saanud tema sümboliks (Andrease rist).  

Rumeenia ja Venemaa peavad Andreast oma kaitsepühakuks, samuti peab Andreast oma kaitsepühakuks ka Šotimaa, mille lipul on kujutatud Andrease risti.

Andresepäeva piiblilugemised: Ps 145:3-7   Js 52:7-10   Rm 10:9-18   Mt 4:18-22

Meeldib 1