Cibele Kuss
Artikkel ilmus 2016. aastal EELK Usuteaduse Instituudi väljaandes “Jumala armu poolt vabastatud”. Avaldame selle siinkohal taas seoses käimasoleva looduhoiukuuga.

Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna! […] Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teise sisse vaimu, ja te saate elavaks. […] (Hs 37:4–6) 

Mulle meeldib see sümboolika, mis seostub kuivade luudega, millel on lootust uueks saada. Samasugune kuivus mõjutab kogu Jumala loodut. Kristliku käsitluse järgi ühtsusest ja erinevusest ootab kogu loodu terve ihu ülestõusmist, millega kaasneb ülirohke elu ja kõigi olendite väärikus. Me kuulume nende paikade ja maade juurde, kus oleme sündinud ja elame. Kirjutan seda artiklit oma oikos-es Brasiilias. Sarnaselt paljude teiste riikidega oleme me Brasiilias tunnistajaks metsade hoolimatule hävitamisele ning põllumajandusäri ja selle laostava mõju levikule. 

Arvestades meie vastastikust sõltuvust keskkonnast, soodustab metsa luude hävitamine meie inimõiguste rikkumist, kuna sellega kaasnev kasvuhoonegaaside heide põhjustab kliimamuutusi, mille tagajärjeks on üleujutused, põuad ja loomulikke kliimatsükleid mõjutavad tormid. Kuidas peaksime sellesse suhtuma? Kuidas selle probleemiga tegeleda? Kõige strateegilisem küsimus on, mida me teeme, et hakata vastu sellele loodu luude jätkuvale kuivamisele. Me ei saa unustada, et leidub ka luid, mille sees ei ole Jumala vaimu, jumaliku ruach-i hingust, ja mis ei soovigi seda. Nende luude sees on kapitalismi vaimu pime pool, mida esindavad relvatööstus, põllumajandusäri ning naistevihkajalik, homofoobne ja kõike maa peal leiduvat head jahtiv tarbimisühiskond.

Mida ütleb meile teoloogia, kui mõtleme viiesaja aasta möödumisele reformatsioonist? Brasiilia feministlik teoloog Nancy Cardoso on esitanud ajakohase ja provotseeriva küsimuse teoloogia rolli kohta: 

Aga mida öelda teoloogia kohta? Nojah […]. See võbeleb kirikus valitseva rahu, ülikoolide mugavustsooni ja raskustega maadlevate inimeste rahutuse vahel. On ülim aeg meenutada! Ja mitte unustada, kust oleme tulnud ja kellega koos soovime edasi minna. Praegune aeg on raske ning teoloogia, mis jälgib proteste kõrvalt või tegeleb ainult minevikuheitlustega, mis kestavad küll edasi, aga ei ole tänapäeva heitlused – selline kirik ei tunne kahekümne esimese sajandi sitkust ega revolutsioonilist kirge. 

Kõrvalt vaatamine ja jälgimine ei ütle meile kuigi palju selle kohta, kes me oleme ja kellega koos soovime oma teed käia. Loomulikult ei piisa sellest, kui me räägime jumalateenistustel, et peame maad ja leiba jagama, aga tegelikult piirdume ainult inimeste heitluste eemalt jälgimisega. Juba pikka aega ei ole loodu, Pacha Mama või emake maa enam püha, vaid sellest on saanud tohutu kuivanud luude org. See on loodu, mida hävitatakse, mille pärast sõditakse ja mida müüakse selle asemel, et austada ja imetleda selle määratut mitmekesisust ja ilu. 

Kapitalistlikus süsteemis on Jumala loodul hind, omanik ja ostja. Väike hulk inimesi ja organisatsioone, kelle luudest on kadunud ühise elu vaim, valitsevad meie planeedi elusolendite jaoks hädavajalike maa-alade ja veeallikate üle ja ostavad neid ning võitlevad mitmekesist loomastikku ja taimestikku sisaldavate maatükkide pärast. Väikesed olendid neid ei huvita. Neid isegi ei märgata. 

Suurpõllumajanduses hinnatakse maad ja arvutatakse kasumit, mida on võimalik teenida geneetiliselt muundatud soja kasvatamiselt üksikkultuurina, või arvestatakse, mitu miljonit karilooma tapetakse ja müüakse turul, kus inimesed maksavad kehva kvaliteediga toidu eest kõrget hinda. Seal ei nähta lindude ja puude tähtsust. Suurettevõtjad ei kasuta ega mõista kunagi Brasiilia luuletaja Manoel de Barrosi poeetilisi sõnu: „Kuulatan linnulaulu värve.” Nad ei ole kunagi kuulnud Piibli kirjakohast, milles öeldakse: „Kui teel olles juhtub su ette linnupesa mõne puu otsas või maas, poegadega või munadega, ja ema losutab poegade või munade peal, siis ära võta ema koos poegadega” (5 Mo 22:6). Kogu maailma põllumajandusettevõtetes kasutatavate mürgiste pestitsiididega hävitatakse miljoneid liike ja elusorganisme. 

2014. aasta detsembris möödus kolmkümmend aastat Indias Bhopali linnas tegutsenud firma Union Carbide (praeguse nimega Dow Chemicals) taimekaitsemürkide tehase plahvatusest, mille tagajärjel hukkus üle 16 000 inimese ja vähemalt 560 000 tekkis raske mürgistus. Sellised õnnetused juhtuvad enamasti kohtades, kus tööliste elu ei hinnata kuigi kõrgelt ning tervislik ja ohutu töökeskkond ei kuulu ettevõtja prioriteetide hulka. Väitel, et elanikkonna toitmiseks vajalikke toiduaineid saab toota ainult mürgi abil, olid sel konkreetsel juhul suure osa elanikkonna jaoks saatuslikud tagajärjed. 2013. aastal oli pestitsiidide müügilt teenitud kasum kokku 11,5 miljardit USA dollarit, mis jagunes kuue rahvusvahelise hiigelkorporatsiooni vahel: Monsanto, BASF, Syngenta, Dupont, Bayer (sama ettevõte tootis natside kasutatud surmagaasi) ja Dow Chemicals. 

Selline patune pestitsiidide kasutamine Brasiilias mürgitab meie inimesi. See satub jõgedesse, mulda ja toidu sisse. Me puutume nende mürkidega kokku iga päev. Kõige ohtlikum on põllumajandusäri esindajate organiseeritud tegevus Brasiilia õigusloome valdkonnas, nn Bancada Ruralista (maaelu lobitöö), mida toetab Bancada Evangélica (evangeelne lobitöö). Nende kohta kasutatakse ühiselt lühendit 3B (Bala, Boi e Biblia – kuul, kari ja Piibel). Nende põhieesmärk on kaitsta põllumajandusäri iga hinna eest, olgu selleks kasvõi orjatöö kasutamine, metsade hävitamine, põliselanike ja endiste orjade maa sundvõõrandamine. See kuivade luude rühmitus on sedavõrd hästi organiseeritud, et 2014. aastal õnnestus neil läbi suruda seadus, millega lubatakse kasutada selliseid pestitsiide, mis olid riigis varem kahjulikkuse tõttu keelatud.

Jumala vaim hingab mahepõllumajanduse luude peale 

Väikesemahulise mahepõllumajandusega tegelevad naised ja mehed toovad meie lauale ökoloogiliselt puhast toitu. Väikesemahuline mahetootmine toimub tavaliselt pereettevõttes, milles toiduainete tootmine on kombineeritud ökosüsteemide ja looduslike bioomide säilitamise ja kaitsmisega. Mahepõllumajanduses ei kasutata pestitsiide, tehisväetisi ega geneetiliselt muundatud seemneid. 

Meie kirikutes on rühmi ja organisatsioone, mis ei ole inimeste heitlust kõrvalt vaadanud. Siin Brasiilias on üheks näiteks väikepõllumajandustootjate tugikeskus (CAPA), mille asutas rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi Brasiilia Luterliku Usutunnistuse Evangeelne Kirik (IECLB). Sellel on riigi kolmes osariigis viis harukontorit ning seda toetab institutsiooniliselt Luterlik Diakooniafond. 

2014. aastal pühendasid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) töörühma liikmed tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artiklite 17 ja 18 üle arutades kolm tööpäeva väikepõllumajandustootjate tugikeskuse tööga tutvumisele ning otsustasid soovitada seda kui ühte alternatiivtegevust, mida võiks ka teistes riikides rakendada. 

Brasiilia on üks maailma suurimaid tubakatootjaid. Tubakalehtede tootmine on valdavalt koondunud Brasiilia lõunapiirkonda (kokku 96,4% kogutootmisest), kus tegutseb ligikaudu 150 000 tubakatootjat, kellest 90 000 asub Rio Grande do Sulis (RS). 

WHO töörühma koosolek toimus 1.–3. oktoobril 2014 RS-i linnas Pelotasis, mis asub Brasiilia lõunatipus, ning selle korraldasid välisministeerium, tervishoiuministeerium ja põllumajanduse arengu ministeerium. See toimumiskoht valiti välja tänu CAPA eeskujulikuks tunnistatud tööle tubakakasvatuspiirkondade majanduse mitmekesistamise riikliku programmi täitmisel. 

Mahepõllumajanduse vaim on andnud uut hingamist väga paljude inimeste mürgitatud elule pärast seda, kui nad on pidanud aastakümneid taluma üksikkultuurina kasvatatud tubaka tootmiseks kasutatavate pestitsiidide mõju. Liha, kõõluste ja terve nahaga kaetud luud on muutnud selles piirkonnas Jumala loodu elu. CAPA võitleb hiiglasega, mille nimi on põllumajandusäri. Jumala vaim hingab mahepõllumajandusega tegelevate perede elu peale. CAPA saab toetust Saksa agentuurilt Brot für die Welt ning on Luterliku Diakooniafondi partner (nad mõlemad on Brasiilia luterliku kiriku partnerid) ja ühenduse ACT Alliance’i liige. 2013. aastal tähistas see oma 35. aastapäeva. 

Me näeme nendes heitlustes reformatsiooniliikumisest inspireeritud kiriku kohalolu ning me tunnustame seda kui vabaduse ja armastuse instrumenti. See kohalolu leiab aset muutusi esile kutsuvas teoloogia diakoonias. Diakoonias mõistetakse, et näiteks majandus saab olla õiglane üksnes siis, kui selle aluseks on solidaarsus, õiglus ja õiglased sugudevahelised suhted. Õiglases majanduses on kõigil inimestel juurdepääs õiglusele ja inimväärsele elule (Jh 10:10). 

Eesmärk ei ole vara koguda, vaid õiglane jagamine kõigiga (Mt 6:19–21) ja keskkonna säilitamine. Diakoonia põhimõtete järgi elamine eeldab tahet olla halastav ja elada varasemast erinevalt. Lisaks ajendab see vastu hakkama praegusele majandussüsteemile, mis võib inimesi rõhuda ja mille sotsiaalne kulu ei ole Jumalale vastuvõetav. Demokraatliku, oikumeenilise, kaasava ja keskkonnasäästliku hoiaku korral peab majandusarenguga kaasnema sotsiaalne õiglus ja kõigi inimeste elatustaseme tõstmine. Kahjuks elavad inimesed kapitalismi loogika järgi, mille kohaselt eesmärk on rikkuse ja tulu kogumine ning mille tagajärg on loodu hävitamine. 

Loodu ei ole müügiks ja ammugi ei ole seda meie teoloogiline südametunnistus. Meie suurim ülesanne on lugeda aja märke. Võitlus elu eest on võitlus kogu loodu ja inimeste vabaduse eest. Selles nõutakse õigust mitmekesisusele, õigust olla erinev, õigust Maa heaolule ja linnulaulule. See tähendab, et me kinnitame taas ajaloo Jumala rolli ja mõistame, et ta kutsub meid endiselt tungivalt tulevikku. See võimaldab meil osaleda vaeste inimeste võitluses muutuste nimel. 

Brasiilia CAPA naised ja mehed on hea näide inimestest, kes ei püüa müüa oma südametunnistust ega reeta oma usku Jumalasse Loojasse. Koos paljude teiste maailmas muutuste eest võitlevate diakooniaalgatustega esindavad nad Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja kogu maailma hõlmava Jumala armu ja armastuse radikaalset taasavastamist. Loodu ei ole lihtsalt passiivne objekt ja hingetu ressurss, mida me võime oma äranägemise järgi kasutada, vaid sellesse tuleb suhtuda kui elavasse olendisse. Oleme ökoloogidelt teada saanud, et Maa ökosüsteemis on kõik elav omavahel seotud. Loodan, et me kõik saame paremini teadlikuks selle omavahelise sõltuvuse tagajärgedest ning et armu ja vabaduse vaim puhub uut elu meie luudesse ja meie tunnistusse selles maailmas kogu selle mitmekesisuses, et saaksime kogeda oma olemise sügavuses 21. sajandi sitkust ja revolutsioonilist kirge. 

Küsimused

• Milliseid poliitilise, majandusliku, keskkonnaalase ja kultuurilise ekspluateerimise vorme esineb Sinu kodumaal ja kodukandis?
• Kuidas saab ümberkujundav diakoonia kaasa aidata loodusvarade kapitalistliku ekspluateerimise vastu võitlemisele?
• Kuidas avaldub meie kirikute kogemustes lootus, mis kinnitab konkreetselt, et loodu ei ole müügiks ja ammugi ei ole seda meie teoloogiline südametunnistus? 

1