Eesti Kirikute Nõukogu president EELK peapiiskop Urmas Viilma on läbi töötanud erakondade valimisprogrammid ja võrrelnud neid EKNi tehtud ettepanekutega.

2019. aasta talvel koostasin riigikogu valimiste eel Ristiinimese valimiskompassi, mis asetas kõrvuti Eesti Kirikute Nõukogu poolt erakondadele saadetud ettepanekud ja kandideerivate suuremate parteide valimislubadused. Kõrvutasin ka seekordsete valimiste ootuses Eesti Kirikute Nõukogu poolt eelmise aasta novembris erakondadele saadetud ettepanekud parteide valmislubadustega ja koostasin tulemustest ülevaate, mille siinjuures esitan. 

Ma ei nimeta seekordset analüüsi ristiinimese valimiskompassiks, vaid ristiinimese valimislabürindiks, sest eelmisel korral olevat minu koostatud kompass mitmete arvates näidanud vales suunas. Minu seekordne kirjutis esindab Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametlikke seisukohti selles ulatuses, kus on vastavad seisukohad ametlikult kujundatud. Kõik ülejäänu on minu kui Eesti kodaniku isiklik arvamusavaldus selle kohta, mida ma erakondade programmiliste lubaduste labürindis ringi kobades ristiinimesena märkasin ning loetust järeldasin. Osa kommentaaride taustaks on ka isiklikud kontaktid ja vestlused erakondade esindajatega, kellega need toimusid ametlikul tasandil.

Reastan enda koostatud valimisprogrammide analüüsi erakondade ametlikest nimedest lähtudes alfabeetilisest, et mitte koostada pingerida, mis võib kedagi eksitada.

Eesti Keskerakond – Julgelt inimeste heaks!

Keskerakond on oma programmi koostamisel Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekutega põhjalikult tutvunud ja neist suure osa oma programmi lülitanud. Jüri Ratas oli ainus erakonnajuhtidest, kes isiklikult Eesti Kirikute Nõukogu juhatusega kohtus. Vaid mõned päevad pärast kirikujuhtide ettepanekute erakondadele saatmist võeti meiega ühendust ja korraldati kohtumine, kus anti meile ka teada, et Keskerakonna valimisprogrammi tuleb lausa eraldi kirikute ja koguduste peatükk. See on julge samm kirikuinimeste heaks, nagu nende valimisloosung tõotab.

Kui Keskerakonna programmi avalikult esitleti, võis iga kirikujuht ja Eesti kristlane lubadusi lugedes tunda ennast nagu laps kommipoodi astudes. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks ühegi erakonna programmiliste lubaduste seas valimistel olnud sellist paletti spetsiifiliselt kirikurahvale suunatud lubadusi. See kõik teeb ettevaatlikuks, sest tekib kahtlus, et meid püütakse pisut liiga kergelt „liimile“ saada. Senise kogemuse põhjal tekib ka küsimus, miks paljud lubadused aasta-aastalt ja valimistest valimisteni korduvad, olles vahepeal jõudnud isegi koalitsioonileppesse? Kui tegemist on väärt lubadustega, mis on erakonna jaoks olulised, miks pole need siis veel ellu viidud? Tavapärane vastus on muidugi see, et koalitsiooni luues tuleb seada prioriteete ning need peavad kattuma ka teiste koalitsioonierakondade eelistustega. Samas, kui alati on just kiriku või usuga seotud küsimused need, mis esimeses järjekorras koalitsioonileppest välja heidetakse, milline on lõpuks siis lubaduste väärtus ja tähendus?

Igal juhul saab kristlasest valija lugeda valimisprogrammist, kuidas Keskerakond lubab:

• tagada seadusloomes südametunnistuse, usu- ja veendumuste vabaduse;
• toetada kirikute igapäevast lahtiolekut ja toimimist; 
• toetada usundiõpetuse laialdasemat pakkumist valikainena; 
• jätkata sotsiaalministeeriumi haiglate- ja hoolekandeasutuste kaplanaadi riigipoolset rahastamist; 
• taastada kaitseväes kaplaniteenistus, et tagada reserv- ja tegevväelastele kaitsetahte säilimine ning pakkuda neile moraalset tuge; 
• toetada Eesti diasporaasid välismaal, et tagada võimalus saada emakeelset usutalitust ning usuõpetust;
• kindlustada Eesti kirikute ja kloostrite korrashoid ning nende säilimine järgmistele põlvedele.

Valimisprogrammi teistest osadest leiab ka Keskerakonna lubaduse suurendada palliatiivravi rahastust ja kättesaadavust Eestis ning arendada heategevuses paremaid võimalusi eraraha kaasamiseks. Kirikuid puudutab ka lubadus, et ettevõtete ja eraisikute annetuste soodustamiseks analüüsib Keskerakond võimule tulles maksupoliitika muutmist.

Omanäoline tundub lubadus koostada kõikidest Eesti kirikutest 3D mudelid, mille abil oleks võimalik meie pühapaikadega tutvuda interaktiivselt üle maailma. Ma ei tea, et selleks mõni kirik erilist soovi oleks esitanud, kuid ilmselt ei ole me kõige peale ka ise osanud tulla ja Keskerakond mõtleb julgelt meie eest.

Oluline on siinjuures meelde tuletada, et just Keskerakonna juhitud koalitsioon, kuhu kuulusid ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja Isamaa Erakond, suutis 2019. aasta lõpus vaid mõned kuud enne koroonakriisi saabumist teha julge poliitilise otsuse ja käivitada sotsiaalministeeriumi hoolekandekaplanaadi. Ametisse võeti peakaplan ning käivitati kogu Eestit kattev hingehoidjate-kaplanite võrgustik, mis toimib efektiivselt tänaseni. Koroonakriisi ja sellele vahetult järgnenud Ukraina sõjapõgenike kriisi keskel täitis ja täidab see kaplanaat asendamatut rolli inimeste vaimsel toetamisel ja hingehoiutööl. 

Samas on jäänud paljude eestimaalastele hinge kripeldama nimetatud koalitsiooni lõpetamine Jüri Ratase otsusel vaid mõned tunnid enne abieluteemalise rahvahääletuse korraldamise küsimuse hääletamist riigikogus. Põhjused, mida peaminister tagasiastumise õigustamiseks tõi (erakonnakaaslaste korruptsioonikahtlustused), ei takistanud Keskerakonnal jätkata valituserakonnana kohe jätkavas Reformierakonna juhitud uues koalitsioonis.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – Päästame Eesti!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esindajatele meeldib kõneleda oma erakonnast kui kristlikke väärtusi esindavast, neid väärtusi järgivast ja kristlikku usku toetavast parteist. Ka Eesti Kirikute Nõukogu juhatuse liikmete kohtumisel EKRE fraktsiooni esindajatega kinnitati meile, et EKRE oma usust ei tagane. (Erinevalt ohust, et seda teevad Eesti kirikud või mõni neist, nt luteri kirik, nagu seda meile kohtumisel öeldi.) Ometi kõlas EKRE esindajatega kohtudes just ühe nende esindaja suust aastakümneid ateistliku propaganda juurde kuulunud stampväide, et ristiusk jõudis Eestisse tule ja mõõgaga. Ka oli mulle ja ilmselt ka mu kolleegidele katoliku piiskopile Philippe Jourdanile ja baptisti pastorile Erki Tammele, kellega koos kohtumisel osalesime, üllatuslik Henn Põlluaasa väide, et ilmselt jäi just minu eelmiste valimiste eel koostatud “Ristiinimese valimiskompassi” süül ära eelpool nimetatud abielureferendum ning lagunes ka Keskerakonna, Isamaa ja EKRE konservatiivne koalitsioon.

Et mitte pälvida käesoleva analüüsi järel sama hukkamõistvat ja ähvardavalt kõlanud hinnangut, ei julgegi väga tõsiselt seekord EKRE programmi analüüsida. Iga ustav ristiinimene võib allolevale toetudes ning neid muude erakondade lubadustega võrreldes ja ka kõigi erakondade seniseid tegusid ja otsuseid hinnates langetada oma isikliku otsuse. 

EKRE lubab:

• Kaitseme perekonda kui rahva püsimise, kasvamise ja ühiskonna alust; me ei luba perekonna – laste ema ja isa – tähenduse muutmist riigi õigusaktides.
• Seame eesmärgiks vähendada meditsiinilise põhjenduseta abortide arvu erinevate meetmete abil, lõpetame nende rahastamise maksumaksja raviraha eest.
• Seisame vastu püüdlustele piirata sõna-, usu- ja südametunnistusvabadust. Me ei lepi püüdlustega laiendada nn vihakõne mõistet, kehtestada vabaduste mahasurumisele suunatud poliitikat ega tunnista nn poliitilise korrektsuse dogmat.
• Tühistame kooseluseaduse kui ühiskonda lõhestava ja ühiskonna enamuse hoiakutele vastanduva õigusakti.

EKRE on sõnastanud ka oma riigikaitseprogrammi, milles kirikute jaoks on oluline lubadus taastada kaitseväe kaplaniteenistus. On selge, et praeguses hapras julgeoleku olukorras on just kaplanitel suur roll kaitsetahte hoidmisel ja tõstmisel. 

Kohtumisel esitatud küsimusele, kas EKRE toetab ajalooliste pühakodade restaureerimise jätkamist ja selleks vahendite kasvatamist, sest valimislubadustest me viidet sellele ei leidnud, saime Moonika Helmelt vastuseks, et selle probleemi lahendab EKRE elektrihinna viimisega kriisieelsele tasandile, ehk langetades 3 sendile kWh eest. Loomulikult on energiahindade tõus löönud valusalt ka kõiki Eesti kirikuid ja kogudusi, kuid seda, et vähenenud elektriarved võiksid päästa Eestimaa kirikud edasisest lagunemisest, ei osanud arvata. Lihtsad arvutused näitavad, et isegi kui usulised ühendused saaksid kogu elektri kätte tasuta, jääb omajagu puudu katuste, tornide, fassaadide ja kunstiväärtuste restaureerimiseks vajalikest summadest.

Loomulikult on huvitav see, et EKRE lubab päästa kogu Eesti. See lubadus kõlab peaaegu messiaanlikult. Kui mõelda Reformierakonna soovile hoida Eestit ainult enda kindlates kätes, peab keegi selle nende kammitsetud sülelusest siiski päästma. EKRE on selleks oma sõnul valmis. Kas aga Eestimaa peab olema miski, mida erakonnad omavahel käest kätte liigutavad, sellele peavad hinnangu andma valijad juba õige pea.

Eesti Reformierakond – Kindlates kätes!

Reformierakonna programmis üllatas mind enim esimeses lauses sõnastatud erakonna eesmärk, milleks on rahvusvahelisel õigusel ja heausksel koostööl põhinev maailmakord. Ma ei ole varem täheldanud, et tillukese Eestimaa veelgi tillukesem erakond võtab enda peale teatud maailmakorra kehtestamise ja säilitamise globaalse ülesande. Eks unistada tulebki suurelt. Kui praegu on Kaja Kallase kindlates kätes tilluke Eestimaa, siis miks ei võiks ühel hetkel tema soojadel peopesadel turvapaika leida terve gloobus või lausa universum.

Hoolimata embamisvalmis kindlatest kätest ei vastanud Reformierakond ei Eesti Kirikute Nõukogu juhatuse ettepanekule kohtumiseks ega arvestanud ka oma valimisprogrammi koostamisel Eesti Kirikute Nõukogu poolt saadetud ettepanekutega. Kirikujuhtide poolt vaadatuna tundub see hoolimatusena, kuid Reformierakonna vaatevinklist on ilmselt tegemist pragmaatilise otsusega mitte raisata oma kallist aega sinna, kus pole valijaid, kellelt hääli oodata.

Kirikute juhtide ettepanekutest võib ainsa ideelise kattuvusena Reformierakonna programmist leida palliatiivravi ja hospiitsi teenuse tagamise üle kogu Eesti. Täpsem sisu, kuidas seda kavatsetakse teha, paraku puudub. Lubatakse koolitussüsteemi spetsialistidele, kes võiksid inimest toetada ka elulõpul. Seda, kes teenuse eest tasub, kuidas see tagatakse ja rahastatakse, jääb lahti kirjutamata. Tegemist on loosungliku lubadusega.

Perepoliitikas liigutakse Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekutega oodatult vastupidises suunas ja deklareeritakse kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist. Sellele lubadusele järgneb selgitus: Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul, mistõttu kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele. Selgituse kohaselt võiks kõne alla tulla ka mõned teised alternatiivsed õigusruumi kohandamised, et saaks jätta kooseluseaduse rahule, kuid Reformierakond peab endiselt ainsaks variandiks rakendusaktide vastu võtmist. See annab sõnumi, et varsti juba 10 aastat tagasi tekitatud vastasseisu erinevate ühiskonnagruppide vahel ei soovi Reformierakond lahendada muul moel kui jõuga.

Hoiatav on ka programmist leitav lubadus: Võtame kasutusele patsienditestamendi. Selleks loome tervise infosüsteemi võimaluse, et iga patsient saab soovi korral oma elulõpu tahteavalduse teha. Patsienditestamenti ei tohiks kindlasti kasutusele võtta ilma põhjaliku aruteluta ja kiirustades. Tahaks ka loota, et patsienditestamendi taha ei ole peidetud eutanaasia või assisteeritud enesetapu seadustamist, millele leiame otseviiteid näiteks Sotsiaaldemokraatide, Eesti 200 ja Eestimaa Roheliste programmidest.

Kui otsisin Reformierakonna programmist tulutult kohta, kus kõneldakse väärtustest ega suutnud leida, tekkis kahtlus, et kogu teksti on koostanud hoopis tehisintellekt. See kahtlus süvenes, kui märkasin häirivalt palju arvuti tekstitöötlusprogrammi poolt tekitatud poolitusvigu. Kahju, et enne lõplikku vormistamist ei käinud tekstist üle ühegi pärisinimese silm, mis oleks hea keeletajuga need tehnilised vead ära parandanud.

Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja liikumine KOOS – Koos rahu eest!

Eestimaa Ühendatud Rahvapartei programm on nii minimalistlik, et selle põhjal valimistele vastu minnes midagi järeldada on väga raske. Iga ristiinimest võiks siiski kõnetada lubadus: Traditsiooniliste väärtuste, perekonna, religiooni, kultuuri- ja ajaloopärandi säilitamine ja kaitse. Nende erakond ei saanud Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekuid, sest sügisel, mil need valmisid ja erakondadele laiali saadeti, polnud meil infot, et selline erakond valimistel osaleb. Sel põhjusel on puudunud ka Eesti Kirikute Nõukogu ja erakonna vaheline dialoog. Sellest lähtuvalt ei ole mul ka võimalik midagi nende kohta hinnanguna siia kirja panna. Iseenesest on sümpaatne näha gruppi inimesi, kes kõnelevad koosmeelest ja rahust ajal, mil selle järele kogu ühiskond ja maailm januneb.

Erakond Eesti 200 – Meiega on võimalik! Kõikide võimaluste Eesti!

Eesti 200 oli esimest korda esindatud ka minu nelja aasta eest valminud ristiinimese valimiskompassis, mil nad jäid seitsme tookord hinnatud erakonna seast EKRE järel viimasele positsioonile. Tookord oli tegemist vahetult enne valimisi formeerunud erakonnaga, nagu seda sel korral on Parempoolsed. Uue tulijana ei olnud neil mahti end maailmavaateliselt kristluse või kirikutega suhestada. Seekordsetel valimistel on tegemist aga juba mitme aasta kestel avalikku arvamust ja rahva poliitilisi vaateid mõjutanud parteiga, kellel eeldatavasti peaks olema ka juba konkreetsem suhe usu- ja kirikueluga seotud küsimustesse. 

Võrreldes Eesti 200 programmi Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekutega ma kattuvusi paraku ei leia. Isegi kui erakonna valimisprogrammi tehes kirikute ettepanekuid loeti, ei leidnud nad sealt midagi, millega samastuda. Vastupidi aga küll – kirja on pandud Eesti Kirikute Nõukogu seisukohtadega vastupidisuunalisi lubadusi. Ilmselge maailmavaateline põrkumine tekib Eesti 200 ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt väljendatud seisukohtadega abielu mõiste määratlemise ja elulõpuga seotud küsimustes. Eesti 200 taotleb perekonnaseaduse muutmist, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel. See seadusemuudatus looks võimaluse abielu sõlmimise nii eri- kui samasooliste paaride vahel, mis on ilmselges vastuolus Eestis tegutsevate kirikute õpetusega abielust kui mehe ja naise vahelisest liidust. 

Samasuguse laupkokkupõrke Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute seisukohtade ja Eesti 200 programmiga tekitab nende valimislubadus võtta vastu abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad seadusesätted. Tundub ennatlikult loosunglik viia seadusandlusesse sisse muudatused nii keerulises küsimuses nagu seda on abistatud enesetapp. Jääb arusaamatuks, miks tahab Eesti 200 abistatud enesetapu teemaga kiirustades korrata viga, mis tehti 2014. aastal kooseluseaduse vastuvõtmisega ning asuda ühiskonda, mis pole teema käsitlemiseks valmis, lõhestama. Olukorras, kus ühiskondlik debatt on olnud selles küsimuses heitlik, puudub nii meditsiinivaldkondlik kui ka õiguslik analüüs ning kõik Eestis tegutsevad kristlikud kirikud (kuhu koonduvad sajad tuhanded kristlastest liikmed) on selles küsimuses eitaval seisukohal, ei ole kuigi mõistlik sõnastada valmislubadusena juba vastavate seadusesätete muutmist. Eesti 200 ja Eesti Kirikute Nõukogu esindajate Kristina Kallase ja Erki Tamme omavahelisel kohtumisel nimetatud vastuolust ka omavahel räägiti. 

Kui midagigi Eesti 200 valimisprogrammist otsida, mis võiks Eestis tegutsevaid kirikuid ja kogudusi ning kristlaskonnale spetsiifiliselt huvi pakkuda, siis paar punkti siiski leiab. 

Eesti 200 tõdeb näiteks, et:

Muinsuskaitse peab olema omaniku initsiatiivi toetav ja hariv. Arhitektuuriväärtused ei tohi hävida omanikule seatavate bürokraatlike takistuste ja ametnike põhjendamatute nõudmiste tõttu, ega ka omaniku teadmatuse, hoolimatuse või rahaliste raskuste tõttu.

Siit võiks lugeda välja teatud tähelepanu ajalooliste muinsuskaitsealuste pühakodade toetuseks, kuid päris otse seda siiski välja ei öelda. Nõnda ei saa väita, et see lubadus paneks mõne koguduse esindaja, kelle kodukirik vajab hädasti restaureerimisel riigi tuge, valimistel Eesti 200 valima.

Kuna toimivat lahendust ajalooliste pühakodade restaureerimiseks Eesti 200 oma programmis välja ei paku, ei ole paljude koguduste esindajad loomulikult huvitatud ka Eesti 200 katuserahade kaotamise lubaduse elluviimisest. Eesti 200 lubab: Toetame vabaühendusi läbi katusorganisatsioonide vastavalt pikaajalistele strateegiatele ning programmidele. Ka regionaalsed investeeringud saavad lähtuma mitte isiklikest tutvustest, vaid võrdsetel alustel lähtuvalt piirkondlikest vajadustest. See lubadus ei paku katuserahadele paraku alternatiivi, kuna jääb ülimalt ebamääraseks. Tundub, et põhimõtte pärast tahetakse kaotada katuserahad, kuid töötavat alternatiivi selle asemele ei ole veel pakkuda. 

Eesti 200 programmile üldist hinnangut andes tuleb tõdeda, et peavoolu esindavat alalhoidlikku kristlast nende lubadused suure tõenäosusega ei kõneta. Pigem vastupidi, Eesti 200 tõtlikkus abieluseaduse muutmisel ja abistatud enesetapu seadustamisel saab paljudele kristlastele tõenäoliselt takistuseks nende kandidaatide valimisel. 

Kui otsida Eesti 200 valimisloosungist tähendust, siis on sellel mitmeid tõlgendamise võimalusi. Kui olen näinud valimisreklaami sõnumiga, et nende võimule tulemisega on kõik võimalik, on see päris hirmutav. Kõikide võimaluste Eesti ehk kõikide erinevate arengustsenaariumite võimalikkus tähendab ju sedagi, et kaasneda võib heaolu ja turvalisuse asemel hoopis kaos ja anarhia. 

Erakond Eestimaa Rohelised – Roheline energia, tark areng

Eestimaa Rohelised on oma programmi ettevalmistamisel palju tööd teinud ja kirja pannud põhjaliku paketi keskkonna ja kliima eest hea seismiseks vajalikke seisukohti. Soovitan kõigil oma silmaringi ja keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks Eestimaa Roheliste programmiga süvenenult tutvuda, sest kasulikke teadmisi leidsin mina sealt suhteliselt teemakauge inimesena üsna palju. Põnevat lugemist nii rohelise energia kui ka targa arengu kohta, nagu Rohelised seda esitavad ja ka oma valimisloosungina sõnastavad, oli on seal omajagu.

Kohtumist Eesti Kirikute Nõukogu ja Roheliste esindajate vahel kahjuks ei ole toimunud. Rohelised teatasid siiski pärast meie ettepanekute kättesaamist, et tutvuvad nendega ja püüavad ka arvestada osas, mis nende maailmavaatega kattub. Lugedes Roheliste programmi julgen tõdeda, et nad tõepoolest on osa meie ettepanekutega püüdnud arvestada. 

Kirikute esindajate seisukohast ja spetsiifikast lähtudes on Roheliste järgmised lubadused väga sümpaatsed:

• Tulumaksu kuni 2% kasutamise otsustab maksumaksja soovi korral ise, toetades näiteks meelepärast MTÜ-d.
• Käibemaksu tagastamine muinsuskaitse all olevate ja miljööalade väärtuslike hoonete (sh pühakodade) ning vallasesemete restaureerimiseks tehtud kuludelt. See maksusoodustus motiveeriks omanikke oma muinsuskaitse aluse vara eest paremini hoolt kandma ja võimaldaks võtta kasutusele selleks otstarbeks oluliselt enam vahendeid.
• Võimaldame kõigil õpilastel valikainena õppida usundiõpetust, mis annab ülevaate maailma usunditest ja religioossete uskumuste suurest varieeruvusest, sh põlisrahvaste loomislood.

Minule isiklikult on meeldivaks Roheliste toetus usundiõpetusele, mis näitab, et nende valmisloosungis sõnastatud liikumine targa arengu suunas ei ole kitsalt rohekeskne, vaid seal on ruumi pärandkultuurile, mille komponendiks on kindlasti ka rohkem või vähem organiseerunud usundid ja Eestis tegutsevad kirikud.

Rohelised on valinud Eesti Kirikute Nõukogu seisukohtadega võrreldes vastupidise suuna paljudes eetilis-moraalsetes küsimustes, mis koostöö nendega muudab pikemas perspektiivis kirikute esindajate jaoks keeruliseks: 

• Seadustame elulõpujuhised, arendame leinatoetust ja alustame eutanaasia seadustamisega. 
• Kaitseme õigust abordile olenemata ravikindlustuse olemasolust. Samuti toetame inimeste õigust lasta end soovi korral steriliseerida, sidumata seda õigust laste arvu ja patsiendi vanusega.
• Pooldame sooneutraalset abielu ja selle sätestamist Perekonnaseaduses. Lähtuvalt usuvabadusest peab usuorganisatsioonidele jääma otsustusõigus seda pühitseda või mitte.
• Nii nagu inimesel on õigus otsustada oma elu üle, peab tal olema õigus teha oma surma puudutavaid otsused. Toetame surma demedikaliseerimist ning eutanaasia seadustamist. Ükski inimene ei peaks surmale vastu minema üksi. Igal inimesel on õigus surra oma kodus.

Nagu näha, vastanduvad Rohelised Eesti peavoolukristlusele ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukohtadele, soovides seadustada eutanaasiat, toetada tingimusteta aborte, sätestada perekonnaseaduses sooneutraalne abielu. Rohelised austavad siiski usuliste ühenduste õigust defineerida perekonna ja abielu mõiste vastavalt oma õpetusele ning seda ka nõnda praktiseerida. Samuti leiab kirikutelt toetuse hingehoidlikule põhimõttele, et ükski inimene ei tohiks surra üksi ning võiks seda teha oma kodus.

Roheliste lubadus kaotada katuserahad ning nende asemel rakendada kaasavat riigieelarvet on huvitav ja väärib kindlasti arutamist. Päris selge on see, et katuserahad või ka kaasav eelarve ei lahenda pärandkultuuri (loodusliku või inimkätega loodud) probleemistikku tervikvaates, vaid jääb vaid pisteliseks leevenduse pakkumiseks lokaalses kontekstis. Samasugune probleem on ju ka katuserahadega.

Iseenesest oleksin siiski oodanud pisut enam eritähelepanu arhitektuuriväärtustele ja ajaloolistele muinsuskaitse all olevatele pühakodadele. Teatud mõttes on loomulik, et Rohelised näevad rohkem maailmavaatelisi kokkupuutepunkte looduslike pühapaikade ja pärandkultuuri kontekstis, millele pühendatakse oma programmis terve eraldi peatükk, kuid mina ei näe looduslikke pühapaiku ja ajaloolisi pühakodasid omavahel konkureerimas, veel vähem vastandumas. Minu hinnangul tuleb riigil pöörata mõlemas suunas vajalikku tähelepanu ning riigieelarvest vajaduspõhiselt toetada nii looduslikke pühapaiku kui ajaloolisi pühakodasid. 

Erakond Parempoolsed – Mõistuse hääl

Ka Parempoolsete esindajad andsid Eesti Kirikute Nõukogule teada, et kindlasti tutvuvad meie ettepanekutega ja püüavad nendega arvestada selles osas, kus nad kattuvust näevad. Kahjuks pole Eesti Kirikute Nõukogul olnud võimalik kohtuda Parempoolsete erakonna liikmetega. Kui otsida, millised on erakonna Parempoolsed valimislubadused, siis paraku selgub, et nende valmisprogramm on tervikuna poolik ning läbi on kirjutatud vaid riigi rahanduse ja rahvastiku/rahvaga seotud teemad. Ametlikust valimisprogrammist Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekute kontekstis midagi leida ei ole võimalik ja ühisosa selles kontekstis puudub täielikult. 

Siiski, kui avada erakonna Parempoolsed kodulehel rubriik Põhimõtted, leiab sealt paar puutumust ka peavoolukristlaste ja kirikute jaoks. Parempoolsed on sõnastanud seisukoha: Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni.

Nendest põhimõtetest selgub, et Parempoolsed näevad, et usu ja kirikutega seotud küsimused ei tohiks mõjutada riigi valitsemist ja seaduste kujundamist. See ei ole iseenesest demokraatlik põhimõte ega ka demokraatlike riikide tavapärane praktika. Igasugune maailmavaade, sealhulgas usuline maailmavaade mängib rolli otsustajate otsustes, sest riik ei saa olla ilmalik. Riik on neutraalne. Ilmalik ei saa olla in corpore ka ühegi riigi rahvas, kelle esindajad teevad otsuseid ja räägivad kaasa seadusloomes. On loomulik, et usklik riigikogu liige hääletab seadusi vastu võttes oma südametunnistusest ja (usulistest) veendumustest lähtuvalt. Selle keelamine on Eestis põhiseaduse vastane. Kui Parempoolsed evivad hoiakut, et usuküsimused jäägu ainult kodu- või pühakoja seinte vahele, on see usuvabaduse printsiibi eiramine, mida nad endi sõnul teha ei soovi.

Parempoolsed on ka sõnastanud põhimõtte: Parempoolsete hinnangul on Eestis riiklikku sekkumist liiga palju. Kindlasti ei vaja suuniseid inimeste eraelu, kodu ja perekond – igaüks on nendes küsimustes vaba ise otsuseid langetama. Selle seisukoha taha võib ennast peita soov toetada “abieluvõrdsust” ehk sooneutraalset abielu või kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist. Otsesõnu seda välja ei öelda, kuid miks üldse sellist põhimõtet oma maailmavaadet tutvustades väljendada, kui siin ei ole mingit tagamõtet?

Parempoolsed on eesti poliitilisel maastikul värske ja uus tegija, kelle suhtes ei oska veel paljud seisukohta võtta ning jäädakse ilmselt äraootavale positsioonile erakonna edasiste sammude ja tegude osas. See on hetkel ka minu mõistuse hääl, mis nende valimisloosungile kajana vastu resoneerib.

ISAMAA Erakond – Eestluse elujõud. On vaid üks isamaa!

Isamaa programm on püütud koostada väärtuspõhiselt. Väärtusteks on rahvus, emakeel ja kultuur. Erinevalt Sotsiaaldemokraatidest, kes ei räägi oma programmis kordagi Eesti Vabariigi põhiseadusest, või ka Reformierakonnast ja Keskerakonnast, kes põhiseadusele küll korduvalt viitavad, kuid mitte kui väärtusdokumendile, deklareerib Isamaa oma valimisprogrammi esimestes lausetes, et nende maailmavaade toetub Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulile, mille kohaselt peab Eesti Vabariik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. (Põhiseaduse preambulile viitavad oma programmides ka EKRE ja Eesti 200.)

Eesti kõik kirikud, sealhulgas siin sajandeid tegutsenud ja rahva lugemis- ja kirjaoskusele, emakeele arengule, rahvuseks ja riigiks kujunemisele, muusika- ja (koori)laulupärandile suure tõuke andnud luteri kirik, mõistavad ennast eesti kultuuri loomulike ja õigustatud osistena. Nõnda laieneb põhiseaduse preambulis sätestatud eesti kultuuri säilimise tingimus ka kirikute ja kristliku pärandi (nii vaimse kui ainelise) säilimisele, mille eest erakonnad peavad seisma. 

Eesti Kirikute Nõukogu juhatuse kohtumisel Isamaa Erakonna esindajatega kinnitasid kohtumisel osalenud fraktsiooni liikmed üle, et ajalooliselt ja maailmavaateliselt lähtutakse kristlik-demokraatlikest põhimõtetest ning selle juurde kuuluvad ka kristlikud väärtused ning nende toetamine.

Seda seisukohta toetab ka Isamaa programmi pikk loend lubadusi, mis Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekutega täielikult või osaliselt kattuvad. Nõnda lubab Isamaa, et parandab õnneliku paarisuhte loomise ja hoidmise ning vanemahariduse programmide kättesaadavust, hõlmates muuhulgas perehariduse programmid (PREP, IMAGO jt) ja pereteraapia, rasedus-, sünnitus- ja raseduskriisinõustamise (raseduskriisikeskused jt). Raseduskriisinõustamine on olnud viimaste aastate kestel üheks pehmeks ja samas hästi toimivaks meetmeks abortide arvu vähendamisel. Sealjuures on oluline nimetada, et nii PREP perenõustamine kui ka raseduskriisinõustamine on saanud alguse just Eesti Kirikute Nõukogu eluväärtustega tegeleva sihtasutuse järjepidevast tööst. Seda rõõmustavam on näha neid teemasid Isamaa programmis.

Lisaks kinnitatakse Isamaa programmis, et erakond väärtustab abielu ja laste kasvatamist ning algatab põhiseaduse täiendamise naise ja mehe vahelise abielu kui rahvuse püsimajäämise tagatise õiguskaitse parandamiseks. Kas abielu mehe ja naise vahelise liiduna püsimiseks tuleb tingimata põhiseadust muuta või tuleks hoopis kaaluda rahvahääletust, ei ole Eesti Kirikute Nõukogu seekordsete ettepankute kohaselt vahet. Kirikute jaoks on oluline, et oleks maandatud risk, mis kaasneb Eesti seaduste muutmisel eesmärgiga hägustada või rikkuda abielu tähendus ühe mehe ja ühe naise liiduna. Selles suunas erinevalt Eesti 200, Sotsiaaldemokraatidest, Rohelistest ja kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta soovivast Reformierakonnast Isamaa liikuda ei soovi.

Eesti Kirikute Nõukogu konkreetsele ettepanekule, et usundiõpetuse õpetamist üldhariduskoolides tuleb paremini korraldada, vastab Isamaa paraku laialivalguva lubadusega, et pöörab hariduses erilist tähelepanu eesti rahvuse, keele ja kultuuri, religioonide ja vaimse pärandi, terve perekonna loomise ja hoidmise ning rahatarkuse alase teadlikkuse tõstmisele. See lubadus ei tähenda paraku otsesõnu usundiõpetuse toetamist. 

Kui mõelda kristlike ja ka teiste erakoolide keerulistele toimetulekuprobleemidele seoses sellega, et pearahapõhine rahastus ei taga kaasaegset õpikeskkonda ega koolihoonete korrashoidu, erinevalt munitsipaal- või riigikoolidest, teeb rõõmu Isamaa programmiline lubadus tagada riigi-, munitsipaal- ja erakoolidele ühetaolised rahalised võimalused hariduse pakkumiseks, et toetada haridussüsteemi mitmekülgsust.

Mõeldes sellele, et Eesti ajalooliste kaitsealuste pühakodade restaureerimine on alarahastuse tõttu vaevaline, on julgustav Isamaa lubadus tagada riiklikult oluliste pärandiobjektide omanikele kulukamate erinõuete täitmiseks riigi finantstugi ning pöörata tähelepanu, et riik jätkaks pühakodade toetamist vähemalt senises mahus. Samas, senine maht (u 3 miljonit eurot aastas) ei ole piisav isegi selleks, et pühakodade lagunemine peatada, rääkimata pöördemomendi tekitamisest.

Loomulikult on Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute jaoks sümpaatsed Isamaa lubadused taastada kaitseväekaplanaat ning laiendada palliatiivravi ja hospiitsteenuse süsteemi ja võrku üle Eesti. Kui kaitseväe kaplanaat hakkab pärast kaplaniteenistuse reorganiseerimist uuel moel vaikselt niigi taastuma, siis palliatiivravi ja hospiitsteenuse arendamine vajab kiiret tegutsemist. Elulõpule lähenevatele inimestele tuleb tänapäevase valuravi ja inimväärse hooldusteenusega pakkuda kindluse- ja turvatunnet, et haiguste ja vaevuste leevendamiseks ei ole riigi poolt pakutavateks esmasteks lahenduseks ühel päeval mitte eutanaasia või abistatud enesetapp, mille rakendamise eestkõnelejaks ei ole seni asunud ükski kristlik kirik maailmas. 

Tuleb tõdeda, et nii arvukad kirikuid ja kristlaskonda puudutavad lubadused Isamaa programmis teevad ettevaatlikuks. Varasemate aastakümnete kogemus ei kinnita sugugi erakondade, sealhulgas Isamaa, innukust sarnaste lubaduste täitmisel koalitsiooni pääsemisel. Miks me siis endiselt peame rääkima usundiõpetuse parema korraldamise vajadusest või ka suuremast toetusest pühakodade restaureerimiseks? Mõlemad küsimused on ristirahva jaoks rahuldaval moel lahendamata juba aastakümneid.

Isamaa Erakonna valimisloosung vaid ühest isamaast jääb pisut arusaamatuks või abstraktseks. Ilmselt on see vastus üleüldisele üleilmastumisele, mis rahvuslust ja rahvusriiki pikas perspektiivis ohustab. Selles kontekstis on loomulik, et kodu võib olla inimesel kus tahes maailmas – isamaa, kus räägitakse eesti keelt ja viljeletakse eesti kultuuri, on üks ja ainus. See on Eesti.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond – TUGEV EESTI: Toimetulek on julgeolek!

Sotsiaaldemokraadid sedastavad oma programmis, et nende ilmavaate ja poliitika keskmes on inimene. See on iseenesest ilus mõte ning küllap leiab igaüks inimesena ennast ka nende programmist aineliste teemade ja toimetuleku kontekstis üles. Igaühe toimetulekust kui esmasest julgeolekust kõneleb ka nende valimisloosung, mis on praeguste kriiside ja ebakindluse keskel hästi õnnestunud ja kõnetab valijat.

Samas, kui keskendutakse ainult ajalikule inimesele, siis inimese toimetulekule igavikus Sotsiaaldemokraadid väga palju tähelepanu ei pööra. Jumalaga kontaktis olemine ei ole kindlasti nende kui erakonna huviorbiidis, nagu pole seda ka spetsiifiliselt need inimesed, kelle jaoks igavikulised küsimused on tähtsad. 

Eelmisel sügistalvel saatis Eesti Kirikute Nõukogu erakonnale oma ettepanekud ja pani ette ka kohtuda nende arutamiseks. Sellise kohtumise aega kahjuks sotsiaaldemokraadid Eesti Kirikute Nõukogu esindusele välja ei pakkunud. See tundub olevat selle erakonna juhtide muster juba varasemast ajast, et otsest dialoogi Eesti Kirikute Nõukoguga välditakse. Positiivseks erandiks on riigikogu rahvuslikul palvushommikusöögil osalevad ja seda kureerivad sotsiaaldemokraadid, kelle seas pole paraku praegusel hetkel erakonna eestkõnelejad.

Kuigi usuasjadega ja kirikuga tegelev minister on lahkuvas koalitsioonis olnud just sotsiaaldemokraadist Lauri Läänemets, ei ole ta olnud oma valdkonnas kuigi usin Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute mureasjadega tegelema. Isegi poliitilisi otsuseid eeldavad küsimused on minister delegeerinud ära oma ametnikest alluvatele, mis tähendab, et vajalike otsusteni ei ole jõutud isegi siis, kui Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtidele on jäetud mulje, et meie muresid on kuulda võetud.

Sotsiaaldemokraatide erakonnajuhist siseminister Lauri Läänemets on tegelenud kirikutega vaid selleks, et korrale kutsuda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja selle eesotsas olevat metropoliiti seoses patriarh Kirilli sõda toetavate ja õnnistavate väljaütlemistega või teatud poliitiliste aktsioonidega, kuhu vene õigeusu kirik Eestis teadlikult või teadmata kaasati. Ministri hiljutine väljaütlemine: Kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada, tekitas kõikide kirikujuhtide seas tunde, et kirikutele näidatakse Eestis peagi „õige“ koht kätte. Minister selgitas küll omavahelises sõnumivestluses, et kõnealune kommentaar puudutas ainult Moskva patriarhaati esindava kiriku tegevust, mitte teisi Eestis tegutsevaid kirikuid, ent avalikkuses jäi see korrigeerimata.  

Sotsiaaldemokraatide programmist on võimalik esile tõsta siiski rida sümpaatseid lubadusi, mis haakuvad otseselt või kaudselt Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekutega: 

• Anname töötajale lisapuhkepäeva nädalavahetusele langeva riigipüha korral ja topelttasustame pühapäeval töötamise.
• Teeme koostööd usuorganisatsioonidega ja toetame nende kultuurilise rikkuse avamist võimalikult paljudele huvilistele. Oleme kogudustele toeks ajalooliste ja kaitsealuste pühakodade restaureerimisel.
• Parandame teenuse kvaliteeti üld- ja erihooldekodudes, sealjuures kehtestame hooldusteenuse kvaliteedinõuded, hooldekodudes peab olema kättesaadav tervishoiuteenus, sh geriaatriteenus ja hingehoidjad.
• Tugevdame usuorganisatsioonide võimekust osaleda kogukonnatöös, ennetada ja lahendada sotsiaalseid probleeme ning edendame usuühenduste koostööd.

Loomulikult on kogudused rõõmsad, kui Sotsiaaldemokraatlik erakond on kogudustele toeks kaitsealuste pühakodade restaureerimisel. Mida see tegelikult tähendab? Kas seniste vahendite kasvatamist? Pühakodade programmi taastamist? Samas mahus jätkamiseks poleks lubadust väga vaja.

Hingehoidjate töö väärtustamine on loomulik, kuid hingehoidjad olid olemas ka enne, kui riik seda valdkonda reguleerima ja toetama hakkas. Lubadusega, et hingehoiuteenus peab olema kättesaadav, peab käima kaasas ka konkreetne meede hingehoidjate ettevalmistamise ja koolituse ning nende tegevuse tasustamise rahastamiseks. See võib Sotsiaaldemokraatide lubaduses sisalduda, kuid ei pruugi.

Kuigi Sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideerib legendaarne usundiõpetaja Toomas Jürgenstein, ei suutnud ma leida nende programmist ridagi selle kohta, kuidas asuda likvideerima terve Euroopa kontekstis üsna ainulaadset usualast kirjaoskamatust. Eesti üldhariduskoolides puudub kõigi õppijateni ulatuv usundiõpetus või mõni muu alternatiivaine, kus usualast kirjaoskust õpetatakse. Usualane kirjaoskamatus on Eestis levinud tänaseks nii valitsuse ja riigikogu liikmeteni, rääkimata riigiametnikest, kes neis küsimustes peavad tegema pädevaid otsuseid. Euroopa kontekstis eristume selles küsimuses kõikidest teistest. Eesti Kirikute Nõukogu sellesisulised ettepanekud on kõlanud poliitikute kurtidele kõrvadele juba kolme aastakümne kestel.

Paljude Eesti peavoolu kristlaste ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtide jaoks on küsimusi tekitavad Sotsiaaldemokraatide valimislubadused, mis vastanduvad täiesti Eesti kirikute poolt sõnastatud õpetuslike seisukohtadega. Arusaamatuks jääb, miks peab algatama laialdase ühiskondliku arutelu eutanaasia võimaldamise teemal olukorras, kus astumata on kõik sammud tänapäevastele tingimustele vastava palliatiivravi rakendamiseks ja inimeste väärika loomuliku elulõpu tagamiseks. 

Sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv luteri kiriku vaimulik Mart Salumäe on asunud valimiseelses lubaduste virvarris oma kodanikuõigust ja arvamusvabadust kasutades avalikult eutanaasiat toetama olukorras, kus maailmas ei ole teada ühtegi kirikut, kus kiriku ametlik seisukoht oleks eutanaasiat või abistatud enesetappu otsesõnu toetav. Ka nendes riikides (nt Kanadas), kus eutanaasia või abistatud enesetapp on seadustatud, ei ole kirikud ega vaimulikkond asunud selles diskussioonis eeskõnelejateks nimetatud sammude astumise toetamiseks. Nendes riikides on kirikud võtnud seisukoha, et kiriku ülesanne on olla inimese kõrval ka siis, kui inimene peaks seaduse alusel tegema oma elulõppu kiirendavaid otsuseid. Otseselt toetada selle otsuse langetamist kirik või tema vaimulikud moraalsetel ja õpetuslikel põhjustel ei saa.

Sotsiaaldemokraatide lubadus kehtestada perekonnaseaduses “abieluvõrdsus” on samuti miski, mida Eestis tegutsevad kirikud oma ametlikes seisukohtades ei ole toetanud. Vastupidi, Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud seisavad ühiselt mehe ja naise vahelise abielu püsima jäämise eest. Sotsiaaldemokraatide, nagu ka Eesti 200 ja Eestimaa Roheliste soov rutata “abieluvõrdsuse” ehk sooneutraalse abielu kehtestamise suunas ei arvesta suure osa Eesti elanike moraalsete ja maailmavaateliste tõekspidamistega ega ka maailma suuremate religioonide usuliste õpetusseisukohtadega abielu küsimustes. Kui samasooliste paaride elu vajab juriidiliselt korraldamist, on seda võimalik teha ka nõnda, et abielu traditsiooniline tähendus mehe ja naise liiduna jääb muutmata. 

Kokkuvõtteks

Iga kristlane võib valimistel osaleda või mitte osaleda. Kodanikuna on kõigil õigus hääletada mõne erakonna sellise kandidaadi poolt, kes on erinevatel põhjustel kõige sümpaatsem. On siiski oluline, et me oma toetushäält andes teame, millist maailmavaadet erakond, kus väljavalitud kandidaat kandideerib, esindab. Inimest toetades toetame tema erakonna nimekirja ja ka kõiki neid, kes lõpuks parlamenti pääsedes hakkavad mõjutama meie seadusandlust ja elu lähituleviku Eestis. 

Soovitan igal kristlasel oma südametunnistusele toetudes asetada kõrvuti iga erakonna need lubadused, mis on kristlike kirikute tööd ja kristlikke väärtusi toetavad, nende lubadustega, mis on täiesti vastupidise suunaga või lihtsalt neutraalsed. Nõnda kaaludes saab igaüks jõuda otsusele, kas valimistel antud hääl toetab ühiskonna arengut ka kristlikus vaates või ainult ilmaliku maailma ja ainelise toimetuleku vaates, jättes usku ja moraali puudutavad teemad lausa ühiskondliku elu ääremaadele. Kristlaste ja kirikute koht ei ole ühiskondliku elu ääremaadel, vaid selle elu keskmes, et oma usu, tegude ja eelkõige ligimesearmastuse kaudu kuulutada Kristust ennast maailmas, kuhu ta meid läkitas.