Koguduse lugu: Varbla

Varbla kirik (foto: koguduse leht Facebookis)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Varbla koguduse lugu.

Hanila kihelkonna lõunaosas asub Varbla, kuhu Saare-Lääne piiskopi vasall Otto von Farensbach ehitas kohaliku rahva jaoks kabeli. Kahe pühakoja vahele jääb mööda maad üle mitmekümne kilomeetri. Vanadel aegadel läks tee ladusamalt mööda rannikuvett.

Aastal 1500 määras Otto von Farensbach oma testamendiga hüvitise Hanila kirikule, et Varbla kabel saaks kogudusekirikust sõltumatuks. Kehtiv kord nõudis hüvitist, sest uue kihelkonna loomisega vähenesid emakoguduse sissetulekud. Muidugi oli uue koguduse loomiseks vaja piiskopi luba, mis nähtavasti oli juba saadud.

Kulus siiski veel üle saja aasta kuni Varbla kogudus võis hakata ennast päriselt iseseisvaks pidama. Kõigepealt tuli üle elada mitmeid keerulisi aegu. Rootsi aja algupoolel oli hea, kui suurematessegi kogudustesse tublisid vaimulikke jätkus. Kes teab, kui kaua see Fahrensbachi kabelgi Varbla meretuultele vastu pidas.

1611. a. kuulutati Varbla iseseisvaks kihelkonnaks, kirik nimetati püha Urbanuse järgi. 1633. a. kinkis krahv Banér Varbla kirikule hõbekarika ja leivataldriku. Varbla kiriku altariruum oli paksude kivimüüridega ja kolme väikese aknaga, kiriku pikihoone aga ehitati puust. Kirikus on alles kolm tundmatu meistri maali 17. sajandist. Vabahärra Otto von Üxküll-Güldenband ehitas kabeli ka Paadermaale, kus Varbla koguduse esimene oma õpetaja Gerhard Hartmann jumalateenistusi pidas. Hiljem käis Paadermaal Hanila krikuõpetaja. Haapsalus sündinud Hartmann jutlustas vastavalt vajadusele nii eesti, rootsi kui saksa keeles. Pärast seda, kui ta Vene-Rootsi sõja ajal 1657. a. tapeti, teenis Varbla kogudust rootslane Peter Falck, teenis seni kuni vanus ja tervis lubasid. Falcki mantlipärija Erich Drothenius kutsuti Põhjasõja ajal Rootsi armee teenistusse. Edasi teenis Drothenius Läti kogudusi. Varblas võttis tööjärje üle Adolf Friedrich Dunte, kes 1715. a. kõrvaldati mõneks kuuks ametist, kuna ta oli laulatanud aadlikest õe ja venna. 1710. a. käis Varblast üle katkulaine. Suri ligi 85% elanikest. Pastor Dunte oli siinkandis üks väheseid vaimulikke, kes nii Põhjasõja kui katku üle elas.

Koguduse vaimulik elu jäi Varblas tagasihoidlikuks. Vennastekoguduse esimese suure ärkamise ajal leidus siin vaid üksikuid hingi, kes võisid tunnistust anda Püha Vaimu uuendavast väest. Pärast Dunte surma oli Varbla kogudus kolm aastat ilma oma õpetajata. Köstri kohta märgiti visitatsiooniprotokollis, et ta on väga vilets nii lugemises kui laulmises. 1745 tuli Varblasse vaga vaimulik Gustav Ernst Hasselblatt. Ta oli Noarootsi kirikuõpetaja poeg ja Halle ülikooli haridusega – kolm aastat hiljem läks ta ära Jõelähtmesse. Varbla kohta kurtis Hasselblatt, et suur teadmatus valitseb selle rahva seas. Ta leidis nii vanu kui noori, kes ei osanud lugeda ega teadnud, kas Jeesus Kristus on Jumala poeg või mitte. Õpetaja Hasselblatt vaevles kahtlustes ja südamepiinas, kui pidi otsustama, kas niisuguseid inimesi tohib üldse armulauale lubada või mitte. Lõpuks otsustas ta siiski lubada.

Järgmine õpetaja Erich Chalenius oli samuti Halle ülikoolis õppinud ning tema vend Johann Chalenius organiseeris Hiiumaal vennastekoguduse tegevust, kuid Varbla rahva seas ei olnud endiselt märke ärkamisest. Kui 1761 vabanes Hanila koguduse õpetaja koht, võttis Erich Chalenius kutse vastu, kuid Varblat ta maha ei jätnud. Sellest ajast alates kuni Eesti Vabadussõjani välja oli 157 aastat järjest Varbla ja Hanila kogudusel ühine hingekarjane.

Kõige kauem, 44 aastat teenis Varbla kogudust Carl Christian Biedermann. Tema isa oli kirikuõpetaja Tüüringi Saalfeldi koguduses, ema vend aga Eestimaal Amblas. Onu kutsuski noore Biedermanni pärast Jena ülikooli lõpetamist oma lastele koduõpetajaks. Läks nii, et ta abiellus oma onutütrega. Ühe aasta oli Biedermann Haapsalu linnakooli rektor, seejärel teenis ta kogu ülejäänud elu Varbla ja Hanila kogudusi. Viimastel eluaastatel oli talle abiliseks Diedrich Gustav Püschel, kellest sai tema mantlipärija.

Õpetaja Püschel andis tööjärje edasi oma kasupojale Konstantin Püschelile, ise jäi ta edasi Ranna-Lääne praostiks kuni oma elupäevade lõpuni. See oli 1853. aasta juunikuus, kui vana Püschel koolerasse suri ja ainult neli kuud hiljem suri tema mantlipärija Konstantin Püschel näoroospõletiku tagajärjel.

Uus kirikuõpetaja Leopold Rinne asus Varbla kogudust teenima vanas ja viletsas puukirikus. Juba Püscheli ajal arutati kiriku ümberehitamise küsimust kuni kirik 1860. aasta kevadel ise kokku vajus. Veel samal aastal ehitati vana kiriku kõrvale uus kivikirik: umbes 30 m pikk ja 13 m lai, aga ainult 4 m kõrge ja pisikese torniga katuseharjal. Tallinna kunstnik Carl Siegismund Walther maalis altari kohale ristilöödud Kristuse mägise maastiku ja Jeruusalemma linnasilueti taustal. 1887. a. valmistas Gustav Normann Varbla kirikule oreli.

Juba varsti selgus, et uus kirik on Varbla koguduse jaoks liiga väike. Pärast Leopold Rinne surma kutsuti Hanila ja Varbla kogudusi teenima Max Krause. Tema ajal õppis Varbla kihelkonnakoolis Hanila köstri poeg Jaan Treumann, kellest sai hiljem Tartu Peetri koguduse õpetaja. Õpetaja Max Krause ajal otsustas Varbla rahvas, et neile on suuremat kirikut tarvis. Viimane jumalateenistus enne ehitustöid peeti 15. mail 1898. Sama aasta sügiseks oli kirik praegusel kujul valmis. Mõisnikud lubasid materjali, mille talurahvas vedas kohale. Kulud kaeti korjandusega. Hanila mõisahärra lasi ümber teha kantsli ja 100-aastase altari. Pidupäev oli 10. novembril 1898. Piiskop Leopold Hörschelmann oli ise Tallinnast tulnud uut kirikut pühitsema. Temaga koos seisid altaris veel kuus vaimulikku. Õhtul oli Paatsalu mõisas suur pidusöök, kus parunid, kirikuõpetaja ja talupojad ühes lauas istusid ja kui ühe vaimuliku ema lapsed ühel nõul ja ühel meelel koos olid.

Ärkamise tuuled puhusid Varbla kirikust kümmekond kilomeetrit lõunapool. Kulli küla Madise talu peremees Hendrik Habicht hakkas oma kodus kuulutustunde pidama. Kuulutajateks olid kohalikud vennad ja vahel Varbla kirikuõpetaja, kes pühitses armulauda. Nii kestis see kakskümmend aastat kuni Eesti Vabariigi algusaastatel moodustati Kulli külas vennastekoguduse osakond. Hendrik Habicht kinkis krundi palvemaja ehitamiseks. Kulli palvemaja pühitseti 26. novembril 1939. a. Vana Habicht oli selleks ajaks juba kaks aastat mulla all, tema poeg Hendrik Haave aga Varbla köster. Varemurru küla noormehest Kristjan Palusalust oli selleks ajaks saanud olümpiavõitja.

Samal sügisel kui pühitseti Kulli palvemaja, lahkus Varbla koguduse õpetaja Helmuth Intelmann Saksamaale. 11 aastat varem oli Saksamaale läinud ka Varbla koguduse eelmine õpetaja Wilhelm Nerling. Teise maailmasõja ajal teenis Varbla kogudust Johann Teras. 22.09.1944 läks temagi. Ta läks Paatsalu Salumetsast teele koos 202 põgenikuga ja randus Visby sadamas Rootsis.

Pärast sõda oli Varblas elav ja aktiivne kogudus. Oli soov eraldada altariruum pikihoonest vaheseinaga, et rajada sinna köetav talvekirik. Ümberehituseks saadi 1955. aastal isegi luba, kuid paberi pealt kaugemale kavatsus ei jõudnud.

Üle kümne aasta teenis Varbla kogudust õpetaja Paul Saar. Kirikumehega kahepeale ehitasid nad paarismaja, sest pastoraat oli koguduselt ära võetud. Paul ja tema abikaasa Niina laulatati 1965. aastal Varbla kirikus nimelt 24. veebruaril, et luua ametlik põhjendus Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiseks.

Kui Paul Saar Hageri õpetajaks kutsuti, tuli Varblasse Einar Laigna. Varbla kirikus käisid tema juures leeris tulevased vaimulikud Jüri Bärg, Kalle Kasemaa ja Villu Jürjo. Kulli palvemaja tegutses Varbla koguduse filiaalina. Seal peeti palvetunde ja 1986. aasta juulis ka Usuteaduse Instituudi suvesessioon.

1988. a. taasavati Varbla kiriku seinal mälestustahvel Eesti Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenuile. Nõukogude ajal oli tahvel peidus kiriku peaukse poriresti all liiva sees. 1987. a. püstiati Varbla kooli ette mälestuskivi siin õppinud kirjaniku Karl Ristikivi mälestuseks, 2017. a. toodi tema põrm Stockholmist Paadermaa surnuaiale ja maeti ema kõrvale. Varbla kiriku tornis oli plekiga kaetud puust rist. 2006. a. kukkus see alla, 6 aastat hiljem kinkisid Heino ja Marika Sabiin kirikule uue risti.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.