Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)

Mul on sulle täna üks lihtne küsimus. Võibolla nii lihtne, et see tundub natuke loosunglik või kulunud, aga ma ei välista, et Jeesus küsib kord selle küsimuse kui me Temaga palgest palgesse kohtume. See küsimus on: Kas sa usud, et ma armastan sind? Ei mitte homme, ega kunagi tulevikus või ilusas minevikus vaid just nüüd, just praegu, just sellisena nagu sa oled. See on see sõnum ja mõte mida soovin täna jätta kõlama. Meil on kogudustena ja ristiinimestena võibolla täna kõik väga hästi või hoopis vastupidi, ei ole hästi. Aga tea Jumal armastab sind, just sellena kes sa täna oled mitte sellena kelleks sa arvad, et pead kord saama.

Üks mees rääkis loo oma elust, kui ta oli alkohoolik. Ta oli magamas oma järjekordset peatäit välja, kui ta oli olnud kolm nädalat tsüklis. Tal olid olnud need samad riided, ta oli pesemata ehk siis tema konditsioon oli haletsusväärne. Korraga oli üks ema oma väikese lapsega tulnud hommikusele jalutuskäigule ja laps nähes maas vedelevat meest, rebis ema käest oma käe ja jooksis selle mehe juurde ning vaatas teda. Ema tormas lapsele kiiresti järele. Kattis silmad oma käega ja ütles, ära vaata teda, ta on rämps ja kõnts ära vaata teda ning tiris lapse ära sealt. Aastakümneid hiljem, ütles see mees kui oli oma elu Jumalale andnud, et teate Jeesus armastas mind sel hetkel täpselt sama palju kui täna, kui ma siin teie ees tunnistan koguduses, ilusti lipsuga ja pintsakus ja lõhnastatud ja pea kammitud. Isa armastas kadunud poega täpselt sama palju kui ta kodunt lahkus, siis kui ta oli kõike seda pärandi osa pillamas, siis kui ta oli nii armetus seisus, et isegi sead, ei tahtnud oma toidust talle midagi anda. Isa armastas teda täpselt sama palju.

See, et Jumal meid armastab on nii levinud ja koguduse kontekstis võibolla isegi igavaks muutunud teema. Ütleme, me teame, et Jumal armastab meid, aga üsna sageli me tegelikult kasvõi jutlustes või vaimulikes mõtisklustes, räägime sageli tulevikust, või sellest, kelleks me muutuma peame. Mis juhtub siis kui me muutume, mis on selle tulemused, aga mina ei taha rääkida tulemustest või muutustest täna. Kindlasti on aeg ka nendest rääkida kogudustes. Rääkida nö visioonist ja eesmärkidest.

Täna soovin meelde tuletada, et Jeesus armastab sind. Ta igatseb, et me seda usuksime ja elaksime selle teadmisega tegelikult, sest seda on tajuda ise eneses ja tajun seda ka kogudustes ja kirikutöös, seda ebavajalikku pinget olla keegi. Ebavajalikku pinget pidevalt saavutada midagi, et selle saavutamise läbi teenida mingisugust olemise tasandit. Tänu Jumalale selle eest mida Tema on teinud meie sees, meie läbi. Tänu Jumalale iga inimese eest, kes panustab jumalariiki oma oskuste, oma suutlikuse, oma innu piires. Kuid palju enam kui meie tehtu on Jumala jaoks oluline see, et me oleme valmis vastu võtma selle tegelikkuse, et Ta armastab meid. Võibolla oleme ühes või teises mõttes olnud kolm nädalat, kolm kuud või kolm aastat mingisuguses tsüklis ja ei ole sellega mitte austanud Jumalat meis vaid vastupidi. Aga vaatamata sellele, kui me ei ole alati sooritanud mingeid eesmärke, vaatamata sellele, et me oleme enda arvates vb tõesti see sama nö rämps, kellele noor ema ebameeldivalt ütles kõnts. Vaatamata kõigele, Jumal küsib: Kas sa usud, et Ma armastan sind?

Meil on erinevad kriteeriumid iseenese hindamiseks. Hindame, et kui palju me teenistusel käime, kui palju me inimestele Jeesusest räägime, kui palju me palvetame ja mitu korda Piibli läbi oleme lugenud jne. Need on asjad millega me iseennast julgustame või maha trambime, kuid Jumalale on esmatähtsad hoopis muud asjad.

Kogudusena oleme me tähendusrikkad, mitte eeskätt asju tehes, vaid elades elu mis on kantud ühest aukartusega täidetud teadmisest ja usust, et Jeesus armastab meid. Mitte sellena kelleks me kord saame vaid sellena kes me täna oleme. Olen tänulik, et minu identiteet ja ka minu enesehinnang ei pea olema rajatud asjadele mida ma teen või mida ma ei tee, mida ma suudan või ei suuda. Olen ma arenemisel või taandarenemisel, vaid sellel, et Jeesus armastab mind siin kus ma olen, mitte seal kuhu ma olen liikumas.

Oleme teenimas kirikus, mille eesmärk on muuta seda maailma muudetud eludega, see on meie kutsumus. Võime seda vaadata sageli viltu, sest keskendume endale et me aina muudame ise end siit ja sealt, me oleme nii tegevuses koguaeg ja seda mida muuta vaja on näeme, et on tohutult palju. Näeme selle tulemusena seda, kuidas me kinni jääme ja läbi kukume vahel näeme ka edu. Muudkui muudame ennast millegi jaoks, millegi kõrgema eesmärgi nimel ja korraga tunneme et õhk saab otsa ja kõik saab otsa. Samas tunneme, et tahame muuta seda maailma. Tahame kõik ära muuta. Üks preester ütles, kord, et te tahate kogu aeg seda maailma muuta, aga vaata mina lasen paljud asjad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga sina võtad asju südamesse. See läheb teile nii palju korda, aga see on koormaks teie jaoks. Koorem maailma pärast on ühel või teisel moel alati olnud jumalarhava osa. Vahel võib aga selle maailma muutmine ja parandamine nii suureks kinnisideeks saada, et me ei pane üldse tähele midagi muud. Meil ei jätku enam aega millegi muu jaoks, muudkui muudame maailma. Muudame siit ja parandame sealt ja korraga avastame, et oleme ise alasti. Tagala on kokku kukkunud, kõik on laiali jooksnud nagu Vargamäe Andresega juhtus. Muudkui õigust ja tõde on vaja kehtestada, aga kõik ümberringi hävib. Nii on, me saame ühte või teise äärmusesse langedes mõlemas kraavis sumbata.

Üks usumees ütles kord, ära võta end liiga tõsiselt ja see tegelikult häiris mind. Ja see peale ütles ta võta Jumalat tõsiselt. Ära võta ennast tõsiselt, ära ole endaga seotud asjadega nii surmtõsine ja vahel me paneme isegi mingisuguse pühaduse oreooli sellele tõsidusele. Ära võta end nii tõsiselt, võta Jumalat tõsiselt. Kui me ennast liiga tõsiselt võtame, siis on meie jaoks traagika kui me ei õnnestu, meie jaoks on traagika kui me astume kusagil valesti, meie jaoks on traagika see kui keegi meile midagi ebameeldivat ütles või arvame et ta nii mõtles. Meie jaoks on traagika kui meid ei ole märgatud või kui me ei tunne ennast piisavalt õigete ja tublidena jne. See on see varjatud ja vaimuliku soustiga üle kallatud ja serveeritud mina, mina, mina. Me võtame seda nii tõsiselt, et me ei tee nalja, me ei taha tunda rõõmu ilusatest hetkedest, sest mina ja elamine on üks hirmus tõsine asi. See on elu täist tohutut pingevälja. Ära võta ennast liiga tõsiselt, kuid võta Jumalat tõsiselt. Võta seda tõsiselt, et sa oled armu saanud, sa oled Jumala poolt tõsiselt armastatud. Võta tõsiselt seda, et Jeesus Kristus on sind päästnud. Võta tõsiselt, et sa oled püha preesterkond, võta tõsiselt seda, et Jumala käes on kõik kontroll, võta tõsiselt seda, et sinu elu üle on Jumala arm ja varustus. Jumala sõnum kogu inimkonnale on olnud ja on: „Ma armastan sind seal kus sa oled ja sellisena nagu sa oled, kas sa usud seda?“ Võta seda tõsiselt.

Kogudust on võrreldud mesitaruga. Kui mõtleme töömesilaste peale, siis enamik aega kui on korje aeg on nad tarust väljas ja enamik aega võivad nad olla päris üksi, enamik aega nad ei istu ja ei pea pikniku vaid mässavad tormi, vihma, tuule ja võibolla vihaste inimestega ja ma ei tea kellega veel, et leida seda õiget õit ja õietolmu ja siis ta tuleb oma kraamiga ja paneb tarusse. Ta läheb välja tarust olles osa ühisest visioonist ja ta tuleb tagasi kogukonda, et anda oma panus. Nii see on, me ei saa elada üksteise elu, kuid me saame üksteist märgata, saame üksteise eest palvetada, saame üksteist õnnistada armastuse tegudega, me saame julgustada ja ära ütle, et sul ei ole neid kannukesi mis on mesilase jalgade küljes kuhu õietolmu koguda. Ära ütle, et sa ei leia õisi või see mida oled kogunud on mõttetu ja vale. „Igaüks loeb Koguduses“. Tänan Jumalat iga üksiku inimese eest, kes on koguduses, kes on tundmas Jumalat ja teenimas Teda.

Lõpetuseks küsin taas selle küsimuse mida küsisin alguses, aga selle mõttega kuidas positsioneerime end selles mesitaru võrdpildis. Mõeldes, et mina olen ju see mesilane, kes küll käib väljas lendamas, aga ma ei too kunagi midagi tagasi. Või „ ah ma olen see üksikuitaja omaette seal mesitarus ja püüan ise üksi kuidagi hakkama saada. Neid variatsioone on väga palju tegelikult. See sõnum või küsimus täna on kõige selle ülene. Ükskõik millise loo, võtame selleks siis kadunud poja loo, või mesitaru pildi, või mistahes tähendamissõna. Jeesus ütleb: Mina armastan sind, mitte sellena kelleks sa kord saad, vaid ma armastan sind sellena, kes sa täna oled. Ma armastan sind, mitte seal, kuhu sa kunagi tahad jõuda või kuhu keegi ootab, et sa kunagi jõuad. Ma armastan sind seal, kus sa praegu oled. See on tegelikult evangeelium ja teenimatu arm, see on Jumala heldus ja Jumala töö! Aamen

2