Kui lihtne on tänapäeval saada tembeldatud «homofoobiks» või «Kremli agendiks» ning sageli pannakse nende vahele ka võrdusmärk, kirjutab Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart (Keskerakond).

Piisab sellest, kui olla mitteparketikõlbuliku erakonna liige, muretseda eesti keele õpetamise taseme pärast vene koolides või seada kahtluse alla abieluvõrdsus. Kui lihtsaks on muutunud teisitimõtlejate häbimärgistamine, olgu nad Riigikogu liikmed, vaimulikud, terved ühiskonnarühmad. Kui kergesti asutakse süüdistama kuriteole õhutamises ja seotuses välise vaenlasega või nimetatakse oponente vähima häbitundeta klounideks, saateks piiritagune aplaus.

Olgu see siis poliitiliste vastaste diskrediteerimiseks enne valimisi või selleks, et õigustada vastuoluliste seaduseelnõude üleolevat läbisurumist. Eesmärgid võivad olla erinevad, kuid vahendid jäävad samaks.

Liberaalide silmakirjalikkus

Huvitav, et kõige karmimad süüdistused ja kõige jultunumad avaldused pärinevad neilt, kes kuulutavad end liberaalsete väärtuste kaitsjateks ja diskrimineerimise vastu võitlejateks. Mitte et selles midagi uut oleks, kuid uue koalitsiooniga on asi läinud üle võlli. Samas, kui küsida peaministrilt või siseministrilt, keda nad konkreetselt silmas peavad, kes konkreetselt aitas kaasa kuriteole, kes on parlamendis “kloun”, siis selgeid vastuseid ei saa.

Sõnu teha on palju lihtsam kui nende eest vastutada. Samal ajal tahab just praegune koalitsioon muuta “vaenu õhutamise” eest süüdistuse esitamise aluseid ja teha sõnastus nii ebamääraseks, et see võimaldaks kriminaalkaristust “valede mõtete väljendamise” või ükskõik millise hooletu sõna eest. Arutelu vihakõne eelnõu üle seisab Riigikogus veel ees, kuid see lõpeb ennustatavalt samuti teerullimeetodil. “Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale” ehk meie räägime mida iganes, aga teie olge vait.

Varjamatu kirikuvaenulikkus

Eriti valusaid ajaloolisi assotsiatsioone kutsub esile siseministri varjamatu vastumeelsus vaimulike suhtes, ja ta pole selles üksi. Tõrjumine ja halvakspanu kiriku suhtes on muutumas moevooluks – liberaalsuse ja valgustatuse ilminguks. On sümboolne, et just siseminister on see, kes peaks ameti poolest vastutama riigi ja kiriku vaheliste suhete eest. Kiriku rolli eiramine sotsiaalkultuurilistes protsessides on aga just nimelt valgustatuse puudumise ilming.

Teadupärast pani kristlus aluse euroopalike väärtuste süsteemile ja kultuurilisele arengule. Vähemalt üks poliitiline partei Eestis väidab, et tal on pikaajaline arengukava, näiliselt kahesaja aasta peale. Tegelikult pole neil aimugi, kuidas nende algatatud maksureform mõjutab riigi majandust isegi lähiaastatel. Tuleb tunnistada, et pole ühelgi erakonnal süsteemse arengu kontseptsiooni kauemaks kui üheks valimistsükliks.

Teisalt on kristlik kirik juba kaks tuhat aastat tõestanud, et on võimeline mõjutama protsesse pikas ajavaates. Esimene hoolekandeasutus ja haigla, Jaani seek, rajati kiriku poolt ning leidis mainimist juba 1237. aastal. Esimesed koolid Eesti territooriumil rajati 700 aastat tagasi kloostrite ja koguduste poolt. Tänu protestantismi tulekule muutus eestikeelne haridus juba 500 aastat tagasi võimalikuks. Varaseim säilinud eestikeelne raamat on luterlik katekismus aastast 1535. Rääkimata sellest, et just protestantismi ideoloogia mõjutas progressi ja majanduskasvu Euroopas.

Kiriku mõjul loodud ühiskondlik-kultuurilised traditsioonid ei oma mitte ainult sakraalset tähendust, vaid need on ka kaitsemehhanismiks ühiskonnale ja üksikisikutele, hoides neid lagunemise ja hävimise eest. Traditsioonide teadlik järgimine kujundab indiviidi identiteeti ja säilitab rahva kultuuri. Kas laulupeo programmi võiks lisada traditsioone, mis muudaks laulupeo identiteeti?

Nii ei võetaks ju kelleltki midagi ära ja rahvalaule esitatakse endiselt. Ei, seda ei tehta, sest see oleks kultuuriliste alustalade lõhkumine. Ja isegi kui tagajärgi ei tajuta ega tunnetata kohe, siis pikemas perspektiivis on need paratamatud, sest traditsioon või selle puudumine kujundavad tulevikku sajanditeks. Seepärast võtavad kõik totalitaarsed režiimid enda kontrolli alla ideoloogia ja kultuuri ning loovad omaenda traditsioonid. Seega on abielu sotsiaalkultuuriline nähtus, mille muutmisel on pikaajalised tagajärjed ja kirik on sellest teadlik.

Parandame “looduse vea”

Loodusseadused ja jumala tahe on kodeerinud naiste ja meeste vajaduse osaleda uue elu loomisel. Ei saa välistada, et nende erinevad rollid olid ettemääratud aluseks ka inimese isiksuse kujunemisele ja füüsilise arengule. Oletame, et see arusaam on pelgalt arhailine teooria, kuid ei saa kindlalt väita ka vastupidist. Perekonnaseaduse muudatused kaotavad ära eri soost vanemate tähtsuse.

Seadusandlik algatus loob kõik õiguslikud eeldused, et võrdsustada samasooliste ja erisooliste vanemate võimalused lapsi saada. Seadusandjad püüavad õigusnormidega parandada kahetsusväärset «looduse viga». Küsimus on vaid selles, kes või mis on olnud aastatuhandeid valitsenud diskrimineerimise põhjuseks. Eelarvamused, mis põhinevad universumi ebatäiuslikkusel?!

On huvitav, et viimastel aastakümnetel oleme üksteist veennud loodusseaduste rikkumise kahjulikkuses ja looduslikesse protsessidesse sekkumise lubamatuses. Isegi liiga sagedast muru niitmist linnaruumis peetakse keskkonna vastu suunatud kuriteoks. Inimene ongi tekitanud meie planeedile korvamatut kahju ja tagajärjed võivad olla saatuslikud. Näib siiski, et soov “jõgesid ümber pöörata” on endiselt säilinud loosungi all “Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame, mis vaja.”

Oleks aus tunnistada, et koalitsiooni algatatud vastasseisu tekitavate teemade teravdamine ühiskonnas viib negatiivsete emotsioonide tekkimiseni, sealhulgas vähemuste suhtes. Paljud opositsioonipoliitikud pole oma väljaütlemistes vaoshoitud ja häbimärgistavad avalikult inimesi nende seksuaalse orientatsiooni pärast. Selline käitumine on vastuvõetamatu. Kuid suurem vastutus sotsiaalsete pingete süvenemise eest lasub praegustel valitsuserakondadel, kes ei suuda või ei taha võimalike pikaajaliste muutustega arvestada. Rääkimata nende eest vastutuse võtmisest. Liberaalne maailmavaade peaks olema suunatud mõistmisele, mitte tühistamisele.

Artikkel on avaldatud 20.06.2023 ajalehes Postimees ja ilmub e-Kirikus autori loal.

3