Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Reigi koguduse lugu.

Kõpu Tornimägi on Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim koht. Siit sai üle 5000 aasta tagasi alguse Hiiumaa asustus. 13. sajandil kujunesid keskusteks hoopis Pühalepa ja Käina. Liivimaa ordu ja Saare-Lääne piiskop jagasid Hiiumaa kaheks. Kõpu poolsaar kuni Pihla ojani jäi piiskopile, st Käina kihelkonda. Tõenäoliselt 14. sajandil saabusid siia rootslased. 16. sajandil ehitati Kõpu poolsaarele tuletorn, mis on täna Põhja-Euroopa vanim tuletorn. 

Aastal 1596. a. juhtis visitaator David Dubberch tähelepanu sellele, et Käina koguduses oleks vaja ametisse seada abiõpetaja Reigi rahva teenimiseks. Võimalik, et kabel oli juba olemas, näiteks Kootsaare Kabelimäel. Või oli Reigis hoopis Andrease kabel? Aastal 1609 tuli siia senine Pühalepa koguduse õpetaja Johann Teufel, kellest sai Käina koguduse abiõpetaja Reigis. Iseseisvaks kihelkonnaks tunnistati Reigi 1627. aastal. Vastloodud kogudusega lubati ühineda ka Tahkuna ja Kauste küla rahval. Kihelkonna keskuseks sai Reigi-Pihla Ristija Johannese kabel, mis asus praegusest kivikirikust 45 meetrit lääne pool maanteeäärsel seljakul. Kõpu Kaplimäel oli siis Püha Vaimu kabel. 

Reigi koguduse esimene iseseisev õpetaja oli soomlane Paul Lempelius – kurva saatusega mees. Oma lastele palkas ta koduõpetajaks rootslase Jonas Kempe. 1644. a. sai Kempest Reigi koguduse abiõpetaja, kuid ajendatuna abielurikkumisest põgenes ta kolm aastat hiljem Lempeliuse naisega Tallinna. Kohus mõistis nad seal surma. Aino Kallas kirjutas sellest romaani „Reigi õpetaja“ ja Eduard Tubin samanimelise ooperi, hiljem valmis ka mängufilm.

Lempelius teenis Reigi kogudust edasi veel 18 aastat. Pärast Lempeliuse surma kutsuti Reigi õpetajaks Käina õpetaja poeg Georg Johann Gilläus, seejärel Turu piiskopi pojapoeg Bernhard Petraeus. 1690. aasta paiku ehitati Pihla kabeli asemele uus puukirik. Õieti lasi selle ehitada hollandlasest mõisarentnik Erasmus Jacobsson Bloedysel, kes oli ka muidu agar ehitaja. Uus kirik pühitseti Jeesusele ning see oli kreeka risti kujulise põhiplaaniga. Tollane altarimaal „Püha õhtusöömaaeg“ on tänaseni alles. Lisaks on Reigi kirikus säilinud veel teine sama vana ja samuti püha õhtusöömaaega kujutav maal. Kolmas maal samast ajast on silmapaistvalt detailirohke ning kujutab ristilöömist Kolgatal. Lisaks on Reigi kirikus säilinud kaks maali 16. sajandist. 

Rootsi aja lõpul kuulusid Reigi kirikule kabelid Kalanas, Kootsaarel, Kaustes ja Tahkunas ning Püha Johannese kabel. Õpetaja Petraeus suri 1711. aastal katku. Kolm aastat oli kogudus Käina kirikuõpetaja teenida kuni ametisse seati Andreas Anton Kroll. Ta oli Hiiumaal sündinud ja Pärnus usuteadust õppinud, kuid kogudusetöö ei edenenud. Kroll lasti ametist lahti, sest tema teadmised ristiusust olid puudulikud. Lisaks oli ta riiaka käitumisega. Kuidagi õnnestus tal hiljem ametisse saada Ruhnu saarel, kus ta tüli käigus tapeti. 

Reigi koguduse järgmine õpetaja Carl Friedrich Hasselblatt taaselustas leerikooli. Nii Hasselblatt kui tema mantlipärija Jonas Glanström olid õppinud pietistlikus Halle ülikoolis. 1728. a. tuli elavale usule Jõe Jürna Peeter, kelle järgmine kirikuõpetaja kuus aastat hiljem Kõpu kabeli köstriks pani. Kui 1740. a. algasid Kõpus ärkamised, oli Peeter ärganuile hingehoidjaks. Ta palus, et Jumal kingiks talle abilise. Kord Reigist Kõpu poole minnes kohtus ta Mägipe Peetriga. Viimane oli kurb ja igatses Jumala armu. Köster ütles, et Jeesus Kristus on tulnud, et olla patustele armuline, ta on tulnud ka neid vastu võtma, nende haavu arstima ja neid õndsaks tegema. Nende sõnade peale langes Mägipe Peeter pisaraisse. Nad palvetasid koos ja Mägipe Peetrist sai köstri abiline. 

Õpetaja Jonas Glanström tegi koostööd  Herrnhuti vendadega. 1741. a. saabus siia Johann Nitschmann, kaks aastat hiljem Johann Ludwig Seldenschlo. Viis aastat õpetas Kõpu eestlasi Jakob Marrasch. Mägipe Peetrist sai Kõpus esimene kohalik vennastekoguduse töötegija. Igal pühapäeval pidas ta Kõpu kabelis jumalateenistuse, palvetundide jaoks ehitati 1762. a. kabeli lähedale palvemaja. Jumal täitis Mägipe Peetri oma Vaimuga. Ka ilmalik rahvas tunnistas, et tema kuulutus läks luust ja lihast läbi. Pärast köstri surma valiti Mägipe Peeter tema asemele. Kõpu ärkamine haaras kaasa ka Käina inimesi. Ärkamine algas ka Reigi rootslaste seas. Kui Vene riik vennaste liikumise ära keelas, jätkus see Reigis nagu valitsuse silm siia ei ulatukski. Ärkamine levis hoogsalt noorte seas ja lapsed tõid kaasa oma vanemaid. 

Jonas Glanströmi kolmest pojast said praostid, noorim neist jätkas isa tööd Reigi koguduses, kuid kutsuti juba nelja aasta pärast Mihkli kogudusse. Järgmine kirikuõpetaja Johann Lithander kutsuti Noarootsi kogudusse. 

36 aastat teenis Reigi kogudust Karl Forsmann. Kui ta Reiki saabus, algas pastoraadi ehitus. Nelja aastaga valmis maja, mis on Suuremõisa lossi kõrval teine silmapaistev barokkehitis Hiiumaal. Forsmann pani ametisse kolm kooliõpetajat ja asutas Reigi mütsivabriku.

Kui Katariina II hiiurootslased välja saatis, pidas õpetaja Forsmann neile 20. augustil 1781. a. viimase palvuse. Sellesse paika püstitati rist ja praegu on seal Hiiumaa ristimägi. Lõuna-Ukrainasse jõudsid teeleasunutest vaid pooled, kuna ülejäänud nõrkesid rännakul. 

Parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg sündis Kambja kihelkonna Vana-Kuuste mõisas usklikus peres, kus elati vennastekoguduse vaimus. Andekat noormeest paelus aga maine rikkus. Ta sai hea hariduse ning ta tegi Euroopas silmapaistvat karjääri. 1781. a. ostis ta Kõrgessaare mõisa ning seejärel teisi Hiiumaa mõisaid, sh Suuremõisa. Luksuslikku elu armastas ka tema poeg Gustav, kes aastal 1800 ennast võlgade tõttu Peterburis maha lasi. Poja mälestuseks lasi isa ehitada Reigi lagunenud puukiriku asemele praeguse kivikiriku. Kirik pühitseti 24. augustil 1802. Paar kuud hiljem vahistati parun Ungern-Sternberg süüdistatuna mõrvas ning saadeti Siberisse. Teel sinna oli ta halbade teeolude tõttu sunnitud paar nädalat peatuma oma sünnikodu lähedal vennastekoguduse palvemajas. Reigi kiriku torni tipus on Ungern-Sternbergi vapilt pärinev liiliaõis. Ehitustööliste nimed on altari kõrval mälestustahvlitel ühises reas pastori ja maaomaniku nimedega. 

1813. a. kutsuti Reigi õpetajaks Wilhelm Friedrich Rinne. Ta teenis siinset kogudust 50 aastat ja 52 päeva. Viimastel aastatel oli talle abiks poeg Gustav Rinne, kes asutas kaks kooli, laulukoori ja korraldas 1867. a. Leigri külas Hiiumaa esimese laulupüha. Gustav Rinne andis välja kolm eestikeelset koorilaulu õpikut ja kirjutas Friedrich Paciuse viisile sõnad „Oh Hiomaa, sa meresaar“. Äratuntavalt on see laul olnud Jannsenile eeskujuks Eesti hümni loomisel. 1872. a. kutsuti Gustav Rinne Peterburi Katariina kogudusse. Tema ametijärglane Leopold Rödder kutsuti Haapsallu ja Gustavi vend Immanuel Rinne Karuse kogudusse. Immanuel Rinne rajas Reigis Hiiumaa esimese avaliku raamatukogu. Tema ajal läks Reigi kihelkonnas ligi 700 luterlast vene õigeusku. 

1887. a. ehitati Kõpu endise Ülendi-Ristipõllu kabeli asemele uus abikirik, mis asus Kõpu karjamõisale lähemal. 1899. a. tehti Reigi kirikus põhjalik remont. Kaks aastat enne seda kinkis krahv Reinhold Stackelberg Reigi kirikule uue altariseina koos koopiaga Heinrich Hofmanni maalist “Kristus Ketsemani aias”. Reigi orel arvatakse olevat kohaliku meistri pill. Pärimuse järgi valmistas selle Käina köster Juhan Sakkeus (1856 – 1936). 

18. augustil 1915. a. viidi kiriku tornist ära mõlemad kellad. Samal aastal saadeti pastor Hirschhausen 9 kuuks Siberisse. Ta suri varsti pärast kojujõudmist. Reigi kiriku uus tornikell valati 1923. a. Tartu Teguri tehases. Kuni kogudusel puudus hingekarjane, oli kerge leida vaimulik kodu baptistide, priilaste, nelipühilaste, metodistide või adventistide juures. 1939. a. lahkus õpetaja Friedrich Schiele koos teiste baltlastega Saksamaale. Kui ta 1944. aasta suvel suri, maeti ta Reigi surnuaeda. Õpetaja Toomas Põld jõudis vaevalt kuu aega Reigi kogudust teenida, kui ta juba sõja eest põgenes. 

12. augustil 1942 sai plekk-katusega Kõpu kabel pikselöögi ja põles maha. Nõukogude aeg säästis Reigi kirikut, kuid kogudusetöö kannatas ohtrate piirangute all. Kuni 1966. aastani kasutati Reigi pastoraati vanadekoduna, seejärel korterelamuna. 1980. aastatel pidi sinna tulema Hiiumaa muuseumi peahoone, kuid maja jäi tühjalt seisma. 

Tänapäeval teenivad kõiki Hiiumaa luterlikke kogudusi abikaasadest vaimulikud Kristjan ja Triin Simson, kes on oma kodu rajanud Reigi külla.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Hiiumaa koguduste koduleht dago.ee

1