Koguduse lugu: Rannamõisa
Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Rannamõisa koguduse lugu.
Keila kihelkonnas Hüüru lähedal Kodasema külas oli 16. sajandil Peetri kabel. Visitatsiooniprotokoll aastast 1694 ütleb, et kabeli hävitas Moskva suurvürsti vägi Liivi sõja ajal. Aastal 1639, kui tuli mõte teha Keilast piiskopi kogudus, soovis Meremõisa omanik Erich Wartmann koos teiste mõisnikega eraldada Keilast uus iseseisev kogudus. Võimalik, et ettepaneku keskmes oli seesama kunagine Peetri kabel.
Kaks sajandit hiljem, aastatel 1844 ja 1845 arutas Keila kiriku konvent „Uute kirikute ja koguduste asutamise komitee“ ettepanekut ehitada Keila kogudusele abikirik Murastesse. Ettepanekut toetas Muraste omanik kapten Georg von Müller, kuid konvent laitis mõtte maha. Nemad oleks Keila kihelkonna Tallinna-poolse osa andnud pigem ära Tallinna kogudustele kui et oleks ise abikirikut hakanud ehitama. Tegelikkuses ei tehtud ühte ega teist. Järgneva aastakümne jooksul vahetasid Rannamõisa ja Muraste mõis kaks korda omanikku.
Uuesti võttis abikiriku ehitamise mõtte üles Ranna valla jõukas taluperemees ja vöörmünder Peeter Rikko. Ta sai nõusse Rannamõisa ja Muraste omaniku Otto von Budbergi, kuid 1880. a. müüs Budberg mõisad perekond Weymarnile. Kui uued omanikud kohaliku rahva eluoluga tutvusid, kurdeti muuhulgas, et kirik on väga kaugel. Nii hakati jälle plaane pidama kiriku ja surnuaia rajamiseks. Kirik pidi tulema Muraste kõrge paekalda peale. Kahjuks oli Keila koguduse õpetaja Max von Fick abikiriku ehitamisele vastu ning mõte sumbus 14 aastaks. Abikiriku ehitamine tähendas suurt kulu, mida Keila kogudus ei soovinud enda peale võtta.
Viimaks asus abikiriku ehitamist ette valmistama mõisnik Alexander von Weymarn. Ta ei küsinud enam Keila konvendilt mingit rahalist tuge, vaid otsustas ehitada kiriku omaenda kulul ja korjanduste abiga. Konvent leppis niisuguse lahendusega ja lõpuks ka õpetaja Fick. Abikirik otsustati ehitada Rannamõisa. Alexander von Weymarnist sai ehituse peamine eestvedaja ning rahastaja. Temaga koos panid ettevõtmisele õla alla mõisavalitseja Karl Jürgenson ja paljud teised. Kohaliku rahva igatsus oma pühakoja järgi oli kõigile selge.
19. sajandi lõpp oli venestamise aeg. Kõikjal ehitati õigeusu kirikuid ja paljud inimesed läksid parema elu lootuses sinna üle. Seetõttu oli luterliku kiriku ehitamine otsekui vastuvoolu ujumine.
Kõigepealt rajati surnuaed. Seda külgedelt piiravad aiad laoti üles aastal 1900, metsa- ja teepoolne aed laoti hiljem. Surnuaed pühitseti 21. juulil 1902. a. Esialgu maeti sinna linnakoguduste liikmeid. Esimene Keila koguduse surnu maeti sinna 8. juunil 1904, nimelt Peeter Rikko naine Mari Merikülast.
Rannamõisa abikiriku ehk Ranna kabeli ehitus algas 1901. aasta kevadel. Ehitusettevõtja oli Jüri Puurland. Projekti jaoks kohandas arhitekt parun von Hoyningen-Huene Kupanitsa kiriku projekti. Kupanitsa kiriku olid Weymarnid Ingerimaal juba varem ehitanud. 1901. aasta sügiseks sai Rannamõisa abikirik väliselt valmis. Seejärel jäid tööd kolmeks aastaks seisma. Krohvimine ja sisetööd jätkusid alles 1904. aastal. Abikiriku pühitses 17. juulil 1905. a. Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm. Uues pühakojas asus köstrina tööle Ohtu kooliõpetaja Karl Dunkel. Ligi 30 aastat täitis ta ustavalt oma ülesandeid kuni Issand ta siit ajast igavikku kutsus.
Kohaliku mõisavalitseja Karl Jürgensoni poeg Ferdinand õppis Tartu ülikoolis usuteadust ja pühitseti kirikuõpetajaks 10. juunil 1917. aastal Tallinna Püha Vaimu kirikus. See oli Eestis esimene eestikeelne ordinatsioonijumalateenistus. Jürgensonist sai Keila ja Tallinna Jaani koguduste abiõpetaja, hiljem ka Tallinna praost. Ta teenis mitmeid kogudusi Lääne-Nigulast Viru-Jaagupini. Maetud on ta Rannamõisa surnuaeda. Tema nooremast vennast Johannes Jürgensonist sirgus samuti kirikuõpetaja. Paraku suri Johannes kõigest 30-aastaselt.
Rannamõisast on pärit prohvet Karl Reitsi esivanemad ja üks kirikuehituse algatajaid, Peeter Rikko oli tema tädimehe vend. Aastatel 1923 − 1925 ehitati kirikule käärkamber ja laiendati surnuaeda. Teiste seas on Rannamõisas köstriks olnud Tasuja Oja, näitlejate Tõnu ja Rein Oja vanaonu. Rannamõisa surnuaeda on maetud vabakogudustes tuntud jutlustaja Ilse Katvel.
23. septembril 1937. a. tunnistas Konsistoorium Rannamõisa abikoguduse iseseisvaks koguduseks, ametliku nimega Ranna koguduseks. Iseseisvumist tähistati 24. oktoobril piduliku jumalateenistusega piiskop Rahamäe osavõtul. Kui seni käis Rannamõisas aeg-ajalt Keila koguduse õpetaja ja muul ajal teenis kogudust köster, siis nüüd valis Ranna kogudus endale oma kirikuõpetaja. Selleks sai 24-aastane Oskar Puhm, kes juba lapsena oli siin kirikus käinud ja kaunist altarimaali imetlenud. Seitse aastat hiljem pidi õpetaja Puhm Teise maailmasõja ajal kommunistide eest põgenema. Tiskre rannast läks ta paadipõgenikuna Rootsi. Hiljem toimetas ta pikki aastaid Kanada luterlikku ajakirja Elu. Õpetaja Puhmi juhtimisel asutati Toronto Peetri kogudus ja ehitati Toronto Peetri kirik.
Sõja ajal rüüstati Rannamõisa kirikut. Pooled pingid olid läinud ja orelist oli alles tühi kast, lõhutud oli altarimaal, millel oli kujutatud Kristust muutmise mäel. 1947. a. maalis Pallase kunstnik Ardo Sivadi uue pildi, seekord stseeni Kristuse taevasseminemisest. See on üks väheseid nõukogude ajal loodud altarimaale. Kogudust teenis toona jutlustaja Raul Ok, kes varsti kirikuõpetajaks ordineeriti ja Saaremaa kogudusi teenima saadeti. Rannamõisas jätkas Jumala Sõna kuulutamist jutlustaja Erich Soomere, kelle pojast Urmasest sai hiljem Hageri koguduse diakon ja teisest pojast Tarmo Soomerest Eesti Teaduste Akadeemia president.
Kui endine Nõmme Rahu koguduse õpetaja Anton Eilart vangilaagrist vabanes, pühendas ta ülejäänud eluaastad Ranna koguduse teenimisele. Järgmisel õpetajal Karl Reinarul oli äratusjutlustaja ning inimeste kogumise and. Tema ümber kogunes palju usklikke noori. Nende hulka leidis tee ka Aare Kimmel, kellest kasvas õpetaja Reinarule vääriline mantlipärija. Jumal on õnnistanud õpetaja Aare Kimmelit pühakirja seletamise anniga. Saatesarja „Piibel kaanest kaaneni“ kaudu on ta hästi tuntud Pereraadio kuulajatele.
1988. aastal sündis see ime, et Ranna sovhoos asus kirikut remontima. Kirik sai uue põranda ja hoone värviti üle, paigaldati küte ja elekter. 1990. aastal käis siin esinemas Äppelbo kirikukoor Rootsist. Muidugi märkasid nad oreli puudumist. Nõukogude ajal laulis kogudus harmooniumi saatel. 1991. aastal otsustas Äppelbo kogudus oma vana oreli Rannamõisa kirikule kinkida. Usupuhastuspühaks oli orel kohal. Tänu Nord Estonia kaptenile, kes oli siitkandist pärit, õnnestus pill tollivabalt kohale tuua. Åkerman & Lund on selle oreli ehitanud kahe ilmasõja vahelisel ajal. Aastal 2019 läbis orel põhjaliku remondi.
1990ndate alguses oli pühapäevakoolis rohkem lapsi kui koguduses liikmeid. Lastetööd tegi Anu Väliaho, kes oli samuti tänu Karl Reinarule leidnud tee usu ja Jumala juurde. Alates 7. septembrist 1999. a. kannab kogudus ametlikult Rannamõisa nime. Kümmekond aastat hiljem ehitas kogudus uue ja ilusa kogudusemaja. Kuidas suur töö väikesele kogudusele jõukohane oli, selle kohta üles õpetaja Kimmel nõnda: „Neile asjadele, mis inimesele huvi pakuvad, leiab ta alati aega, raha ja energiat. Kui jumalariik hakkab meile midagi pakkuma, siis leiame selleks aega, energiat ja raha. Meil on õnneks selline kogudus. Nii lihtne see ongi.“
Mõeldes, milline saatus on 20. sajandil osaks saanud mõisnikele ja nende varadele, võib öelda, et Rannamõisa kiriku lugu on omamoodi jutlus. Weymarnid tegid hea investeeringu, mis toodab tulu loodetavasti veel kaua. Sellest saavad kasu kõik, kes kirikut ja surnuaeda kasutavad.
“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.
Vaata ka:
