“Toomapäeval lõppes üks minu elu perioodidest mis oli seotud Kuressaare linna ja Saaremaa vallavolikogu järjepideva tööga, alates 1999. aasta sügisest. Seoses EELK Kirikukogu poolt piiskopiks valimisega, olen otsustanud lahkuda kohaliku omavalitsuse volikogust alates tuleva aasta algusest,” kirjutab Saarte praost, piiskop electus Anti Toplaan sotsiaalmeedias.

Viimast korda saadikuna vallavolikogu istungil osaledes sõnas praost Toplaan:

“Käesoleva aasta kevadel paluti mul Tartu Ülikoolis võtta viie minutiga kokku teadustöö, mida olin kiriku ja kohaliku omavalitsus koostööst kavandanud paarkümmend ja kirjutanud paar aastat.

Ligukaudu sarnases olukorras olen täna, mil kätte on jõudnud minu viimane Saaremaa vallavolikogu istung, mis võtab minu jaoks kokku ühe pika eluperioodi alates 1999 aasta sügisest, mil mind valiti Kuressaare linnavolikogu liikmeks, millise mandaadi uuendamist olen kaaskodanikelt palunud kuni haldusreformi toimumiseni ja sealt edasi ühinenud Saaremaa volikogu liikmena teist koosseisu.

Kuidas võtta kokku 24 aastat järjepidevat tööd volikogu liikmena, mis on kogunenud selle ligi veerandsaja aasta jooksul neljas erinevas majas paljude toonaste ja nüüdsete kolleegide kõrval? Ilmselt sobib selleks kõige paremini midagi, mis ei iseloomusta niivõrd seda aega, kuivõrd midagi igavikulisemat ja mis on kirjas nii Kuressaare linna vapil, auväärse Raekoja volikogu saali ja Kuressaare sümboliks oleva piiskopilossi seintel kui Kuressaare linnakiriku uuel tuulelipul ja mis pärineb Johannese evangeeliumi esimesest salmist: „Alguses oli Sõna“.

Sõna võib kirjutada nii väikese kui suure algustähega. Esimesel juhul mõistame seda räägitava sõnana aga ka sõna või sõnade mõjuna. Sõna ei tähenda ainult mõtte või tahteväljendust, vaid ka sõna kasutaja tööriista või vahendit. Sõnad mis on kord välja öeldud, jäävad oma mõjuga kehtima. Kui sageli oleme mõelnud, et kõik meie sõnad talletatakse kuhugi ja mitte üksnes volikogu koosoleku protokolli või helisalvestisse? Võib-olla siis ei soovikski me alati, et kõiki meie sõnu salvestataks, kui selleks on ka meie teinekord mõtlematult öeldud sõnad.

Tundes sõna mõju ja tähendust, ei ole ma ise nende aastate jooksul olnud väga suur sõnade tegija, võib-olla ka seepärast, et olen püüdnud hoida oma sõnu ja tegusid tasakaalus. See ei tähenda, nagu minul ei oleks sõnu, mida ma tagantjärgi ei häbeneks. Sõnad võivad nii haavata kui üles ehitada, kuid nii elus kui volikogu töös on kirjutatud sõna või seaduste kõrval, oluline osa meie endi sõnakasutusel, mida kutsun suheldes oma kolleegide või üldse teiste inimestega, üles hoolivamalt valima põhimõttel: ütle teistele seda mida soovid, et sulle öeldaks.

Igal ajal on omad tunnused, väljakutsed ja probleemid, üheks meie aja tunnuseks tundub olevat suhtlemisprobleemid ja nende lahendamise tahe või oskus, alates meie lähisuhetest, lõpetades riigikogu või riikide vahelise suhtlusega. Kui me teise inimesega ei räägi, talle oma mõtteid ja plaane ei avalda, siis ei saa ta meiega olla samas inforuumis.

Kui minu nõu võetaks kuulda, siis soovitan praegusele vallavalitsusele ja volikogule rohkem omavahel suhelda ja seda mitte üksnes fraktsioonide ja oma valimisnimekirjadesse kuuluvate inimestega, vaid ka nendega, kellel on meist erinevad arvamused või seisukohad, kuna ka nemad on meie inimesed ja nende taga seisavad meie endi valla ja riigi kodanikud.

Miks ma siis ise olen nii pikalt lasknud end taas valida selle auväärse kogu liikmeks ja otsustanud anda alates uuest aastast teatepulga üle teistele? Minu üheks missiooniks on olnud, lisaks väärikale ja teineteist austavale sõnakasutusele, tagada meie saare sakraalse pärandi säilimine ja sisustamine, mida ei saa tänapäeval enam taha üksnes selle pärandi vahetud haldajad, vaid see saab toimuda üksnes koostöös riigi ja kohaliku omavalitsusega. Sellest ka minu palve, et täna ja tulevikus, et volikogu ja valitsus pööraks rohkem tähelepanu meie ühe suurimate vaatamisväärsuste ehk kirikute taastamisele ja laiemale kasutusele, nagu me näeme igapäevaselt Kuressaare kesklinna kiriku näitel.

Et ei juhuks nii, nagu juhtus eelmisel nädalal, kui varises osaliselt sisse Mustjala õigeusu kiriku lagi, mis ei ole küll muinsuskaitse all, kuid millel on sama arhitekt kui maailmakuulsal Jeruusalemma Õlimäe õigeusu kirikul.

Minu eeloleva kevade jüripäevast algav piiskopina teenimise periood annab Kuressaarele ja Saaremaale võimaluse üle 500 aasta taas siduda omavahel kokku ajalugu ja tänapäev, ilmalik ja vaimulik, kodukantide ja rahvusvaheline koostöö ühtse eesmärgi nimel, muuta meie ühine kodu teineteisega arvestavaks, sõbralikuks ja elamisväärseks paigaks, kuhu rohkem soovitakse tulla kui siit lahkuda.

Seda koostööd luban jätkata ja arendada, sarnaselt teie igaühe valitud erialal ja oskustega, meie kodusaare sõbralikuma koostöö nimel.

Ootan teid osalema järgmise aasta Euroopa päeval ehk 9. mai keskpäeval Laurentiuse kirikusse piiskopi ametisse seadmise jumalateenistusele, linnas, mille vapil kujutatud sõnad tähendavad ennekõike, et Jumala Sõna on lihaks saanud Jeesuses Kristuses, kelle peatse sündimispüha eel soovin kõigile teile, nii oma kutsumuses kui isikulus elus õnne ja Jumala õnnistust!”

1