Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Anna koguduse lugu.

Aastal 1650 ehitas Purdi mõisa omanik Heinrich Robert von Burt Paide-Tallinna maantee äärde püha Anna kabeli, mida hüüti ehitaja nime järgi Purdi kabeliks. Pole teada, kas see puukabel oli esimene või on samas paigas ka varem kabeleid olnud. Rahvapärimuse järgi on kunagi pühakoda olnud praegusest kirikust paar kilomeetrit põhjapool Imemäe-nimelisel kalmel, mida hüütakse ka kirikuasemeks. Kirikuõpetajad, kes Anna kabelis Jumala Sõna kuulutasid ja sakramente jagasid, said oma töötasu Järva-Peetri koguduselt, kelle abiõpetajad nad kirjade järgi olid. 5. septembril 1684 moodustati Järva-Peetri äärealadest iseseisev Anna kihelkond. Uue kogudusega liideti ka Mustla küla, mis seni kuulus Kose kihelkonda. Purdi mõis kinkis uuele kogudusele maa, Mätliku-nimelise koha, kuhu ehitati kirikuõpetaja elumaja koos kõrvalhoonetega. Sellega asus pastoraat Anna kirikust 3,7 km Paide suunas. 

Iseseisva Anna koguduse esimene õpetaja Erasmus Pegau oli tartlane. Tema isa ja vanaisa olid vaimulikena teeninud Tartu Jaani kogudust. Rostocki ülikoolis kaitses Erasmus Pegau magistrikraadi ning alustas seejärel Anna koguduses tööd vaimulikuna. Viis aastat hiljem kutsuti ta teenima Helme kogudust. Ka järgmine kirikuõpetaja kutsuti siit ära juba mõne aasta pärast. Kolmas jäi küll kauemaks, kuid teda viis hauda katk. 

Kannatuste karikas oli väikesele Anna kogudusele ränk. 1695 algas näljahäda, sellele järgnes Põhjasõda, mis lõppes maad laastava katkuga. Oma kirikuõpetaja ülalpidamine käis sellisel ajal kogudusele üle jõu. Esialgu hooldas Anna kogudust Järva-Peetri koguduse õpetaja. Konsistoorium tegi ettepaneku, mille kohaselt Anna kogudus säilitas küll iseseisvuse, kuid jäi püsivalt Paide kirikuõpetaja teenida. Vastav kokkulepe sõlmiti 30. detsembril 1738. a. 

1747. a. kirjutas õpetaja Otto Reinhold Holtz, et „Jumal oma ääretus armastuses on Paides ja Annas elavakstegeva Sõna läbi inimesi patuunest äratanud ja neile igatsuse kinkinud igavese õndsuse järele“. Kogudus kosus jõudsasti, kuid vana puukabel muutus kasutuskõlbmatuks. 1769. a. otsustas konvent asuda kivikiriku ehitamisele. Seitse aastat hiljem algasid ehitustööd, mida juhtis koguduse patroon Adam Johann von Baranoff. Hilisbarokses stiilis kivikirik kerkis vana puukiriku ette. Uue kiriku pühitses 6. juulil 1780. a. Järva-Peetri koguduse õpetaja Johann Friedrich Rinne, kes alles paar nädalat varem oli saanud Järva praostiks. Temaga koos teenisid pühitsemistalitusel Türi, Ambla ja Paide kirikuõpetajad. 

Kiriku põrandal on kiriku-eestseisja Georg Johann von Bocki hauaplaat. 1757. a. maeti ta Anna kiriku altari ette. Tuulelipp Anna kiriku tornis kannab aastaarvu 1779. 

19. sajandil elavnes Annas vennastekoguduse tegevus. 1811. a. ehitati kiriku lähedale Purdi mõisa maale Purdi palvemaja. Õpetaja Glanströmi sõnul käisid seal inimesed, kes taotlesid usulise meelsuse ja kõlbluse äratamist. Nad käisid usinalt kirikus ja pärast jumalateenistust kogunesid palvemajja. Annas oli ärkamine elavam kui Paides. Tihe side oli ärganuil Järva-Peetri Viisu palvemajaga ja kohalikud eestlugejad seadis ametisse Herrnhutist Eestimaale vendade tegevust üle vaatama saadetud härra Genge, kes elas Kosel. Paarikümne aastaga kasvas Anna vennastekoguduse liikmete arv 155-ni. Eestlugejaid oli neli. 

1842. a. muretseti Anna kirikusse esimene orel. Praegune orel pärineb aastast 1877. Pedaale sellel pole, kuid manuaale on kaks. Suurem remont tehti Anna kirikus 1852. aastal. Praegune altarisein ja kantsel valmisid 1892. a. Paide linnas Rudolf von zur Mühleni projekti järgi. Tema loodud on ka altarimaal, millel on kujutatud  Jeesust kõndimas lainetel ning Peetrust tema käest kõvasti kinni hoidmas. 

20. aprillil 1914 õnnistati Anna koguduses ametisse köster Villem Vahter. Ta oli sügav usumees, kes asutas Anna kirikukoori ja juhatas seda aastakümneid. Oma tööd tegi köster Vahter suure hoole, tõsiduse ja vastutustundega. Köstri vennapoeg Leo Vahter oli hiljem kaua aega Kose koguduse õpetaja. 

Enne 1919. aastat kuulusid kogudusele Anna kirik, Mätliku talu ja Köstri talu koos kõrvalhoonete ja maadega, kokku 34,24 ha. Eesti Asutav Kogu võõrandas kiriku maad. See tegi koguduse elu keeruliseks, sest polnud enam vahendeid, millest kirikuõpetajale palka maksta. Põllutööministeerium oli valmis võõrandatud maad rendi eest kogudusele kasutada andma, kuid kogudus ei näinud selles lahendust. 

Tasapisi kohanes kogudus uue oluorraga. Suuremate tööde jaoks viidi läbi korjandusi ja näitusmüüke. 1927. a. uuendati kiriku katus ja krohviti seinad. Käärkambri välismüüri sisse raiuti uks ja torn sai uue risti. Järgmisel aastal valgendati kirik seestpoolt ja ehitati uued ahjud. 1930. a. purustas pikne kirikutorni, ühe püsttala ja välisuksed. Kahjustused parandati juba samal aastal. 1936. a. pandi kirikule topeltaknad ja Rõngu koguduselt saadi nende vana tornikell, mis nüüd tänaseni Anna kiriku tornis rahvast palvele kutsub. Rõngu kogudus oli mõned aastad varem endale uue tornikella muretsenud ja sellega jäi vana kell üle. 

Eesti Vabariigi päevil kippus Järvamaal hääbuma vennastekoguduse liikumine. Kõige elujõulisemalt püsis see Annas ja Amblas. 1937. aastal otsustas Konsistoorium muuta Anna koguduse iseseisvaks. Seni pidas siin jumalateenistusi kohalik köster ja iga kolme nädala tagant Paide kirikuõpetaja. Selleks, et Anna kogudus võiks iseseisva hingekarjase ametisse kutsuda, lubas kirikuvalitsus maksta palgalisa. Kuna lubatud summa oli väikse ning ka praostkond ei suutnud aidata, ei jäänud Anna kogudusel muud üle kui olla tänulik selle eest, et Paide koguduse õpetaja neid edasi teenib. 

Suuremad katsumused tõi koguduse ellu nõukogude võim. 14. juunil 1941. a. küüditati nii juhatuse esimees kui aseesimees. Kõik koguduse varad riigistati. Ühtelugu oli kogudus majanduslikes raskustes ja 1950. aastal pidi kogudus liidetama Paide kogudusega. Jumalateenistusi peeti edasi endistviisi ning juba järgmisel aastal tühistas Konsistoorium Paide kogudusega liitumise otsuse. 

1950. aastate lõpul tuli väga palju inimesi leeri, kasvas ka laulukoor. Riigivõim tegi kõik, et koguduse elavnemist takistada. Järsult kasvasid maksud ja surnuaiapüha pidamiseks ei antud luba. Koguduse aktiivsemad liikmed sattusid jälgimise alla. Väätsal said alguse „võsaleeriks“ kutsutud kommunistlikud noorte suvepäevad. Koolilastele keelati kirikusse minek. 

Kogudus elas ikka edasi. 1957. a. võeti ette suurem remont, mille käigus valmistati uued välisuksed ja kirikusse ehitati uued ahjud. Aasta pärast järgnes välisremont ja ülejärgmisel jätkusid sisetööd. 1960. a. paigaldati Anna kirikusse elektrivalgustus, 1978. a. elektrifitseeriti orel. 1975. a. asendati katusekivid eterniidiga, restaureeriti kantsel, altar ja altarimaal. Kiriku 200. aastapäeva puhul värviti üle tornikiiver. 1981. a. paigaldati kiriku akendele võred – seegi kirjeldab aega, milles kogudus pidi vastu pidama. 

Uuel Eesti iseseisvusajal alustasid Anna koguduses tööd pühapäevakool ja noortering. Jätkuvalt on palju vaeva nähtud pühakoja korrashoiu nimel. 1996. aastal asus Anna kogudust teenima Lea Heinaste, esialgu diakonina ja alates 1999. aastast koguduse õpetajana. Üle mitme sajandi oli kogudusel taas oma õpetaja.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. 
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2