Koguduse lugu: Orissaare

Koguduse lugu: Orissaare

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Orissaare koguduse lugu.

Pöide kihelkonnas asunud Orissaare küla on esimest korda mainitud 1453. aastal. Toona kuulus küla Maasi ordulinnuse valduste hulka. 1532. a. läänistati Jürgen Jungele kaks adramaad, millest sai alguse Orissaare mõis. Pool sajandit hiljem viidi Väikese väina üleveosadam Maasi jõe suudmest Orissaare mõisa randa Illiku laiu varju. Aastal 1896 sai Orissaare lähedal valmis Väikese väina tamm, mis hõlbustas oluliselt Muhu ja Saaremaa vahelist liiklust. 16. augustil 1920. a. otsustas Saare maavalitsus rajada Orissaare külla töölisalevi. 1940. a. viidi Pöide valla keskus Orissaarde ja 1950. a. moodustati idapoolesest Saaremaast Orissaare rajoon. Sel ajal ehitati Orissaarde rajoonikeskuse maja, haigla, keskkool, kultuurimaja, Orissaares oli passilaud, siia ehitati kortermaju ja eraldati eramukrunte. 

1987. aastal sattus Saaremaale noor vedurijuht Gustav Kutsar – sõber kutsus teda siia restaureerimistöödele. Ta tutvus diakon Jaan Tammsaluga ja sai Valjala koguduses ristitud ja leeritatud. 1989. aastal hakkas Gustav Kutsar usuteadust õppima ning sama aasta detsembris ordineeriti ta Valjala, Jaani ja Karja koguduse diakoniks, sest Jaan Tammsalu oli läinud teenima Kuressaare kogudust. 1991. aastal lisandusid Gustav Kutsari tööülesannete hulka ka Pöide ja Muhu koguduse teenimine. Korraga tervet Ida-Saaremaad teenides jäi õpetaja Gustav Kutsarile mulje, et suur osa koguduste liikmeist elab tegelikult Orissaares. Mõnigi kord pärast Jaani või Muhu koguduse jumalateenistust küsiti tema käest: „Õpetaja, kas te lähete Orissaare kaudu?“ Auto oli vaid vähestel ja kolhooside bussiliinid lõpetasid tegevust. Inimestel oli keeruline pühapäeval kirikusse saada. 

Ükskord pärast Saaremaa Jaani kirikus peetud jumalateenistust ütles Orissaares elav meditsiiniõde Helgi Tiitma, et Orissaares on palju noori, kes tahaksid leeris käia, ja küsis, kus nad võiksid leeris käia. Pikemalt mõtlemata vastas õpetaja Kutsar: „Ikka käärkambris!“ Helgi muretses, et kuidas noored kirikusse jõuavad. Kuna üks leerilastest oli Orissaares Paasiku matkamaja perenaine ja saal oli vaba, kogunesid leeriõpilased seal. Leeripüha peeti Valjala kirikus. Ka järgmisel aastal oli palju leerilapsi. Siis selgus, et Helgi Tiitma Orissaare kodus Kitsa tänav 7 on teisel korrusel kaminasaal. Aeg-ajalt hakkas õpetaja Gustav Kutsar seal pühapäeva õhtuti jumalateenistusi pidama. 

Tallinnast saabusid õpetaja Kutsarile head abilised: diakon Veiko Vihuri asus elama Karja pastoraati ja praktikant Illimar Toomet Muhu saarele. Mõlemad õppisid EELK Usuteaduse Instituudis. Gustav Kutsar tundis suurt kergendust, sest tal oli nüüd rohkem aega Orissaares käia. Inimesed tahtsid koos käia, Orissaares pandi käima pühapäevakool ja loodi väike laulukoor. 18. aprillil 1993. a. asutati iseseisev Orissaare kogudus, mille Kirikukogu sama aasta 23. novembril EELKsse vastu võttis. 

Vastloodud Orissaare kogudus kasvas esialgu kiiresti ning Kitsas tänavas asuv kaminasaal jäi kogudusele kitsaks. Koguduse liikmed unistasid kiriku ehitamisest Linnumäele või mõnele teisele nähtavale kohale, kuid õpetaja Kutsar pidas kiriku ehitamisest olulisemaks koguduse ehitamist. Kohalik vald rõõmustas koguduse edenemise üle, sest Orissaares elas palju kristlasi. Palju inimesi kuulus ümberkaudsetesse luterlikesse kogudustesse, 1991. aastal asutati siin Orissaare Kristlik Vabakogudus, samuti oli lähedal Ööriku õigeusu kirik. 

Orissaare luterlased käisid vaatamas vana veterinaarravilat, mis 1991. aastal oli suletud. Seal oli suur saal ja kantseleiks sobivad ruuumid, aga Saaremaa veterinaarteenistus ei olnud valmis hoonet müüma, vaid üksnes rentima. Pealegi käis 1000 krooni kuus kogudusele üle jõu ning pakkumisest tuli loobuda. Seejärel jäi silma Paasiku matkamaja, kus oli varem juba leeritunde peetud. Selgus, et kohalik põllumajandusühistu pani kompleksi müüki. Hind oli kaks miljonit krooni. Õpetaja Kutsar käis ühistu esimehega rääkimas. Ühistu soovis, et hoonet kasutataks edaspidi rahva hüvanguks. Kuna kogudus oli loodud Orissaare rahva heaks, siis see sobis ja hind langetati ühe miljoni peale. Paraku oli ka see kogudusele liiga palju ning jumalateenistused jätkusid Kitsal tänaval. 1996. aasta kevadel langes Paasiku matkamaja hind 900 000 kroonile ning pärast läbirääkimisi löödi käed 876 000 krooni juures. Kogudus sai terve kompleksi omanikuks: peamaja, saunamaja, tallihoone, samuti kogu sisustus, mööbel… Kohe oli võimalik hakata külalisi majutama ja toitlustama ning vanast postihobuste tallist kirikut ehitama. 

Paasiku nime oli kompleks saanud Bernhard Paasikult, kes elas oma perega selles majas enne kui looduskaitse selts ja sovhoos siia matkamaja tegid. Kuna Paasikud elasid Orissaares edasi, tundus õige leida külalistemajale teine nimi. Koguduse liikmed pakkusid mitmesuguseid nimesid kuni jõudsid üksmeelele Püharisti osas. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses Orissaare Püharisti külalistemaja juba samal kevadel, 1996. aasta maikuus. Pidulik jumalateenistus algas Kitsal tänaval, sealt tuldi protsessioonis koos risti ja armulauariistadega läbi alevi Püharistile, mis sai kogudusele uueks koduks ja jumalateenistuste pidamise paigaks. Pühitsemistalituse pidas peapiiskop maja ees õues, kaasa teenisid Saarte praost Elmar Reinsoo ja õpetajad Gustav Kutsar, Veiko Vihuri ja Illimar Toomet. 

1996. aasta kevadel algas külalistemaja tegevus. Parasjagu lõpetas üks tehas töö ja inimesi koondati, ning kogudus sai korraga mitu inimest tööle võtta. Aktiivne majandustegevus tegi võimalikuks edasised ehitustööd. Suur töö oli talli ümberehitamine kirikuks. Sügisel 1998. a. võis peapiiskop Jaan Kiivit selle sisse pühitseda. Edaspidi peeti jumalateenistusi kord ühes, kord teises hoones: rahvarohkemad jumalateenistused tallist ümber ehitatud pühakojas, vähema hulga inimestega aga senises peamajas. 

1999. aasta suvel tuli Gustav Kutsari juurde praktikale usuteaduse üliõpilane Tiina Janno. Tiina oli osalenud Soomes laste- ja noorsootöö kursusel, õppinud Usuteaduse Instituudi pedagoogilises osakonnas ning aastaid teinud Kuressaare koguduses pühapäevakoolitööd. Seda tööd jätkas Tiina Janno ka Orissaares, lisaks juhendas ta memmede ansamblit ja täitis organisti ülesandeid. Aastatel 1999 – 2001 korraldas Orissaare kogudus lastele jõulumaa. Näidend lõppes jõuluevangeeliumi lugemise ja jõululaulude laulmisega. Majades ja õue peal olid tegevused. Kaasa oli haaratud koguduse aktiivsem osa. Oli jõulusõim, aga olid ka päkapikud ja tantsud-mängud õue peal. 

Aeg-ajalt kutsuti õpetaja Gustav Kutsarit, et ta tuleks teenima mõnda mandri kogudust, samuti kutsuti teda kaplaniks, kuid ikka vastas ta eitavalt. Kuna Orissaare kogudus oli võtnud laenu, pidas õpetaja Kutsar enda kohuseks ettevõetud tööd lõpule viia. Ta jäi Saaremaale, kuigi mõistis, et varem või hiljem on mandrile minek paratamatu. Soovist jätkata akadeemilisi õpinguid võttis ta vastu kutse Tartu Maarja kogudusest, kus ta 2000. aasta sügisel ametisse seati. Kaks aastat hiljem läks mandrile ka Tiina Janno, kes asus teenima Audru kogudust. Püharisti külalistemaja toimkonda jäi juhtima Külli Preiler, kes oli seal algusest peale perenaisena tegutsenud. 

Diakon Peeter Vigel saabus Orissaarde umbes sarnaste sõnadega nagu suvitajad filmis „Siin me oleme“. Tartus olid teda ümbritsenud väga haritud inimesed, kuid saarel tuli rinda pista argimuredega. Kui diakoni auto käima ei läinud ja naabrimees seda parandada aitas, siis piisas kütuse lisamisest. Kahjuks ei tahtnud noored inimesed enam leerikooli tulla ja kohalik poemüüja teadis täpselt, millist viskit oli õpetaja ostnud. Järgmine diakon oli noor ja hakkaja, kuid temagi vaatas lõpuks pudeli poole. Õpetaja Urmo Saks teenis Orissaare kogudust poolteist aastat kuni üks soomlanna ta endaga kaasa viis. Pärast seda kui Püharisti külalistemaja perenaine Pärnumaale kolis, kippus maad võtma käegalöömise meeleolu. Siis aga valiti uus juhatus ning üha sagedamini külastas kogudust kaitseväe peakaplani ametit pidav Gustav Kutsar. 

2019. a. kolis Tiina Janno tagasi Saaremaale, tagasi tuli ka Gustav Kutsar. Kumbki neist pole ametlikult Orissaare kogudust teenima määratud, kuid mitteametlikult nad seda teevad. Koguduse hooldajaõpetaja palvel hakkas õpetaja Kutsar taas Orissaarel jumalateenistusi pidama ja tema naine asus juhtima külalistemaja. Ka Tiina Janno aitab vajadustmööda kogudust teenida, peab jumalateenistusi, saadab kirikulaulu ja osaleb diakooniatöös. Tänu aktiivsele juhatusele on pisike Orissaare kogudus Jumala abiga taas elujõuline.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.