Pärast enam kui 70 aastat otsustas EELK Baltimore Markuse kogudus oma koguduse ametlikult lõpetada. Mõned aastad varem tegi seda Washingtoni kogudus.

Baltimore Markuse koguduse viimane jumalateenistus toimus 22. septembril 2024 Baltimore Püha Markuse kirikus, kus teenisid peapiiskop Urmas Viilma, piiskop Ove Sander, õpetaja Markus Vaga ja õpetaja Nelli Vahter. Orelil oli Renata O’Reilly ning muusikaliselt teenis kaasa Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor Tjorven Hairfieldi juhatamisel ja Silvi Valge klaverisaatel.

Piiskopid andsid koguduse juhatuse esimehele Agu Etsile, õpetajale Markus Vagale ja kauaaegsele perenaisele Anne Isele üle EELK Teeneteristi Tunnustusmärgi.

EELK partnerkiriku, Evangeelse Luterliku Kiriku Ameerikas Delaware-Maryland’i Sinodi nimel tervitas ja tänas kogudust pika koostöö eest piiskop William J. Gohl. Juhatuse esimees Agu Ets luges ette tervitused kogudust teeninud õpetajatelt ja piiskoppidelt peapiiskop Andres Põdralt, piiskop Tiit Salumäelt, Tarmo Toomilt ja Eino Nurgalt.

Pärast jumalateenistust oli kaetud koguduse majas seltskondlik kohvilaud ja lõigati lahti luterroosi kujutisega tort.

Oma jutluses sõnas peapiiskop Viilma:

“Täna on välja kuulutatud selle koguduse viimane ametlik jumalateenistus. Paljud, kes te siin täna viibite, olete siin kirikus ristitud ja leeritatud, siin altari ees andnud oma abielutõotuse, kogunenud siia aastakümnete kestel tähistama rahvuslikke aastapäevi, jõule ja ülestõusmispühi. Selle koguduse vaimulikud on matnud teie lähedased. See kõik on saanud nüüdseks ajalooks, mida saame tänuga meenutada.

Seda kogudust on teeninud läbi seitsme aastakümne pärast seda, kui õpetaja Elmar Pähn selle koguduse asutas, õpetajad Uno Plank, Max Saar, Rudolf Troost, Michael G. Viise, Endel Ulp, Alar Helstein ja Eino Nurk. Viimase 15 aasta kestel, pärast eksiil- ja kodueesti kirikute ühinemist on vaimulikke siia kutsutud teenima lühemaks ja pikemaks ajaks Eestist või mujalt Ameerikast. Nõnda on siin teenimas käinud Eestist Tiit Salumäe, Ove Sander, ka mina ise, samuti mitmed teised. Ameerika mandrilt on koguduse õpetajaks olnud õpetaja Nelli Vahter ja viimastel aastatel õpetaja Markus Vaga, kes on tänagi mõlemad siin.

Kogudus ei ole aga ainult kirikuõpetaja. Kogudus tähendab, et on koguduse juhid, kes koguduse elu korraldavad, juhatuse esimees ja liikmed, laekur ja kirjatoimetaja ja erinevad teised ametikandjad. Täna tahan meenutada ja tänada õpetajate kõrval kõiki neid mehi ja naisi, kes selle koguduse elu on üle 70 aasta korraldanud. Minu isiklik tänu kuulub eriliselt juhatuse esimeestele Fred Isele, kelle igavikku lahkumisest möödub homme viis aastat ning tänan südamest esimees Agu Etsi, kes on Baltimore koguduse elu korraldanud viimase kümnendi kestel. Koguduse juhtimine ja sellega kaasneva elu korraldamine ei ole kerge. Suur tänu selle eest!

Esmajoones on kogudus aga inimesed, kes koonduvad Kristuse ümber. Kui Baltimore Markuse kogudus asutati, oli koguduse liikmeid 120 inimest. Ma ei oska öelda, kui palju on jäänud liikmeid alles tänaseks, kuid pilk kirikusse näitab, et siin on endiselt inimesi, kellele koguduse elu korda läheb.

Mida tähendab siis tänane päev ja viimane jumalateenistus? Jeesus ütleb: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). See tähendab, et ka pärast seda, kui Baltimore Markuse kogudus lõpetab ametlikult oma juriidilise tegevuse ei kao kogudus senikaua kuhugi, kuni kaks või kolm kogudusena Jeesuse nimel kogunevad. See võiks tähendada seda, et ka tulevikus kirikupühadel ja rahvuslikel tähtpäevadel võiksid inimesed kogudusena kokku tulla ja üheskoos tähtpäevi tähistada. Loomulikult jääb siis küsimus, kes need kokkusaamised korraldab ja kust tuleb selleks siia õpetaja? Usun, et ühises koostöös on see võimalik ka edaspidi.

Kui vaatan kõiki neid noori inimesi täna siin kirikus, eriti neid, kes on täna kooris laulmas, siis mul on tunne, et siin on küll inimesi, kes võtaksid tuleviku kooskäimisi korraldada. Baltimore ja Washingtoni piirkonna luterlaste teenimine kuulub EELK diasporaa piiskopi Ove Sanderi tegevusvaldkonda ning usun, et Jumala abiga püüab ta selleks oma panuse anda selleks, et tulevikuski eestikeelne jumalasõna võiks siinkandis aeg-ajalt kõlada.

Armsad sõbrad – Piibli järgi ei ole kogudus number ega nimi kuskil riiklikus registris või andmekogus. Kogudus on inimesed. Kui enam inimesi pole, siis ei ole ka enam kogudust. Küllap on see olnud põhjus, miks Baltimore Markuse kogudus oma ametliku tegevuse lõpetab – ei olnud enam piisavalt neid inimesi, kes tunneksid, et neil oleks jõudu selle koguduse igapäevast praktilist elu korraldada. Selle jaoks oli inimesi väheks jäänud ja neil, kes seda vastutust kannavad, jaks otsa saamas. Küllap tekkis ka küsimusi, miks korraldada jumalateenistusi, kutsuda kaugelt kohale õpetaja, rentida kirikut, kui seda tehakse vaid käputäie inimeste tarvis, kes siis kohale tulevad.

Kõik see tähendab, et siinne eestlaskond on oma kirikueluga jõudnud murdepunkti. On oluline, et Baltimore Markuse koguduse senised liikmed leiavad nüüd omale uue vaimuliku kodu mõnes teises koguduses, et ei jäädaks kiriklikus mõttes kodutuks seniks, kui Jumal näitab selleks meile teed, kuidas edasi minna.

Täna tuleb aga tõdeda, et Baltimore Markuse kogudusel on seljataga pikk õnnistusrikas teekond, mis teeb tänulikuks. Kui vaatame aga ettepoole – tulevikku, siis näen, et sealgi paistab valgus. Eriti, kui mõelda kõigi nende noorema põlvkonna eestlaste peale, kes olulistel ühistel tähtpäevadel ikka kokku tulevad ja oma eestlaseks olemise identiteeti edasi kannavad. Küllap annab Jumal edasiseks häid mõtteid ja juhatab meile teed! Olgu selleks ideeks siis kasvõi mõte algatada Eestlaste vaimuliku teenimise fond diasporaas, millesse saab koondada annetused suletavatest kogudustest, inimeste annetustest, pärandustest ja kodu-Eesti kiriku ja riigi vahenditest, mille abil jätkata eestlaste teenimist vähemalt rahvuslikel tähtpäevadel ja pühade ajal. Fondi abil saaks korraldada ja nende inimeste eestikeelse jumalasõnaga muldasängitamisi, kes on selleks vahendid annetanud ja oma soovi avaldanud. Usun, et sellise fondi loomine koostöös siinsete koguduste, eestlaste ja EELK toel oleks kiiresti organiseeritav.”

1