Suvine peetripäev ehk peeterpaulipäev, mida 29. juunil tähistame, on apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev. Peetrus löödi Kristuse tunnistamise eest pea alaspidi risti ning Paulus hukati mõõgaga.

Püha Peetrus

Joona poeg kandis tegelikult nime Siimon. Ta oli abielus ning elas Kapernaumas Geneetsareti järve ääres, kus ta teenis elatist kalapüügiga. Tema uhke maja varemed osutavad, et ta polnud mingi kehvik.

Temast sai Jeesuse apostel, kui tema vanem vend Andreas ütles temale: „Me oleme leidnud Messia.“ Ristija Johannes oli Andreasele rääkinud Jeesusest kui Jumala Tallest. Jeesusel oli algusest peale Siimonaga erilised kavatsused. Sellepärast muutis ta tema nime Peetruseks, st Kaljuks. „Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi! Järgne mulle!“ ning Peetrus läks kõhklemata koos Jeesusega. Hiljem, kui Peetrus oli Kaisarea Filippis tunnistanud Jeesuse Kristuseks, teatas Jeesus, miks ta oli muutnud Siimona nime: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.”

Jeesus täitis selle tõotuse pärast ülestõusmist, kui ta Geneetsareti järve kaldal andis talle kolm korda ülesande: „Toida mu lambaid!“ Nii sai Peetrusest Kristuse kiriku karjane, esimene paavst. Miks valis Jeesus just tema? Johannes oli apostel, keda Jeesus armastas kõige rohkem, Matteusel ol parem haridus ning Peetrus oli see, kes oli Meistri kolmel korral salanud.

Võibolla valis Jeesus Peetruse tema siiruse pärast. Peetrus ei kartnud tunnistada: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ ning kui Jeesus oli Kapernaumas pidanud euharistliku kõne ning paljud olid Tema juurest lahkunud, ütles Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ Jääb Jumala saladuseks, millepärast valis Ta suuri tegusid tegema puudulikud inimesed.

Pärast Jeesuse taevasseminekut korraldas Peetrus valimised, millel Mattias valiti apostliks äraandja Juudase asemele. Samuti avas Peetrus suu nelipühapäeval ning tõi pöördumisele kolm tuhat inimest. Peetrus oli teadlik oma autoriteedist ning ütles otsustava sõna, kui lahendati algkiriku esimest suuremat probleemi.

Ta tegi mitmeid misjonirännakuid ning peatus pikka aega Antiookias ja Väike-Aasias, enne kui ta jõudis Rooma. Türanlik keiser Nero oli toona Rooma valitseja. Peetrus oli Rooma koguduse piiskopiks väga lühikest aega. Aastal 67 võeti ta kinni ning mõisteti surma ristilöömise läbi. Ta ei pidanud aga ennast vääriliseks surema samal viisil nagu tema Meister ning ta palus seepärast, et löödaks risti pea alaspidi. See toimus 29. juunil 67. aastal.

Püha Paulus

Saulus sündis aastate 10 ja 5 vahel enne Kristust variseride perekonnas Kiliikia Tarsoses, mis on tänapäeval Türgi ala. Tema isa oli telgitegija. Rooma sõjaväeametnikud olid ilmselt tema tehtud telkidega rahul, sest ta sai Rooma kodakondsuse. Jõukas pere suutis anda pojale parima toona võimaliku hariduse. Saulus õppis Jeruusalemmas kuulsa käsuõpetaja Gamalieli juures.

Saulus oli juudi fanaatik. Ta oli kohal, kui kividega visati surnuks kiriku esimene märter Stefanos. Saulus tahtis kristlaste tagakiusu laiendada ka teistesse maadesse ning võttis sel eesmärgil ette teekonna Damakusesse. Rännaku ajal ilmus talle aga ülestõusnud Kristus. Nägemus paiskas Saulus pimedana maha ning tal tuli teekonda jätkata teiste abi kasutades. Seal andis Ananiase-nimeline jünger talle nägemise tagasi ning ristis ta.

Paulus – nõnda ta ennast sellest ajast peale nimetas – pidi nüüd põgenema tagakiusu eest, mida ta ise oli korraldanud. Ta läks Araabiasse, kus ta kuulutas evangeeliumi Jeesusest Kristusest. Kui teda oli apostel Barnaba abiga tunnustatud apostlina, võttis ta ette suured misjonireisid Väike-Aasiasse ja Euroopasse. Neil rännakutel oli kristluse edasise võidukäigu jaoks Rooma impeeriumis otsustav tähendus. Ta rajas paljud kristlikud kogudused ning võitis uskumatuid raskusi, mis tema misjonitööd takistasid, eriti pärast seda, kui talle oli avanenud usu uks tööks paganate seas. Mitmel korral teda piitsutati, isegi loobiti kividega, ta sai kogeda nälga ja janu, ta elas üle laevahuku. Sellest räägitakse Apostlite tegude raamatus.

Umbes aastal 61 saabus Paulus vangina Rooma, kus ta liitus apostel Peetrusega. Keiser Nero teise tagakiusu ajal aastal 67 mõisteti ta surma ning Rooma kodanikuna hukati mõõgaga. Tema märtrisurma kohal hakkas voolama kolm allikat nendes kohtades, kus tema pea oli puudutanud maapinda. Hiljem ehitati sinna kirik Tre Fontane. Pauluse keha maeti sellesse katakombi, kus tänapäeval on Sebastianuse basiilika. Sellest annavad tunnistust hulk kirjutisi seintel, milles palutakse apostlite eestpalveid. Keiser Konstantinuse ajal ehitati võimas basiilika San Paolo fuori le Mura, kuhu apostli säilmed suure pidulikkusega maeti.

Pauluse kirjad, millega ta pidas sidet enda rajatud kogudustega ja oma õpilastega, sisalduvad Uues Testamendis.

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Me palvetame: Issand Kristus, meie taevane Kuningas, tänus ja rõõmus pühitseme Sinu apostlite mälestust ning palume Sind: anna oma Kirikule seda armu, et ta armastaks ja elaks selles, mida Sinu apostlid on uskunud, kuulutanud ja õpetanud. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

Vaata ka:

• 29. juuni: apostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäev (YouTube)

1