Euroopa kirikute esindajad kogunesid Tallinnas Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) 2023. aasta peaassambleele, mille teema oli „Loome tulevikku Jumala õnnistusel“. Assamblee meenutas, et õnnistatud olemine tähendab vabanemist ärevusest iseenda julgeoleku ja kontrolli pärast – see on meie enda ajaloo või narratiivi vangistusest pääsemine. See õnnistuse mõiste suunab EKK kirikute tegevust, kui nad järgivad oma kutsumust konfliktidest lõhestatud maailmas.

Ettekandjad* meenutasid kirikutele, et teoloogia on avalik asi ning et kristlaste ülesanne on järjest sekulaarsemates poliitilistes aruteludes kaasa rääkida. Euroopa tulevikku kujundada aitavad kirikud peavad olema leidlikud ja julged, enesekindlad, aga mitte kõrgid, lisaks rääkimisele ka kuulama, olema usaldavad, mitte ärevad, lootusrikkad, mitte pelgalt optimistlikud.

Sellesama kutsumuse pärast peavad Kristuses ühendatud ja Piibli tunnistusest lähtuvad kirikud hoolikalt tähelepanu pöörama Euroopa pinnal toimuvatele arengutele. See sunnib meid tegelema kliimakriisi, elurikkuse kadumise, üleilmse rände, pead tõstva populistliku natsionalismi, inimõiguste rikkumise, üldisemate konfliktide ja otsese sõja probleemidega. Kõik need nähtused mõjutavad üksteist ja on omavahel seotud. Näiteks keskkonnakriis halvendab toidu kättesaadavust teatud elanikkonnarühmadele, keda võitlus kahanevate ressursside pärast sunnib omakorda paremat elu otsides elukohta vahetama.

Selles kontekstis tunnistas assamblee enda kohustust Jumala ees võtta kuulda nende noorte inimeste abipalveid, kellele näib üha enam, et need, kes ise kunagi noored olid, on neid nende tulevikku silmas pidades alt vedanud. Me tunnistame oma ühist vastutust selle eest, et oleme kaasa aidanud keskkonnakriisile ja kliimaalasele ebaõiglusele, mis on lahutamatult seotud lõputut kasvu taotleva majandusega. Jumala loodu hüüab teistsuguste prioriteetide järele.

Assamblee on võtnud selge seisukoha järgmistes küsimustes.

• Assamblee mõistab üheselt hukka Venemaa jõhkra kallaletungi Ukrainale ning sellega kaasneva elu, maa-alade ja rahvusvaheliste suhete hävitamise – sellega rikutakse vägivaldselt sõjajärgset kokkulepet, millega seati kõige tähtsamale kohale õigusriikluse põhimõte. Assamblee kuulis ränki tunnistusi nendelt, keda see sõda on otseselt puudutanud, ning tugevaid üleskutseid palvetada ja edaspidi praktiliselt abiks olla. Assamblee seisab selle sõja vägivallaohvrite kõrval.
• Meile teeb muret mõnede kirikute osalus sellele kohutavale konfliktile kaasa aitamises ning me tunneme kahetsust selle kõrvalekalde mõju pärast kristlikule tunnistusele Euroopas.
• Tallinna kohtumise ajal avanes selles potentsiaalses üleeuroopalises konfliktis uus peatükk: tuumarelvade viimine Valgevenesse, mille praegune režiim on demokraatia ja vägivallatu vastupanu maha surunud. Me peame seda äärmiselt kahetsusväärseks.
• Aserbaidžaani jätkuv blokaad Mägi-Karabahhis põhjustab endiselt ebaõiglust ja kannatusi inimestele, kes on sattunud vaidlusaluse identiteedi ja territooriumi pärast rõhumise alla.
• Mõnes Euroopa osas on tõsiselt ohtu sattunud usu- ja veendumusvabadus: näiteks rünnatakse kristlikke vähemusi, hävitatakse pühapaiku ja religioosseid pärandkohti ning okupeeritakse maid.
• Rahvusvahelise rändega kaasnevad tohutud inimkaotused, muu hulgas ka Euroopa piiridel. Kohtumise ajal kuulsime jahmatusega, et Kreeka ranniku lähistel on uppunud ligikaudu 500 inimest. EKK ja Euroopa kirikute migratsioonikomisjon on teinud ettepaneku kuulutada 25. juuni 2023 palve- ja vigiiliapäevaks.

EKK tegeleb mõnedega nendest probleemidest raamistikus „Teekonnad rahu poole“ (Pathways to Peace).

EKK algne mõte oli luua koht, kus erineva ajaloo, riigikuuluvuse ja rahvusega eurooplased saaksid oma erinevatele seisukohtadele ja kogemustele vaatamata kokku tulla ning nende üle arutleda. See kutsumus kehtib ka tänapäeval, eriti arvestades praegu Euroopas valitsevaid reaalseid ja vägivaldseid vastuolusid. Kristlased on Kristuses vältimatult ühendatud ja erinevus rikastab neid. Nad on kutsutud sellest ühtsusest tunnistust andma ning väljendama (sõna ja teoga) oma muret nende pärast, kes on võimetud ja kannatavad teiste põhjustatud ebaõigluse all. See tähendab ka kõikide ebaõigluse põhjustajate vastutusele võtmist.

Kui mõned meie aja poliitilised liikumised otsivad jätkuvalt julgeolekut piiridest ja kitsalt määratletud identiteedist, siis kristlikud kirikud ei saa endale lubada üksteisest eemaldumist. Meie vastastikusest armastusest ja armust lähtuvad kõnelused peavad väljendama eelolevatel aastatel meie prioriteete. Kirikud peavad kuulda võtma Jeesus Kristuse läbi esitatud Jumala kutset olla lootuse vahendajad ning kanda avalikult ebaõiglase kannatuse arme. See tähendab kartmatut kindlaksjäämist lepitavale ülestõusmislootusele Kristuses, kes kutsub meid võtma Jumala õnnistuse all vastutust tuleviku kujundamise eest.

* Valgevene opositsiooniliider Svjatlana Tsihhanovskaja, sotsioloog ja kirjanik Hartmut Rosa, endine Canterbury peapiiskop dr Rowan Williams ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I