Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Harkujärve koguduse lugu.

Keila kihelkonna idaosa ulatus ümber Harku järve. Järve läänekaldal oli Nõmme küla ja Järve talu. 1914 hakati Järve talu kruntideks jagama. Sellest sai alguse Harkujärve küla. Niisiis tekkis küla suurest Järve talust, kus seni kasvatati traavleid Tallinna Hipodroomile. Aastal 1977 liideti vastloodud Harkujärve külaga osa Harku-Nõmme külast. Elanike arv on 1990ndatest saadik kiiresti kasvanud. 

Harkujärve kiriku lasi ehitada Aino Järvesoo. Ta oli Tallinnas sündinud ja 1944. aastal koos abikaasaga siit põgenenud. Ameerika Ühendriikides töötas ta kunstipedagoogika professorina, Soomes olles hakkas tegelema ka maalimisega. Niipea, kui võimalik, külastas ta Eestit ja püüdis anda oma panuse eesti rahva püsimajäämise heaks. Gorbatšovi ajal tuli tal koos abikaasa Elmar Järvesooga mõte panna säästetud raha millessegi puht-eestilikku. Nad leidsid, et luterlik kirik oleks parim, mida nad võiksid teha. Kuna Aino oli Tallinnast pärit, oli tal esialgu unistus ehitada väike kirik Tallinna vanalinna. Aino mõtles tänulikult luterlikule kirikule, mis on andnud eesti rahvale kirjaoskuse ja kontakti Põhjamaade kultuuriga ning aidanud läbi aeagade rahvusena püsida. Aino Järvesoo hinnangul on luterlik kirik Eesti ja eestlaste jaoks rohkem kui loteriivõit. 

Unistuste elluviimine ei läinud kergelt. Kesklinnakiriku mõttest ei saanud asja ning arhitektuurikonkursi žürii otsus ei rahuldanud rahastajat. Kiriku Harkujärvele projekteeris Jaak Kuriks. 1992. aasta kevadel, kui ehitus oli juba tegelikult alanud – maasse olid löödud vaiad, millele pühakoda ehitati – tuli veel projekti muuta. Palju muret valmistasid kiire hinnatõus, rahareform, ehitajate töö kehv kvaliteet ja vargused. Viimaks leidis Aino Järvesoo ehitaja, kelle tööga oli ta enam-vähem rahul. 1993. aasta jaanipäevaks olid seinad püsti ja katus peal, ette olid saamas aknad ja uksed. Kirikusse pidi mahtuma kaks-kolmsada inimest, koori jaoks valmis avar rõdu, lisaks ruumid pühapäevakooli ning muu kogudusetöö jaoks. Pastoraatki rajati sama katuse alla. Aino Järvesoo pidas väga tähtsaks laste ristimist ja kristlikku kasvatamist. Kirikut ehitas ta nii Harku kui Õismäe elanikele mõeldes. Eestis olles leidis proua Järvesoo, et vaja oleks tegeleda ka alkohoolikute taastusraviga, ja just kirikus. 

Tolleaegne Keila koguduse õpetaja Jaan Jaani arvates võinuks uuest pühjakojast saada esialgu Keila koguduse abikirik. Esimene jumalateenistus peeti veel pooleliolevas kirikus võidupühal, 23. juunil 1993. a. Aino Järvesoo ootas kõiki huvilisi ja kinnitas, et kiriku uksed on tõesti pärani ja avatud. Ehitustööd lõppesid 1994. aastal. Detsembris mattis Aino oma abikaasa Elmari. Harkujärve kiriku soklikorrus jäigi välja ehitamata. 

16 miljonit krooni kulutas Aino Järvesoo kiriku ehitamiseks ning ootas seejärel, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik lisaks veel ühe miljoni, et tööd lõpule viia. Seda ühte miljonit EELK kõhnast kukrust paraku ei leitud. Pealegi polnud Harkujärvel kogudust. Samal ajal vajasid abi praktiliselt kõik Eesti kogudused ja kirikud. 

1995. aastal pakkus Aino Järvesoo pühakoda Avo Üprusele, kes juhtis kristlikku rehabilitatsioonikeskust. Üprusel oli neli maja üle Eesti ning sada majutuskohta kodututele ja vanglast vabanenutele. Lisaks oli ta võtnud ette räämas Tallinna Peeteli kiriku ja pidi välja mõtlema, kas see taastada või lammutada. Peeteli kirik taastati. Harkujärve jaoks ei jätkunud tal selle kõige kõrvalt jõudu. Üprus oli küll valmis tegema Harkujärvele narkomaanide rehabilitatsioonikeskuse, aga Järvesool oli teistsugune nägemus, ta tahtis kirikut lastele ja peredele, mitte mingitele pättidele. 

20. juunil 1995 asutas endine metodist Heigo Ritsbek Karismaatilise Episkopaalkiriku Usuühingu Tallinnas. Järgneval aastal sai sellest Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik. Aino Järvesoo tutvus Ritsbekiga ning müüs poolelioleva kirikuhoone Karismaatilisele Episkopaalkirikule. Kirik pühitseti 14. septembril 1996. a. Ritsbek asutas koguduse ja sai ka rahalist abi ehituse lõpuleviimiseks. Paraku jäi kirik ikka lõpuni ehitamata. 

Lisaks Harkujärve kirikule toetas Aino Järvesoo üliõpilasseltsi Liivika, asutas fondi Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamiseks ning annetas lastetute perede kunstviljastamise projektile kolm miljonit krooni. Algatuse „Igale lapsele 1000 krooni“ eesmärk oli lastetoetuse tõstmine. Kolme aasta ooksul läks algatus Aino Järvesoole maksma ligi miljon krooni. Aino Järvesoo suri 93-aastaselt 2003. aasta küünlapäeval. Ta läks ajalukku tolleaegse Eesti suurima era-annetajana. 

15 aastat tegutses Harkujärve kirikus EKEK Püha Esimärter Stefanose kogudus. Majanduslike raskuste tõttu lõpetasid nad 2011. aasta lõpuga tegevuse Harkujärvel. Kelder oli endiselt vaeslapse rollis. Torud olid sinna küll veetud, aga need ei olnud millegagi ühendatud. Suviti ja sügiseti olid üleujutused. Ühendus gaasitrassiga oli läbi lõigatud lootuses, et elektriga kütta tuleb odavam. Ei tulnud. Vaimuliku korterit köeti kolme puhuriga, kirikusaal ja kelder olid külmad ja rõsked. 

Vahepeal oli Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus kolinud elama Harkujärve külla. Jõudumööda aitas ta kaasa tühjaks jäänud Harkujärve kiriku korrastamisele, pani sisse kütte ja asutas 2013. aastal lastehoiu Inglitiib ja laste päevakeskuse. Tema eesmärk oli teha Harkujärve kirikust laste ja perede kirik nagu Aino Järvesoo oli seda soovinud, kogukonnakeskus ja kodu väiksele, kuid aktiivsele kogudusele.

Hoone omanik oli endiselt Karismaatiline Episkopaalkirik. Filipiini päritolu piiskop pani hoone avalikku müüki ja Üprusel polnud muud võimalust kui olla esimene, kes selle ära ostab. Ka nüüd ei leinud Konsistoorium rahalisi vahendeid kiriku väljaostmiseks. Üprus palus Taevaisa käest nõu ning otsis kaua aega laenu. Lõpuks pani ta omaenda kodu panti ja üks tema sõber niisamuti. Nad asutasid MTÜ Harkujärve Kiriku Taastamise Seltsi, võtsid pangast laenu ja ostsid 2014. aasta maikuus kolme pere peale kiriku ära. Hiljem tasus Konsistoorium laenu jäägi. 

28. septembril 2014. a. pühitses peapiiskop Andres Põder Harkujärve kiriku. Armulauakarika kinkis taasavatud kirikule kaitseväe endine peakaplan Tõnis Nõmmik. Altari, kantsli ja suure puust risti voolis kodumaisest lehtpuust Toomas Ots, kes on üks koguduse asutajatest. 

Esialgu oli Harkujärve sisuliselt Tallinna Peeteli abikogudus. 21. veebruaril andis Konsistoorium loa iseseisva Harkujärve koguduse loomiseks, 27. veebruaril pidasid 29 inimest asutamiskoosoleku ning 24. aprillil 2014. a. võttis Kirikukogu uue koguduse EELKsse vastu. Harkujärve kogudust asus teenima endine Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus. Esimene juhatuse esimees oli Hando Laanet, tema tööd jätkas Risto Abel. 

Harkujärve kirikus on enesele koha leidnud raske ja sügava puudega laste hoid, lisaks tegutsevad siin huviringid ja avatud on noortetuba. Tööpäeviti kutsub kohalikku rahvast kodulaenutusega lugemistuba. 2020. aasta sügisel muudeti Harkujärve Kiriku Taastamise Selts ümber Harkujärve Kogukonnakeskuseks. Keldrikorrus koos köögiga on nüüd välja ehitatud ja kasutusel. Aastal 2022. a. leidsid kirikus peavarju Ukraina sõjapõgenikud. Koguti annetusi ja koos Harkujärve põhikooliga valmistati Ukraina sõduritele varjevõrke. Kirikus on eksponeeritud Aino Järvesoo loodud maalid. 23. septembril 2020 avati kiriku seinal Aino Järvesoo bareljeef. 

Jumalateenistusi peab Harkujärve kogudus pühapäeva õhtuti kell viis. Praegu on kirik ümberkaudsete külade teenistuses, aga teisel pool Harku järve on Astangu ja Õismäe. Koguduse siht on jõuda ka nende piirkondade elanikeni.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.