Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Antsla koguduse lugu.

Ametlikult oli Antslas iseseisev luterlik kogudus ainul kaks aastat (1994 – 1996), aga jumalateenistusi on siin peetud nii enne kui pärast, ja peetakse ka praegu. 

18. sajandil oli Urvaste kihelkond üks Lõuna-Eestis vennastekoguduse keskusi ja siin oli mitu palvemaja. 1810. a. ehitati palvemaja Vana-Antsla valla Lüüsi talu maale. Kuni 1871. aastani oli see hoone ka koolimajaks. 

1889. a. valminud Valga-Petseri raudtee läks palvemaja lähedalt mööda. Hauka talu juurde rajatud raudteejaam sai nime Antsla-nimeliste mõisate järgi. Jaama juures asunud kauplemiskohast sai 1920. aastal Antsla alev ja 1938. aastal linn.

20. sajandi alguses oli Urvaste kihelkonnas kolm palvemaja: Pakla palvemaja oli Urvaste kiriku lähedal, Tootsi palvemaja Osulas ja Lüüsi palvemaja umbes ühe kilomeetri kaugusel Antsla jaamast Võru suunas. Palvetundi tulid inimesed mööda raudteed ja keerasid jalgteele, mis viis läbi aia palvemaja hoovi. Hobusetee tuli hilisema elektrijaama juurest üle Maasikaoru. Mõlemad teed tulid läbi Lüüsi talu maa, mis ei meeldinud talu omanikule. Kuna palvemajal puudusid dokumendid, tõi Lüüsi talu peremees politsei kohale ja teatas, et hoone ei kõlba rahva kooskäimiseks. Kuigi vendade meelest oli palvemaja piisavalt terve ja korras, suleti see 1922. aasta paiku.  

Pärast Lüüsi palvemaja lammutamist otsis usklik vend August Nahksepp palvetundide pidamiseks kohta. Koos käidi kodudes ja kui külalisi tuli, üüriti tuletõrje saal. Viimaks otsustas August ise palvemaja ehitada. 1923. aastal võttis ta alevivalitsuselt rendile tüki tühja soomaad, praeguse Soo tänav 9, ja hakkas materjali koguma. Kui vundament oli valmis, kutsus ta kord pühapäeva õhtul pere ehitusplatsile, põlvitas ja palus tööle Jumala õnnistust. August ütles, et ta tahab seda hoonet ehitada ainult Jumala riigi töö pärast. Oma väikese raudteelase palga säästudest ehitas ta palvemaja koos poja Albert Nahkseppaga.  

1925. aastal sai maja katuse alla  ja palvesaal valmis. Esimene jumalateenistus peeti nelipüha päeval. Siis aga pidi August töö tõttu Tsirguliina kolima. Vaatamata pikale vahemaale jätkas August palvemaja ehitust. Kindel usk Jumalasse andis talle jõudu jätkata. Viimaks andis August tööjärje üle poeg Albertile koos nõuandega: „Tii mis sa tiid, a är sa suurt võlga tekku!“ August Nahksepp suri 15. juulil 1930. a.  

Albert ehitas maja koos eluruumidega lõpuni valmis. Ka Albert töötas raudteel ja pidi seetõttu enamasti mujal elama. Hea meelega võttis ta majja rentnikke ning andis tasuta elamispinda vanadele usklikele ja vaestele.  

Uues palvemajas sai vennastekoguduse töö uut hoogu. Jumala Sõna kuulutasid siin August Nahksepp, Albert Nahksepp, Karl Simson, Ruudi Reismann, August Hinn, Albert Taar, Peeter Ots, August Koemets, Hindrik Peterson, Peeter Vahermägi, August Säde ning Jaan Piirimägi. 

Sageli võõrustati külalisi, kogudus kasvas, oli suur laulukoor ja peeti äratusnädalaid. Tegutsesid orkester ja levitati vaimulikku kirjandust. Harmooniumi ostis palvemajale usklik Tartu politseinik Johan Narusk. Palvemaja organistiks oli orelimeistrite Kriisade õde Liisi Nael, kes ka ise elas palvemajas. Vend Narusk külastas tihti Antsla palvemaja. Ta kuulutas Jumala Sõna nii politsei vormiriides kui ka erariietuses. Palvetunde peeti igal pühapäeval, külaliste puhul ka tööpäeva õhtutel. Lisaks peeti piiblitunde ja lauluharjutusi. 1938. aastal korraldati Antsla Rahumäe laululaval Lõuna-Eesti Vennastekoguduse ringkonna III laulupäev, millest võttis osa 200 lauljat. Kõnelesid pastor Eugen Tanner, Lõuna-Eesti Vennastekoguduse ringkonna hoolekandja Jüri Rannut ja Helme palvemaja vanemvend Eduard Kaur.  

Pärast August Nahksepa surma asus palvemaja tööd juhtima Karl Simson. Elukutselt oli ta plekksepp. 1940. aastal Simson arreteeriti ja kommunistid tapsid ta Tartu vanglas. Karl Simson maeti Tartus ühishauda. Seejärel hoolitses palvemaja eest Albert  Nahksepp.  

Tänu taevale jäi palvemaja sõjast puutumata. 15. oktoobril 1944. a. saabus Antslasse usklik vend Aleksander Luhamets, kes oli varem tegutsenud Rõuge kihelkonna Laitsna palvemajas. Pärast rindelt vabanemist sai ta raudteel tööd. Toakese palvemaja teisel korrusel andis talle elamiseks Albert Nahksepp, kellest aasta hiljem sai Aleksander Luhametsale abikaasa õemees. Antslas jätkas Luhamets kuulutustööd raudtee ameti kõrvalt. 

Rahvast käis palvemajas palju, tunde peeti igal pühapeval kell 11 ja 17. Aleksander Luhamets õppis harmooniumi mängima ja saatis peagi üldlaule. Seni saatis ta laule viiulil. Peeter Vahermägi mängis duurkannelt. Helilooja Marje Singi juures õppis Luhamets koorijuhtumist ja laulmist. 

1945. aastal määras Eugen Tanner Aleksander Luhametsa ametlikult Antsla Vennaste Ühingu jutlustajaks. Samal aastal laulatas ta Aleksander Luhametsa ja Meeta Siidra. Ka Meeta oli pärit Laitsna vallast ja usule tulnuna osalenud Laitsna palvemaja ehitamisel. Ühiseks koduks sai toake Antsla palvemaja ülemisel korrusel. Seal hakkasid nad koos rätsepatööd tegema. 

Pärast seda, kui Vennaste Ühingu tegevus nõukogude võimu poolt lõpetati, vormistati Antsla palvemaja 1948. aastal Urvaste koguduse filiaaliks ja Aleksander Luhamets selle jutlustajaks. Palvemaja tegevus jätkus. 

1950. aastal moodustati Antsla rajoon ja kommunistid püüdsid usukolde linnast välja pühkida. Kuna maja ei olnud natsionaliseerimiseks piisavalt suur, valmistati maja plaan, millele olid peale märgitud tegelikkusest suuremad mõõdud. Sellest piisas, et arvata hoone 1951. aastal Antsla Linna Majavalitsuse bilanssi. Asemele pakuti vanu mahajäetud maju väljaspool linna. Kuna kogudus ega jutlustaja sellega ei nõustunud, hakati Aleksandrit näägutama ja Siberiga hirmutama. Kohalikud võimud määrasid kogudusele hoone edasiseks kasutamiseks 500-rublase üüri. See oli väga suur summa. Aleksander Luhamets sõitis kohe öise rongiga Tallinnasse peapiiskop Jaan Kiiviti juurde, kes andis talle kirja kaasa ja saatis edasi Usuasjade Nõukogu voliniku Johannes Kivi juurde. Volinik vaatas kirja, hakkas naerma ja küsis: „Kas nüüd on meetrid lühemaks läinud?“ Volinik helistas Moskvasse ja rääkis tükk aega. Kõne lõpetanud, ütles ta Luhametsale: „Töötage edasi ja seda üüri ärge makskse!“ 

Mõni nädal hiljem tuli volinik ise Antslasse. Palvemajja astudes võttis ta mütsi peast, vaatas ringi ja küsis: „Mis teil muresid on?“ Luhamets vastas, et seda ruumi tahetakse ära võtta ja üür on väga kallis. Seejärel läks volinik rajoonikomiteesse ja üür langetati 300 rubale, kolm kuud hiljem 150 rubalale. Natsionaliseerimisotsus jäi paraku muutmata. 

Palvetunnid olid nõukogude ajal pühapäeviti kell 16, nädala sees peeti piiblitunde ja lauluharjutusi. Siin ristiti lapsi, laulatati noorpaare ja saadeti teele lahkunuid. Ka leerilapsi on siin õnnistatud. Külalistena jutlustasid Antsla palvemajas Peeter Sink, Johan Narusk, Jüri Rannut, Eugen Tanner ja teised, kellest paljud siinsamas palvesaalis ka ööbisid. Kord kuus pidas armulauaga jumalateenistuse Urvaste koguduse õpetaja. Kõige rahvarohkem sündmus oli igal aastal palvemaja aastapäev. 

Aleksander Luhamets elas oma perega palvemajas kuni 1956. aasta lõpuni. Siis kolis ta oma majja. Seega möödusid piiskop Joel Luhametsa esimesed neli eluaastat Antsla palvemajas. Siin on jutlustanud nii Aleksandri isa Timofei Luhamets, kui poeg Joel ja pojapoeg Kristjan. 

1958. aastal andis Aleksander Luhamets piiskop Jaan Kiivitile köstri eksami. 1987. aastal ordineeriti ta Urvaste koguduse abiõpetajaks. 

6. detsembril 1989 tunnistas Ministrite Nõukogu kehtetuks määruse, millega palvemaja 1951. aastal ebaseaduslikult natsionaliseeriti. Vajalikud dokumendid aitas vormistada Heldur Tüüts. Albert Nahksepa tütar Aili kinkis palvemaja 10. jaanuaril 1992 Urvaste kogudusele, kes kasutab hoonet tänaseni.  

Urvaste koguduse õpetaja Villu Jürjo algatusel muudeti Antsla filiaal alates 8. veebruarist 1994. a. iseseisevaks koguduseks. Paar aastat hiljem, 9. aprillil 1996. a. liitus Antsla kogudus omal soovil taas Urvaste kogudusega. Aleksander Luhamets juhtis palvemaja tööd kuni emerituuri siirdumiseni 27. septembril 2001. a. Abiks olid talle jutlustaja Virve Täht ja tütar Evi Tiisler. Viimast korda pidas Aleksander Luhamets palvetundi 2006. aasta jaanuaris. Ta suri 5. mail 2006. a. Täna korraldab kuulutustööd Antsla palvemajas Urvaste koguduse õpetaja, praost Üllar Salumets. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Urvaste koguduse koduleht urvaste.eelk.ee

2