Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Jämaja koguduse lugu.

Juba viikingiajal asus rootslasi elama Sõrvele, mis oli omaette saar, aga hakkas muutuma poolsaareks. Katoliku ajal elasid siin rannarootslased, kes hiljem segunesid eestlastega. Varem Kihelkonna kihelkonda kuulunud Sõrve saarele ehitati esimene kirik arvatavasti 13. sajandil. See oli puukirik, mis hävis tules ja 14. sajandil ehitati selle asemele Jämaja kivikirik. 

Teine pühakoda ehitati 14. sajandil Sõrve poolsaare otsa. Legendi kohaselt püstitas selle tänuohvrina rikas hansakaupmees, kes pääses eluga mereõnnetusest. Kabel ehitati mitmes järgus: kõigepealt altariruum ja seejärel ühelööviline võlvimata pikihoone. Sääre kabel oli valgeks lubjatud lääneviilu ja ligi 12 meetri kõrguse katuseharjaga kasulikuks kaldamärgiks päevasel meresõidul. Siit on leitud hauakivi aastaarvuga 1365. Aastal 1390 läänistati Sääre mõis härra Koreverile, kes sai kaasa kohustuse kabelit ülal pidada. Sadakond aastat hiljem valmistati kabeli jaoks ristimiskivi ja Tallinna meistrid katsid altariruumi võlviga. 

16. sajandi teises pooles valmistati Jämaja Kolmainu kirikule kivist kantsel. Tänaseni on säilinud raidreljeef, mis oli tõenäoliselt osa vanast kivikantslist. Reljeefil on kujutatud ingli ilmumist Maarjale. Hiljem on Jämaja kirikule kingitud mitmeid mõisnike dolomiidist mälestustahvleid. Aastal 1589 teenis Jämaja kogudust Matthias Mündrich, kelle kätte oli jäänud osa Haapsalu toomkiriku varadest. Mündrich oli varem Haapsalu pastor, kelle venelased vangistasid. 

Aastal 1603 suri katku Jämaja koguduse õpetaja Lazarus Redberg. Seejärel teenisid kogudust isa ja poeg, kelle mõlema nimi oli Nicolaus Cosmus. Seetõttu on tagantjärele raske öelda, millal üks lõpetas ja teine alustas. Õpetajad Ewold ja Cunitius olid mõlemad endised Kuressaare koguduse abiõpetajad, kes elu lõpul teenisid Jämaja kogudust. Vahepeal oli siin hingekarjaseks Georg Haupt, kes koguduse salaja maha jättis ja ära läks. Põhjasõja ajal teenis Jämaja kogudust Heinrich Deglin, kes suri katku. Seoses rahvaarvu järsu vähenemisega muutus Sääre kabel üleliigseks. Pühakoda seisis tühjalt ja hakkas lagunema. 18. sajandi lõpuks olid Sääre kabelist alles üksnes varemed. 

1710. a. põletasid venelased maha Kuressaare linna. Nähtavasti sel ajal toodi Kuressaare kirikust ära renesanss-stiilis kantsel. Kuna Jämaja kogudus soovis kivikantsli välja vahetada ja Kuressaare oli parasjagu varjusurmas, võeti linnakiriku kantsel Jämajas tänulikult kasutusele. Tänase päevani kasutatakse seda kantslit, mis valmistati 1612. aasta paiku Lüübekis. 

Pärast Põhjasõda oli head kirikuõpetajat raske leida. 1718. a. tuli Jämaja pastor alkoholismi tõttu ametist vabastada. Järgmise vaimulikuga läks paremini. Johann Gerog Holm teenis Jämaja kogudust 22 aastat, aga kutsuti siis Karja kihelkonda. See oli aeg, mil Saaremaal hakkasid puhuma Püha Vaimu tuuled ja palju inimesi avas oma südame Jeesusele. 

1740. a. pidas Jämaja kirikus proovijutluse Franz Hölterhof. Ta oli Halle ülikoolis olnud prof Francke õpilane ja Tallinnas vaimustunud krahv Zinzendorfi jutlusest. Mõne aasta oli Hölterhof Kuressaares abiõpetajaks oma sõbra Eberhard Gutsleffi juures ja nüüd tundis ta südames kutset kandideerida Jämaja koguduse õpetaja kohale. Ta otsustas lasta südamel vabalt kõnelda, kõik eneseõiguse peiduurkad kinni toppida ja kõrvaldada kõik takistused patustel Õnnistegija juurde tulemiseks. Jämaja kihelkonna mõisnikele ei meeldinud Hölterhofi jutlus. Kirikueestseisja pöördus kokkutulnud talurahva poole, arvates, et nemadki pole kandidaadiga rahul, aga talupojad hüüdsid kui ühest suust: teda tahame oma õpetajaks ja mitte kedagi teist! Mõned saksad muutsid seepeale meelt ja Hölterhof osutus valituks. 

Kui seni äratas köster jumalateenistuse ajal magajaid pika vardaga pähe koputades, siis nüüd äratas neid kirikuõpetaja oma jutlusega. Ajapikku mõistsid Jämaja talupojad, et kirikuõpetaja tõesti seda usub, mida ta õpetab, ning nad tulid küsima, kas ka nemad võiksid õndsaks saada. Seda küsimust oli Hölterhof pikisilmi oodanud. Inimesed tunnistasid üles oma mitmesugused patud, et need maha jätta ja võtsid pisarsilmi vastu armukuulutuse. Austusega suhtus rahvas ärganuisse. Talupojad, kes varem olid mõisast varastanud, tõid varastatu selle väärtuses mõisa tagasi ning palusid mõisnikult andeks. See äratas imestust ja puudutas ka härrade südameid. Paraku keelas keisrinna ära vennastekoguduse liikumise ning Hölterhofilt nõuti, et temagi sellest lahti ütleks, kuid ta jätkas äratustööd. 1747. aasta kevadel Hölterhof vahistati ja viidi Peterburi vanglasse. Kuigi ta elas 94-aastaseks ja ta töötas muuhulgas Moskva ülikoolis, ei õnnestunud tal enam kunagi Saaremaale kirikuõpetajaks tulla. 

Hölterhofi asemel teenis Jämaja kogudust edasi Jacob Gottlieb Gonsior, kes oli Tallinnast minema saadetud vennastekogudusse kuulumise tõttu. Jämaja rahva seas kestis ärkamine edasi ning Jämaja vennad külastasid sageli usukaaslasi Hiiumaal. 

Viimane vaimulik, kes Jämaja kirikusse maeti, oli Fromhold Justus Wilcken. Järgmised kutsuti Jämajast ära teistesse kogudustesse, või maeti juba uude surnuaeda, mida tänaseni kasutatakse. 

1. jaanuaril 1864 oli käre külm ja puhus kange idatuul. Jämaja kirik oli puupüsti rahvast täis, sest vana kombe järgi tehti aastast kokkuvõtteid ja loeti ette ristitute, laulatatute ja maetute nimed. Järsku pragunes rõdu tala valju raksatusega ja keegi hüüdis: „Kirik vajub!“ Puhkes paanika, mida õpetaja Ferdinand Masing küll vaigistada püüdis, aga siiski tallati suure tunglemise käigus üks eakas naine surnuks. Kui möll vaibus, pidas kirikuõpetaja palve ja jätkas jumalateenistust. Seejärel kõlas teine raksatus ja sein pragunes. Nüüd põgenesid kõik ülejäänud kirikulised kas uksest või purustades aknaid oma teel. Vigastada sai umbes 30 inimest. Nad paigutati pastoraati ja kreisiarst kutsuti neid tohterdama. 

Kuus kuud kulus varisemisohtliku kiriku ümberehituseks. 27. septembril 1864. a. pühitses Saaremaa superintendent Alexander von Schmidt praeguse Jämaja kiriku. Kirik sai uue oreli ja tornikella. Tundmatu kunstnik maalis altari kohale Jeesuse, kes sirutab käe laintesse vajuvale Peetrusele (Mt 14,28-31). Altaritagusele seinale on maalitud rippuvad kangad. Kiriku pühitsemispäeval avaldasid Anseküla koorilauljad arvamust, et „Jämaja kirik on küll uhkem, aga Anseküla kirik on kenam.“ 

Esimese maailmasõja ajal saadeti Jämaja koguduse õpetaja Johannes Walter Nižni Novgorodi, kus ta kolme kuu pärast suri. Eesti Vabariigi ajal teenis Jämaja kogudust Adalbert Hugo Willigerode, samanimelise kirikuõpetaja pojapoeg. 1939. a. asus ta elama Saksamaale. 

Teise maailmasõja ajal arreteeriti õpetaja Hendrik Neemekuru, kes suri vangilaagris, Adolf Horn kutsuti tagasi Tallinna ja August Raidur põgenes Rootsi. Imekombel jäi Jämaja kirik terveks Sõrve lahingutes. Orel siiski rüüstati. Pärast sõda hakkas Jämaja kirikus jumalateenistusi pidama Jüri Käsper, kellest 1939. aastal oli Nikolai Bäuerle lootnud oma töö jätkajat Kuressaare luterlikus vabakirikus. Õpetaja Raul Oki kutsel liitus Käsper uuesti Kuressaare kogudusega. Ta valiti Jämaja koguduse jutlustajaks ning ordineeriti seejärel aseõpetajaks. Igal vabal hetkel külastas õpetaja Käsper haigeid ja vanu inimesi.

Pärast Käsperi surma määrati Jämaja koguduse õpetajaks Peeter Kohandi. Kuus aastat sai ta teha oma tööd kuni ta tulekahju tagajärjel hukkus. Ööl vastu 22. jaanuari 1966 põles rookatusega elamu maani maha. Tuli sai alguse kirjutslauale asetatud petrooleumilambist. Tulekahjus hukkus ka järgmine kirikuõpetaja Endel Mets, kuid seda alles hiljem Järva-Jaani lähedal pensionipõlve pidades. 

Järgmised kirikuõpetajad Kalju Kukk ja Johannes Grünberg võrsusid mõlemad vennastekoguduse rüpest. Õpetaja Grünberg jutlustas enne Jämajasse tulekut 44 aastat Hageri palvemajas. Poplauljana sai tuntuks tema lapselaps Birgit Sarrap. 

1991. aastal eraldus Salme külanõukogust Torgu vald, mis kattus üldjoontes Jämaja kihelkonnaga. Kui aasta hiljem kirjeldas Ülemnõukogu Presiidium Eesti Vabariigi territooriumi valdade kaudu, oli Torgu loetelust välja jäänud ning Salme valla juures oli märge: „välja arvatud endise Torgu valla maa-ala“. Sellega oli Jämaja kihelkond justkui de jure Eesti Vabariigist välja arvatud. Tagasõrulased vastasid viperusele teatega „Torgu kuningriigi“ väljakuulutamisest ja ületasid isegi rahvusvahelise meedia uudisekünnise. 

Aastaid kasutas Jämaja kogudus jumalateenistustel väikest süntesaatorit. 2015. aastal kinkis Lõuna-Rootsis asuv Höreda sõpruskogudus Jämajale korraliku elektrioreli.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.