Suur reede – Jumala Tall ohverdab end meie eest

Suur reede on püha nädala kõige süngem päev. See on Jeesuse ristisurma päev. Juudas Iskariot reetis ta, Peetrus salgas tema tundmist, pea kõik ülejäänud jüngridki põgenesid laiali. Sõdurid pilkasid Õnnistegijat, piitsutasid teda, sundisid oma ristipuu all Kolgatale vankuma ning naelutasid ta seal ristile, kus ta pärast piinarikkaid tunde viimaks suri.

Jeesusega sündinu ei ole õnnetu juhus, vaid inimeste pattulangemise ja Jumala armastuse tagajärg. Kristus on Jumala Ohvritall, kes kogu maailma patu ära kannab. Oma surmaga võitis ta meie surma ja oma ülestõusmisega avas ta meile tee igavesse ellu.

Kristuse kannatamisse ja ristisurma on kätketud Jumala armastuse suurus. See teeb päevast Suure Reede ja „Hea Reede“ (ingl Good Friday). Suure Reede jumalateenistuse keskmes on Kristuse kannatuslugu ja risti sõnum.

Kristuse kannatuslugu Püha Matteuse järgi

Sündis, kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, et Ta ütles oma jüngritele: “Te teate, et ülehomme on paasapüha ja Inimese Poeg antakse risti lüüa.”

Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase kotta ja otsustasid Jeesuse kavalusega kinni võtta ja tappa. Nad ütlesid aga: “Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”

Aga kui Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas, astus Ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise salviga, ning valas salvi lauas istuva Jeesuse pea peale. Jüngrite meel läks aga pahaseks seda nähes ja nad ütlesid: “Milleks küll see raiskamine? Selle oleks ju võinud müüa suure raha eest ja raha anda vaestele.” Aga Jeesus ütles seda märgates neile: “Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati. Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks. Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.”

Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde ja ütles: “Mis te tahate mulle anda, kui ma Tema teie kätte annan?” Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha. Ja sellest alates otsis Juudas parajat hetke, et Jeesust ära anda.

Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid Ta juurde ja küsisid: “Kuhu Sa tahad, et me Sulle paasa söömise valmistaksime?” Tema ütles: “Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: “Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!”” Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.

Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles Tema: “Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku Talle ütlema: “Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: “See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda

nagu Temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, Tema äraandja, kostis Talle: “Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: “Need on sinu sõnad.”

Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: “Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja Ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: “Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”

Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.

Siis ütles Jeesus neile: “Teie kõik taganete minust täna öösel, sest kirjutatud on:

Ma löön karjast,
ja karja lambad pillutatakse laiali.

Kuid pärast oma ülesäratamist lähen ma teie eele Galileasse.” Aga Peetrus kostis: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski!” Jeesus lausus talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Peetrus ütles Talle: “Kui ma ka peaksin koos Sinuga surema, mina ei salga Sind mitte!” Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.

Siis Jeesus tuli koos nendega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: “Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!” Ja Ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis Ta ütles neile: “Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Ja Ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina!”

Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: “Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.” Ta läks teist korda ära ja palvetas: “Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu Sinu tahtmine!” Ja kui Ta tuli tagasi, leidis Ta jüngrid taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest. Ja Ta jättis nad sinna ning läks jälle ära ja palvetas kolmandat korda, lausudes uuesti needsamad sõnad.

Siis Jeesus tuli jüngrite juurde ja ütles neile: “Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on lähedal ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!”

Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. Aga Tema äraandja oli andnud neile tähise: “See, kellele ma suud annan, ongi Tema. Tema võtke kinni!” Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: “Tere, rabi!” ning andis Talle suud. Aga Jeesus ütles talle: “Sõber, milleks sa siin oled?” Siis nad astusid Jeesuse juurde, panid käed Tema külge ja võtsid Ta kinni. Ja ennäe, üks Jeesuse kaaslastest sirutas käe ja tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära. Siis ütles Jeesus talle: “Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid? Aga kuidas siis saaksid täide minna kirjad, et see nõnda peab sündima?”

Sel tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: “Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud pühakojas õpetamas ja te ei ole mind vangistanud!” Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide. Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes Tema maha.

Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.
Js 53:6

Aga Jeesuse vangistajad viisid Ta ülempreester Kaifase juurde, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja vanemad. Peetrus järgnes Talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.

Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et Teda surmata, ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks, kes ütlesid: “Tema on lausunud: “Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada.”” Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: “Kas Sa ei vasta midagi selle kohta, mida need Sinu vastu tunnistavad?” Aga Jeesus vaikis. Ja ülempreester ütles Talle: “Ma vannutan Sind elava Jumala ees, et Sa meile ütleksid, kas Sina oled Messias, Jumala Poeg?” Jeesus vastas talle: “Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” Siis ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: “Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! Mis teie arvate?” Aga nemad kostsid: “Tal on surmasüü!”

Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid Teda rusikatega, mõned aga lõid Teda kepiga ja ütlesid: “Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes Sind lõi?”

Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: “Ka sina olid galilealase Jeesusega.” Aga tema salgas kõigi ees: “Ma ei mõista, mida sa räägid!” Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: “Tema oli naatsaretlase Jeesusega.” Ja taas salgas ta vandega: “Ma ei tunne seda inimest!” Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: “Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.” Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: “Ma ei tunne seda inimest!” Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: “Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.” Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.

Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et Ta tuleb surmata, ja viisid Ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte.

Kui siis Tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: “Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: “Mis see meie asi on? Vaata ise!” Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: “Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.” Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini. Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: “Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud, ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.”

Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis Temalt: “Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: “Need on sinu sõnad.” Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale Tema kohta ei vastanud Jeesus midagi. Siis ütles Pilaatus Talle: “Kas Sa ei kuule, mida kõike nad Sinu vastu tunnistavad?” Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.

Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üks vang, keda rahvahulk tahtis. Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees. Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: “Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?” Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud.

Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: “Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos Tema pärast palju kannatanud!”

Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata. Maavalitseja küsis veel kord: “Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: “Barabase!” Pilaatus küsis neilt: “Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid: “Löödagu risti!” Aga tema lausus: “Miks nii, mis halba on Ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: “Löödagu risti!” Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: “Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!” Ja kogu rahvas kostis talle: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis Ta risti lüüa.

Siis võtsid maavalitseja sõdurid Jeesuse kaasa kohtukotta ja kogusid Tema kallale terve väesalga. Ja nad võtsid Ta riidest lahti ja panid Talle selga punase mantli. Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle Talle pähe ja pilliroo Ta paremasse kätte ja Tema ette põlvili heites teotasid Teda: “Tervist, juutide kuningas!” Ja nad sülitasid Ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid Talle pähe. Ja kui nad olid Teda küllalt teotanud, tõmbasid nad Tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse Ta oma rõivastesse ja viisid Ta ära ristilöömiseks.

Välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon, seda nad sundisid kandma Jeesuse risti.

Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks – see tähendab Pealuu paigaks -, andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui Ta seda oli maitsnud, siis Ta ei tahtnud juua. Aga kui nad Tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites Ta rõivad omavahel ja istusid maha ning valvasid Teda seal. Ja nad panid Ta pea kohale kirja Tema süüga: “See on Jeesus, juutide kuningas.”

Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe Ta paremale ja teise vasemale käele. Möödujad aga parastasid Teda päid vangutades: “Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui Sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!” Nõndasamuti teotasid Teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: “Teisi on Ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On Ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume Temasse! Ta on lootnud Jumala peale, eks Tema päästku Ta, kui Ta Teda tahab, Ta ju ütleb, et Ta on Jumala Poeg.” Just niisamuti teotasid Teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid.

Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: “Elii, elii, lemaa sabahtani?” – see tähendab: “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?” Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: “See hüüab Eelijat appi!” Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus Talle juua. Aga teised rääkisid: “Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb Teda päästma!” Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge.

Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Jh 3:16

Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast Tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha. Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: “Tõesti, see oli Jumala Poeg!”

Aga seal oli toimuvat eemalt vaatamas palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates Teda teenides, nende seas Maarja Magda- leena ja Jaakobuse ja Joosepi ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema.

Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger. See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda. Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära. Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid ka seal, nad istusid haua vastas.

Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: “Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui Ta alles elas: “Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja Teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et Ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.” Pilaatus lausus neile: “Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.

Me palvetame: Issand Jeesus, Jumala Tall, Sina alandasid end ja olid kuulekas kuni surmani. Me täname Sind, et Sa võtsid enese peale meie haigused ja valud ning kandsid karistust, et meil oleks rahu. Ärata ja valgusta meid, et tunneksime ja kahetseksime oma pattu. Puhasta meid oma ohvriverega. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti.