Paastuaja 3. pühapäev Oculi. Tänase pühapäeva teema on Jeesus – kurjuse võimu võitja. Palvesõna ütleb Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja Kaisa Kirikal.

 Jh 12:37–43

“Kui Jumal on hea, siis kuidas ta lubab kurjusel maailmas tegutseda? Miks on sõjad ja rahutused, maavärinad ja looduskatastroofid, miks puutuvad inimesed kokku näljahäda ja töötuse, ihuliste ja hingeliste raskete haigustega, abielude ja perede purunemisega? Miks valitakse mõistmise asemel mõistmatus, armulikkuse asemel halastamatus? Ja miks Jumal ei sekku? Nii küsitakse üha sagedamini ja püütakse neile küsimustele vastuseid leida.

Apostel Paulus tunnistab kirjas roomlastele, et ta ei mõista, mida teeb, sest ta ei tee seda, mida tahab, vaid seda, mida vihkab. Kui ta teeb seda, mida ei taha, siis ta möönab, et Seadus on hea. Nii ei tee seda enam tema, vaid patt, mis elab temas. Ta teab, et temas ei ole head. Tahet tal on, aga head teha ta ei suuda. Sest head, mida ta tahab, ta ei tee, vaid paha, mida ta teha ei taha.

Lahusolek Jumala armust ja halastusest paneb inimest valima, kelle poole ta hoiab ja keda teenib. Poolt ja vastu olemist, ühe või teise poole toitmist või nälga jätmist võib leida kõiges, millega kokku puututakse – olgu tegemist aja või oskuste kasutamise, igapäeva toimetuleku, tervise, suhete, kätetöö või muu sellisega. Seda poolte valimist leiab usueluski: keda või mida inimene teenib, on tema sihiks kanda head vilja Issandale auks ja kiituseks või teenida oma mõtete, sõnade ja tegudega kurjust? Inimene on ju mingil määral vaba valima. Kurjusel on inimest kerge eksitada, kui inimene kahtleb armastavas ja halastavas Jumalas. See sisendab inimesele muu hulgas valesid Jumala kohta ja moonutab tema antud tõdesid. Arutletakse: „Kas Jumal on või ei ole? Kui ta on, kas ta siis on ka minu elus? Miks ta ei tee siis nii, nagu mina tahan?“ Täitumata ootused ja eelarvamused aitavad kaasa Issandale ja tema antud seadustele selja pööramisel. 

Kurjus võib peita end millessegi inimese poolt ihaldatusse, nagu näiteks asjade kultusesse, avalduda võimu, au- ja kuulsusejanuna või milleski muus, nõnda et ei panda tähelegi, kuidas kuri inimese alla neelab. Kurjus võib peita end võlts-

alandlikkusesse. Arvatakse end Jumala ees alandlikud ja ustavad olevat ning teistega saadakse viisakalt läbigi, kuid oma südames kantakse kibedust ja kadedust, kiputakse end teistega võrdlema või kergekäeliselt teisi hukka mõistma. Jumala armu asemel kasvavad inimeses ahnus, upsakus, tigedus ning elu keskpunktiks saab inimene ise, kes näeb oma tõde ja õigust, oma haiget saanud uhkust, kõike ja kõiki, kes ja mis on talle ülekohut teinud. Oma valikuid tehes mõeldakse ennekõike enda soovide ja vajaduste rahuldamisele ega arvestata Jumala tahtega. Jumala tõdesid väänatakse ja õpetatakse sellest välja lugema seda, mida inimene kuulda tahab. 

Väärat usukindlust sisendades võib kurjus peita end välisesse usuellu, olla peidetud näiteks käskude pidamise, aktiivse kirikus käimise või heade tegude tegemise maski taha. Ärgu lugeja siinkohal nüüd valesti aru saagu – ei ole vale hoida kinni Jumala antud seadustest, lugeda sõna, palvetada, käia kirikus ja teha häid tegusid. Aga kui vaid selle välise läbi püütakse oma hingeõndsust välja teenida, olla oma välise usuelu imetleja ning peamiseks saab teiste silmis seeläbi heakskiitu leida, on kurb. Kuhu jäävad siis patutundmine, kahetsus ja meeleparandus, kasvamine armus ja halastuses Kristuse poole ja Kristusesse? Eespool nimetatud on vaid mõned märksõnad, mis ilmestavad, kui lõpmata palju on kurjusel teid ja vahendeid, et inimest Jumala juurest kaugele pimedusse lükata. 

Issand aga tahab inimest kõigest ülekohtust ja kammitsevast vabastada, teda puudutada oma armu ja halastusega, et inimene tema abiga näeks ja märkaks, mis lahutab teda nii Jumalast kui ka ligimesest ning et ta parandaks meelt. Kogu inimese elu sügavam mõte ja peamine tähendus peitub Jumala armastuses inimese vastu, selle mõistmises, mida Jumal oma armastuses on inimese heaks teinud ja jätkuvalt teeb. Et inimene taipaks tema armastuse suurust, kõrgust ja sügavust, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Otsigem Issanda juurest oma ellu pidet, mil igal sammul võime tema abile ja armule loota ning usus temast ja tema tõotustest kinni hoida. Palugem, et Issand päästaks meid ära kurjast, kõigest hinge ja vaimu hävitavast ja lammutavast, ning et selle asemel kasvaksid Issanda abiga meis usk ja usaldus tema vastu. Säärane usk ja usaldus aitavad meid – Assisi Franciscuse sõnadega – vaatamata kõigele külvata kurjuse asemel rohkem armastust, ülekohtu asemel andestust, kahtluste asemel usku, lootusetuse asemel lootust, pimeduse asemel valgust ja kurbuse asemel rõõmu. Jumala abiga ärgem laskem kurjal võitu saada enese üle, vaid võitkem kuri armastuse ja heaga.” 

Palve: Kõigeväeline Jumal, Sa kuulutad meile oma Poja kannatuse ja surma läbi pääsemist ja õndsust. Kingi meile avatud süda, et me Kristuse armastust ja kuulekust mõistaksime ja järgiksime Teda, kes Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

Jutlus ilmus 08.03.2023 ajalehes Eesti Kirik