Koguduse lugu: Saaremaa Jaani

Koguduse lugu: Saaremaa Jaani

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Saaremaa Jaani koguduse lugu.

Saaremaa Jaani kiriku ristimisvaagna põhjal kujutatud Kolmainujumala sümbol (õp Veiko Vihuri foto)

Pöide kihelkonna põhjakallas oli katoliku ajal peaaegu asustamata – sobiv paik pidalitõbiste varjupaiga jaoks. Leprosoorium ehk pidalimaja asutati siin Maasi ordulinnusele kuuluvail mail aastal 1438. Kehtiv kord nõudis, et iga niisuguse asutuse juurde tuleb püstitada kabel, et ühiskonnast eraldatud inimesed Jumala Sõnast ja sakramentidest ilma ei jääks. Kabel pühitseti Aleksandria patriarh Johannesele, kes oli haigete ja tõbiste eest hoolitsejana pühakuks kuulutatud. 

Jaani kabeli vaimulik teenimine oli Pöide pastori ülesanne. Aastal 1645 oli varjupaigas 21 haiget ja haiguspuhangu tõttu valmistuti hoolealuste arvu kasvuks kümne võrra. 1669. a. visiteeris pidalitõbiste varjupaika Saaremaa superintendent Justus Heinrich Oldekop koos Pöide, Muhu ja Valjala õpetajatega. Selgus, et pidalimaja asukad ei põe keegi parandamatut haigust, ammugi mitte pidalitõbe. Küsimusele, kas kirikuõpetaja neid hoolikalt külastab, vastasid haiged, et nad ei tea Jumala sõnast midagi ega mäleta, et nende ajal oleks Jaani kabelis jumalateenistust peetud. Kohalik hingekarjane vabandas end sellega, et arvas haiged olevat pidalitõves ja kartis, et kui ta nende juurde läheb, hakkavad terved inimesed temast eemale hoidma. Ta lubas edaspidi haigeid iga kahe või kolme nädala tagant teenimas käia. 

Kuus aastat hiljem, aastal 1675 loodi iseseisev Jaani kihelkond. Elanike arvu kasv, halvad teeolud ja kaugus Pöide kirikust tingisid vajaduse siinse rahva jaoks eraldi vaimuliku ametisseseadmiseks. Võimalik, et esialgu oli ta vormiliselt Pöide koguduse abiõpetaja. 

Jaani kihelkonna iseseisvumisel läks pidalimaja ülalpidamine kohaliku pastori vastutusele, kes tegi seda kirikumõisa sissetulekutest. Igaüks, kes varjupaika tuli, pidi kaasa tooma puusärgi, ühe lehma ja viis vakka rukkeid. Selline oli toona „hooldekodu kohatasu“.

Vastloodud Jaani kihelkond vajas muidugi ajakohast kirikut. Uue pühakoja ehitust alustati enne Põhjasõda, kuid veel 1706. aastal oli ehitus pooleli. Hiljem on arvatud, et juba 1703. a. oli kirik küllaltki valmis. Paekivist ühelööviline kirik on talalaega, altariruumi eraldab ülejäänud kirikust avar võidukaar. 

Saaremaa Jaani kiriku altar ristilöödud ja ülestõusnud Kristusega (õp Veiko Vihuri foto)

1709. a. oli Haapsalu puunikerdajal Dietrich Waltheril käsil Hanila kiriku altari tegemine. Lisaks oli ta saanud Saaremaalt ühe tellimuse altarile ja vappepitaafile. Tõenäoliselt oli see Saaremaa Jaani kiriku barokkstiilis altar, mis valmis samuti 1709. aastal. Maali asendavad siin puust nikerdatud ja värvitud kujud: ristilöödud Jeesus Neitsi Maarja ja apostel Johannesega, üleval ülestõusnud Kristus Moosese ja Ristija Johannesega. 

Pärast kiriku ja sisustuse valmimist kutsuti õpetaja Metzhold Audrusse. 16 aastaks jäi noor Jaani kihelkond Pöide õpetaja hoole alla. Seejärel tuli Jaani kogudust teenima pietistliku Halle ülikooli haridusega Johann Dietrich Heermann. Emerituuri siirdumise järel jätkas tema tööd väimees Daniel Bonge. 1742. a. kui vennastekoguduse ärkamise esimene laine oli Eestis oma haripunkti jõudnud, kohati liialdustesse kaldunud ning riigivõim seda piirama asus, avaldas vendade suhtes kriitiliselt meelestatud õpetaja Bonge Saaremaa rüütelkonna rahalisel toel raamatu, mille pealkiri kõlab tõlgituna nõnda: „Lühike vaimude läbikatsumine, mis puudutab nii õpetajaid kui õpetust päevselgete liialduste tõttu, Pühakirja juhtnööri järele neile, kes tõde armastavad, heasoovlikult välja andnud Daniel Bonge, Püha Johannese pastor keiserlikus Saaremaa provintsis.“

Kuna 1730. aastatel ei olnud enam Saaremaa Jaani varjupaigas tõbiseid, otsustasid ametivõimud 1740. aastal, et kuni haigeid ülal pidada pole, peab Jaani pastor igal aastal andma kirikumõisa sissetulekust pool säilitist teravilja „vaesteviljana“ vastavase fondi. Samal ajal võeti Jaani kiriku juures ette ehitustöid. Kiriku mõlema viilu otsakivile raiuti aastaarv 1741. Mida nimelt sellel aastal kiriku juures tehti, jäi kirja panemata. Algselt olid kirikul kaaraknad, 1745. a. muudeti nende kuju nelinurkseks. 

Õpetaja Bonge väimees Peter Andrin kutsuti küll järgmiseks Jaani koguduse õpetajaks, kuid kahjuks langes ta alkoholi küüsi, muutus vägivaldseks ja tuli ametist vabastada. Üle 30 aasta teenis siis Saaremaa Jaani kogudust Tobias Christian Seibecke. Järgmisena tuli Jaani rahvast teenima senine Muhu koguduse õpetaja Friedrich Christian Hoffmann, kellest ka vennastekoguduses väga lugu peeti. Aastal 1803 põles maha Jaani koguduse pastoraat koos koguduse arhiiviga. Hoffmann kogus vanasõnu ning avaldas neid Rosenplänteri ajakirjas „Beiträge“. Lisaks kirjutas ta raamatuid. Trükis ilmusid „Se küssiminne Mis pean ma tegema…“ (1812), „Önnis on se innimenne…“ (1813), „Luggemisse-Ramat hinge kassuks…“ (1815) ja „Seitse Paastojutlust“ (1817). Õpetaja Hoffmann suri 1817. aasta sügisel pärast pikka ja valuderohket haigust. 

(Foto: õp Veiko Vihuri)

Järgmisel suvel seati Jaani koguduse peale õpetaja Gottlob Alexander von Schmidt, kuid juba mõne aasta pärast kutsuti ta teenima Muhu kogudust. Jaani kihelkonna hingekarjaseks seati Ferdinand Schneider, kes töötas siin 41 aastat ning jõudis selle aja jooksul neli korda abielluda, kuna ta kolmel korral jäi leseks. 1840. aastate esimesel poolel sai Saaremaa Jaani kirik torni. Sellel on omapärane nõelkiiver, mille projekteeris Kuressaare linnaarhitekt Friedrich Schrader. Torni ehitamisel eemaldati läänepoolse katuseviilu otsakivi, mis paigutati kiriku kõrvale kiviaeda. Käärkamber ehitati otse altari taha. 

Usuvahetusliikumine algas Jaani kihelkonnas varakult. Juba 1846. a. algas rahva seas käärimine, kuid eriti hoogsaks muutus õigeusku astumine alates 1847. aasta jaanuarist. Paari järgneva aasta jooksul vahetas usku umbes kolmandik niigi väikese kihelkonna elanikest. 

Saaremaa Jaani koguduse viimane oma õpetaja oli Johann Carl Temler. Ta oli Põltsamaa pastori poeg, kes oli algul isa kõrva abiõpetajaks ja seejärel ise kolm aastat Põltsamaa koguduse õpetaja, kuid lahkus siis ametist ja siirdus Berliini, kus ta töötas mitukümmend aastat koduõpetajana. Vana mehena pöördus ta tagasi kodumaale ning teenis Saaremaa Jaani kogudust. Kui Temler 70-aastaselt suri, ei jõudnud väike kogudus enam iseseisvat kirikuõpetajat ülal pidada ning alates 1873. aastast jäi Saaremaa Jaani rahvas Pöide pastori teenida. Samal aastal pühitseti õigeusu kirik Öörikul. Varem olid õigeusklikud oma jumalateenistusi pidanud Maasi kroonumõisa Kavandi küla ühes puuhoones.

Pöide õpetaja käis Jaani kirikus kaks korda kuus, ülejäänud kordadel luges rahvale köster. Pärast seda, kui populaarne Pöide pastor Karl Sitska 1912. aastal ootamatult suri, paigutati Jaani kiriku seinale tahvel tema mälestuseks. 

Pöide õpetaja Kurt Rudolf Schultz teenis lisaks Jaani kogudusele ka Muhu kogudust. Kuna kõik kolm kogudust siplesid majandusraskustes, tekkis 1937. aastal mõte need kokku liita üheks suureks koguduseks. Piiskoplik vikaar pidas seda paratamatuks, kuid rahvas seisis vastu ja koguduste liitmine jäi ära.

Saaremaa Jaani kirik jõulupühadel kirikuliste ootel (õp Veiko Vihuri foto)

Nõukogude ajal Pöide kogudus suleti. 1950. aastal määrati Oskar Leis teenima Saaremaa Jaani kogudust, kuid juba järgmisel aastal asus ta teenima Karja kogudust, kuid teenis edasi ka Saaremaa Jaanit. 1971. aastaks oli Jaani kiriku katus katki ja lagi mädanenud. Õpetaja Oskar Leis küsis: kas sulgeme kiriku või alustame remondiga? Koguduse liige Evald Söömer küsis vastu: kuidas meie esimesena Saaremaal oma kiriku uksed sulgeme? Järgmisel aastal asus kogudus kirikule uut katust ehitama, järgnes lae vahetus. Remondi ajal peeti jumalateenistusi kiriku käärkambris. Enne, kui tööd lõpule jõudsid, suri õpetaja Leis. 23. augustil 1975 tähistati peapiiskopi osavõtul koguduse 300. aastapäeva ja tänati Jumalat õnnestunud remondi eest. Veel sama aasta sügisel lõpetati tornikiivri remont. Ilus valge Jaani kirik köitis oma säraga möödasõitjate tähelepanu.

Jaani kogudust teenisid Saaremaa vaimulikud lähedalt ja kaugelt. Kord 1980. aastatel pidas Jaani kirikus külmal talvel ühe jumalateenistuse Kuressaare koguduse õpetaja. Kuna pakane oli halastamatu, ei pannud noor vaimulik kogudusele pahaks, et vaid mõni üksik hing oli jõudnud tulla pühakotta. Kui jumalateenistus lõppes ja kirikuõpetaja mere poole vaatas, nägi ta oma üllatuseks suurel hulgal mehi istumas ning jää peal kala püüdmas.

Kirikuhoone 300. aastapäeva pidas Saaremaa Jaani kogudus aastal 2003. Kolm aastat hiljem sai kirik jälle uue katuse ning lae. Põhjalikult tegi Hardo Kriisa korda oreli, mis 2016. a. pidulikult taas kasutusele võeti.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka: