EELK kirikuvalitsus otsustas oma septembrikuisel istungil anda peapiiskop Urmas Viilmale 2025. aasta märtsist kuni augustini sabatipuhkust. E-Kiriku toimetus palus peapiiskopil ka meie lugejatele lühidalt selgitada, millega on tegu.

Sabatipuhkus on tuntud mõiste paljudes kirikutes, kuid EELK kontekstis pigem haruldane nähtus. Millega on tegemist ja miks vaimulikel seda vaja on?

Sabatiaeg ehk ladina keeles sabbaticum märgib puhkepausi võtmist tavapärasest tööst mõne muu tegevusega tegelemiseks, eesmärgiga puhata, sh ennast vaimselt ja füüsiliselt laadida. Sabatiaja taustaks on Piiblis (3Ms 25:3-5) nimetatud puhkeaasta (sabatiaasta), mis on seotud põllule 6-aastase harimise järel seitsmendal aastalt puhkepausi andmisega, et põld saaks rammu koguda ja taastuda. 

Eestiski on tuntud nn vaheaasta, mida noored pika õppimise, mõne kooliastme läbimise või kooli lõpetamise järel võtavad, et õppimisest puhata ja seejärel otsustada, kus ja mida edasi õppida või mida oma edasise eluga peale hakata. 

Tuntud on ka akadeemilises maailmas ja ülikoolides õppejõududele pakutavad sabatiperioodid, mis on enamasti 3-6 kuu pikkused tasustatud või vastavate stipendiumitega kaetud perioodid mõnes teises ülikoolis või akadeemilises keskkonnas tegutsemiseks, puhkamiseks või enesetäiendamiseks. Eestis on ka juba ettevõtteid, kus pärast teatud aastaid töötamist on töötajal välja teenitud tavapärase puhkusele lisaks pikk lisapuhkus, mis võib ulatuda mitme kuuni. Enamasti peab selliseks 4-6 kuu pikkuseks puhkuseks olema samas ettevõttes järjepanu töötatud 7-10 aastat. 

Mitme kuu pikkust sabatiaega tuntakse ja praktiseeritakse nt anglikaani kirikus, kus selleks on õigus igal vaimulikul pärast teatud aastaid teenimist. Tean, et pika 30-aastase teenimisaja jooksul on mitu korda mitme kuu pikkust sabatiaega pidanud ka Läti kirikupea peapiiskop Janis Vanags. EELKs on üheaastast sabatiaega paarikümne aasta eest kirikuvalitsuselt ja oma koguduselt palunud ja ka saanud piiskop Einar Soone.

EELK vaimulikule ja konsistooriumi liikmele puhkuse andmise kord näeb vaimulikule ette puhkuseks 38 päeva aastas. Kuna puhkuse ajakava saab poolte kokkuleppel muuta, nagu saab poolte kokkuleppel võtta ka palgata puhkust, annab vastav kord EELK vaimulikele võimaluse sabatiaja võtmiseks, kui töö saab sel perioodil ära korraldatud. Selleks tuleb esitada konsistooriumile vastav avaldus.

Kas peapiiskopil on juba plaane selle puhkuse ajaks?

Kuna peagi täitub mul peapiiskopi ametis kümme aastat, mis on olnud minu eelkäijatel keskmiseks ametiaja pikkuseks, siis tundsin, et see on õige hetk hingetõmbeks, et seejärel jaksaksin jätkata.

Konsistoorium on otsustanud minu avalduse alusel anda mulle sabatipuhkust kuus kuud vahemikus 1. märtsist 31. augustini. Esialgne plaan on minna eeloleval kevadel palverännakule, mille tarvis koguti mulle kirikus eelmise aasta suvel, kui mul täitus 50 eluaastat juubeliannetusi. Ülejäänud sabatiaja plaanin veeta Eestis, kus püüan tegeleda kõige sellega, milleks kümne ametis oldud aasta kestel aega pole olnud. 

Kuidas kirik pool aastat ilma peapiiskopita hakkama saab?

Kuna meil on ametis peapiiskopi kõrval kolm piiskoppi, kelle vahel vastutus ja ülesanded saab minu sabatiajaks ära jagatud, ei ole kiriku juhtimises oodata erilisi muutusi või katkestusi. Ilmselt jäävad minu sabatiaega mõned rahvusvaheliste ülesannetega seotud kohustused, mida pean jätkuvalt täitma, kuna asendajaid määrata ei ole võimalik.

Peapiiskopi sabatit peaks võtma kui loomulikku osa ametipidamisest. Seda selleks, et ka teised vaimulikud otsiksid koos oma vaimulike ülematega võimalusi sabatiaja pidamiseks, et edasi teenimiseks jõudu koguda.

Vaata ka:

• “Taevas tuleb appi!” saates kõneldi palveränduritest ja palverännakutest, e-Kirik 20.08.2020

1