Emeriitpiiskop Einar Soone: "Vaimulik on õpetaja, karjane ja preester."

*Emeriitpiiskop Einar Soone teenistusel Tallinna Kaarli kirikus (Foto: Tiiu Pikkur/Eesti Kirik)*

“Esmalt õpetamise amet, millest tuleb ka nimetus “kirikuõpetaja”; teiseks karjase amet, mis hõlmab hoolekannet, inimeste ärakuulamist, nõuannete jagamist ja palveelu suunamist; kolmandaks preestri amet, kes on vahendaja eestpalvete tegija, armulaua pühitseja ja õnnistajana.” Järjeloo seekordses osas räägib piiskop Einar Soone lähemalt sellest, millised on kirikuõpetajaks saamise eeldused ning osutab karidele, millega vaimulikul oma praktilises töös tuleb kokku puutuda.

Vaimulikuks saamise eeldus on teoloogiline ettevalmistus, mille annab õppimine EELK Usuteaduse Instituudis või Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja akadeemilistele õpingutele järgnevad õpingud pastoraalseminaris, kus valmistutakse diakoni- ja preestriametiks. selgitab EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris palju aastaid vaimulikke ette valmistanud Soone.

“Vaimulikuametisse kandideerijate puhul me otsime ikkagi mitmetasandilist sobivust: muidugi peab ta ristiinimene olema, uskuma Jumalat ja lootma Tema peale. Teiseks on vajalikud teadmised. Teoloogia ise on mitmeharuline, siia kuuluvad Piibli tundmine, kirikulugu, eetika, dogmaatika, praktilised käsitlused ja laiemalt oikumeeniline liikumine ning teised religioonid – kõik see, mis vaimsesse maailma puutub. Kolmandaks on tarvilikud kutseoskused, ehkki pastoraalseminari aeg on selleks lühike: hääl, kõnemaneer, väljenduslaad – see on õpitav, kuid vaimulikul tuleb ennast treenida.”

Ennesõjaaegsed vaimulikud on õppinud peamiselt Tartu Ülikoolis, kuid sõjajärgsel ajal on enamik neist õppinud usuteaduse instituudis. Praegune õpinguaeg pole vaimuliku ettevalmistamiseks piisav, leiab Soone, kuid märgib, et just praktilise poole pealt jääb liiga vähe aega. “Omal ajal oli ikka viis aastat see esmase õppimise ja ettevalmistamise aeg.”

Ühest vaimulikust võib sõltuda liigagi palju

Kas vaimulikke on palju või vähe? “Nii ja naa,” vastab Soone. “Muidugi oleks hea, et igal kogudusel oleks oma vaimulik, selles mõttes võiks neid olla rohkem. Linnas suuremates kogudustes on mitu vaimulikku, aga maal on kogudused väikesed ja sellest tööst ei ela ära. Tuleb otsida lisaks amet, mis toob leiva lauale ja sageli ka teenida mitut kogudust. Äärealadel, kus pole enam rahvast, kool on suletud, haiglad puuduvad, apteeki ei ole, side ei toimi, siis kirik võib-olla ongi ainsana jäänud. Kirikuid on üle kogu Eesti, kuid vaimuliku töö korraldamine keskustest eemal on vahel väga raske.”

Ühest vaimulikust võib väikeses maakohas jääda sügav jälg. “On küllalt näiteid, kus üks pühendunud vaimulik on koguduse ja kogukonna elu suutnud tohutult muuta. Ise olen seda näinud Virumaa kirikutes: Jõhvis, Lüganusel, Viru-Nigulas, Simunas. Alles hiljutine mälestus on Viru-Nigulast, kus kohaliku rahva eestvõttel peeti kunagise koguduseõpetaja Jaan Jaani mälestusteenistust – veel aastate tagant oli tunda, kui väga kohalikud inimesed oma õpetajat armastasid.” Sellega, et õpetaja on 30, 40, 50 aastat ühes kohas, võib Soone arvates kogudus ka liigselt harjuda ja kui hingekarjane vahetub, mõjutab see kogudust väga palju. “Hea, kui inimestel oleks võimalik näha ka teisi vaimulikke ja nende teenimisvorme.”

Oht killustuda ja kantseleiametnikuks muutuda

Tõusmine kiriklikul ametiredelil toob kaasa suured muutused ülesannetes. “Kui oled diakon, siis on sinu töövaldkonnal üsna kitsad piirid: rohkem tuleb tegeleda hoolekandega, liturgia osas olla abiline. Praktikas peavad endamus diakoneid täitma ka koguduseõpetaja ülesandeid. Kui oled preester, siis oled nii õpetaja kui karjane koguduse keskel. Kui saad kirikuvalitsuse liikmeks, siis tulevad töölauale üldkiriklikud teemad. Piiskopina pead olema ülemkarjane, ülevaataja.”

“Vaimuliku jaoks ei tohi töö liiga kantseleilikuks muutuda, ei tohi end ära killustada, nagu väikeses kirikus on oht. Need, kes kella löövad, orelit mängivad ja koristavad, peavad olema teised inimesed.” Ühe näitena meenub Soonele vaimulik, kelle kirikus orelit ei mängitud. Selle asemel oli altaril viiul. “Siis, kui ta ütles, et “Issand olgu teiega”, võttis ta viiuli ja mängis koguduse osa: “…ja Sinu vaimuga” – tähendab: Figaro siin, Figaro seal!”. Nii et vaimulik võttis altaris enda kanda ka koguduse osa.

Piiskop Soone meenutab, et jõuallikas on palve. Just seepärast peab näiteks katoliku kirikus preester iga päev missa – olgu ta siis koguduse keskel või kodus omaette.

Elavast suhtlusest kipub saama infovahetus

Tänapäeval tuleb info kätte nii hõlpsasti, et vaimulike kokkusaamised pole enam vältimatud. Samuti on hääbunud praktika käia kogudustes visitatsioonidel, tõdeb piiskop. “Meie veel kasutasime taasiseseisvumise aja järel seda võimalust,” märgib ta. “Peapiiskopi visitatsioon tekitas elevust koguduses ja oli heaks motivaatoriks töötegijatele. Samuti tegid visitatsioone praostid oma praostkonnas. Tava ise on kirikus väga vana, isegi Rootsi aegadest on veel säilinud visitatsiooni protokolle,” selgitab Soone. “Protokolli läks kirja näiteks koguduseliikmete arvamus nende õpetaja kohta; jumalateenistus oli kirjeldatud üksikasjadeni,” kirjeldab ta. Kunagised põhjalikud koguduse aruanded läksid vaimuliku sõnul üha lühemaks nõukogude ajal, et võimudel poleks nii paljust kinni võtta. Sellest on Soone arvates ajaloo talletamise mõttes kahju.

Infovahetamise tasandile on tihtilugu taandunud ka vaimulike omavaheline suhtlus. Ehkki koguduse õpetajale on praktilistes küsimustes toeks kogudus, võib tal olla ümbruskonnast raske leida mõttekaaslasi, kes jagaks samu huvisid, kellega saaks arutada kasvõi loetud raamatute üle. “Varem oli vaimulikul lausa aruandekohustus, mida ta on lugenud, mis teemadega tegelenud. See kirjapanemine võis mõne inimese jaoks olla ka puhtalt formaalne, aga see kuidagi distsiplineeris,” leiab vaimulike õpetaja. Oluline on tema sõnul siiski see, et kirikuõpetajad omavahel ei räägiks ainult kiriku remontimisest, vaid ka vaimulikel teemadel. Sisukad vestlused on võimalikud, kui võtta aega omavahelisteks kohtumisteks.

“Võib-olla on see subjektiivne pilt, aga tundub, et kui 70. aastatel ei olnud selliseid suhtlemisvahendeid kui tänapäeval, siis vaimulike omavahelist läbikäimist oli rohkem. Ka minul oli võimalus vanema põlvkonna vaimulikega suhelda, vestelda, arutleda teoloogiliste küsimuste üle,” nendib Soone. Pastoraalseminaris on tema sõnul Liina Sander väga aktiivne häid hingehoidlikke ja eneseanalüüsi võimaldavaid raamatuid soovitama, et neid hiljem koos reflekteerida. Ta leiab, et üks võimalus arutelusid pidada ja kogemusi vahetada on praostkonna konverents. Erialane kogemuste vahetamine ei asenda siiski mitteformaalset suhtlust, tõdeb Soone. “Vaja on, et naaberkoguduse vaimulikud käiksid omavahel läbi, oluline on suhelda saaks ka teiste vaimulike perede, nende lastega.”

Regina Hansen