Reedel, 25. oktoobril, tähistasid EELK Võru praostkonna vaimulikud Põlvas toimunud minikonverentsiga Võru praostkonna 240ndat aastapäeva. Ühe ettekandena oli päevakorras Tartu praost Kristjan Luhametsa ajalooline ülevaade pealkirjaga “EELK Võru praostkond 240”. Avaldame ettekande teksti järgnevalt ka laiemale ringile tutvumiseks.

240 aastat tagasi, aastal 1784. a. sai leksikoni „Prediger Livlands…“ andmeil senisest Tartumaa 1. osa praostist Heinrich Vick nooremast Võru praost. Kuupäeva ei ole teada, kuid aastat 1784 võime selle põhjal lugeda Võru praostkonna sünniaastaks. 

Selleks, et rääkida Võru praostkonna kujunemisest, tuleks alustada Tartu piiskopkonnast, mis asutati 1224. aastal. Tänavu võime tähistada selle 800. aastapäeva. Piiskopkonda kuulusid Ugandi ja Sakala ning Kesk-Eesti väikemaakonnad Soopoolitse, Mõigu, Alempois ja Nurmekund. See oli Tartu piiskopi vaimulik teenimispiirkond. Ilmalik võim Tartu piiskopkonna alal jagati kaheks piiskopi ja ordu vahel. Ordule said Sakala, Mõhu ja Nurmekund, piiskopile Ugandi ja Soopoolitse ning Vaiga jagati ordu ja piiskopi vahel kaheks. 

Maakaardil, millele on kooliõpikutes märgitud Tartu piiskopkond, on tegelikult ainult Tartu piiskopi stift ehk ala, kus piiskop lisaks oma vaimulikule rollile täitis ka ilmaliku maavalitseja ülesandeid. Piiskopkond ise ulatus Pärnu laheni välja.  

Järgmine suur muudatus leidis aset 1634. aastal. Ka sellest möödub tänavu ümmargune arv aastaid. Nimelt võime soovi korral tähistada Tartu praostkonna 390. aastapäeva. See oli aeg, mil Rootsi riik moodustas meie maal oma struktuure ja rajas umbes kümne aasta jooksul meile tuttava praostkondliku jaotuse. 

Endine Tartu piiskopkond jagati kaheks praostkonnaks: Pärnu ja Tartu praostkonnaks. Piir nende kahe vahel ei järgi piiskopkonna stifti piiri, vaid muinasaegsete väikemaakondade ala arvati nüüd peaaegu tervenisti Tartu praostkonda ja Pärnu praostkond ulatus üle Pärnu jõe kaugemale põhjapoole kunagisest Sakala põhjapiirist. Mõlemad praostkonnad – Pärnu ja Tartu ulatusid, nagu ka varasem piiskopkond, natuke lõunapoole praegusest Eesti-Läti piirist. Näiteks esimeseks Pärnu praostiks sai Ruhja koguduse õpetaja, Tartu praostkonda kuulusid aga teiste seas Koivaliina (Gaujiena), Aluliina (Aluksne), Kulbina (Gulbene) ja Valga (Valka). 

Selliselt loodud Tartu praostkond oli väga suur. Oli aeg, mil praost resideerus Harglas, praostkond aga ulatus Lohusuuni välja Peipsi põhjakaldal. 1671. aastal, mil praostiks oli Sangaste õpetaja Johann Justus Neubau, pandi Tartu praostkonnas temale lisaks ametisse veel kaks praosti: Rõuge õpetaja Johann Nikolaus von Hardung ja Põltsamaa õpetaja Andreas Forselius. Kõik nad armastasid ennast tituleerida Tartu praostiks siinpool Emajõge. Segaduse vältimiseks nummerdati praostid ära ja nii võime lugeda Tartumaa 1., 2. ja 3. osa praostist. Need kolm osa on ühtlasi kaudseks aluseks praegustele Valga, Võru ja Tartu praostkondadele. Nii me võime ka Võru praostkonna sünniaastaks pidada tinglikult 1671. aastat, mil tegemist oli küll ainult Tartu praostkonna teise osaga, kuid siiski eraldi praosti omades. 

Miks siis kohe ühte praostkonda ametlikult kolmeks ei jagatud? Põhjus peitub nähatvasti tolleaegses riigikiriklikus süsteemis, mil maakondade ja praostkondade piirid kattusid ja kui praostkondi tulnuks teha kolm, aga maakondi piisas ühest, siis elu korraldus lähtus maakonnast ja praostkond pidi vastavalt oma elu nii korraldama. Seega ametlikult oli üks praostkond, kuigi kolme praostiga ja kolmeks osaks jaotatult. 

Edaspidi hakkas suur Tartumaa siiski kahanema. Nähtavasti oli lätlastel ebamugav olla eestlastega ühes maakonnas ja 1693. aastal liideti neli lõunapoolset kihelkonda Riia ja Cesise praostkondadega. 80 aastat hiljem, aastal 1773 viidi Kolga-Jaani, Põltsamaa ja Pilistvere kogudused Tartu praostkonnast üle Pärnu praostkonda. See liigutus oli juba väikestviisi sissejuhatus järgmisele sündmusele, mille tähistamiseks me täna siia kokku oleme tulnud. 

1775. aastal jõustus Katariina II poolt ette valmistatud ülevenemaaline kubermanguseadus, millega muudeti haldusjaotust, loodi palju uusi kubermange ja maakondi. Liivimaa kumbermangu piirid jäid küll muutmata, kuid siin loodi uusi maakondi, meid huvitaval Põhja-Liivimaal loodi kaks uut maakonda: Pärnust eraldati Viljandi ja Tartust Võru kreis. Uue maakonna keskus pidi olema Vana-Koiolas ning juba rajati seal vastavaid institutsioone, näiteks jõuti kohtupidamine juba Koiolasse üle viia, kui järsku avastati, et teeolud soosivad siiski Võru kaudu liikumist. Viimasel hetkel tehti muudatus ja uus kreisilinn rajati 1784. aastal hoopis Tamula äärde Võru mõisa maale. Algselt kuulus Võru praostkonda 8 kogudust: Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Räpina, Rõuge, Urvaste ja Vastseliina. 

Mis sai kolmest Tartu praostist? Tartu esimene praost Heinrich Vick noorem jätkas Urvastes oma tööd vastloodud Võru praostkonna esimese praostina. Tartu teine praost oli Võnnu õpetaja Benjamin Sass. Tema teenis üksinda edasi kogu ülejäänud Tartu praostkonda. Ja Tartu kolmas praost Georg Eberhard Seefels ei saanud midagi. Kaks aastat teenis ta veel Kursi kogudust, siis pani sellegi ameti maha. Võru praostkonna loomise ajal oli ta 64-aastane. Pensionipõlve pidas Seefels tütre juures Kanepis, sest väimees Johann Philipp von Roth oli Kanepis kirikuõpetajaks. Praostid Vick ja Sass olid mõlemad ainult 5 aastat Seefelsist nooremad, aga nähtavasti kõbusamad. 

Vick pidas Võru praosti ametit 11 aastat kuni oma surmani. Seejärel valiti praostiks 52-aastane Rõuge õpetaja Anton Bornwasser, kes aga kolm aastat hiljem tüüfusesse suri. Ja siis oligi järg 44-aastase Kanepi õpetaja Johann Philipp von Rothi käes. 20 aastat oli ta Võru praosti ametis. Tema ajal, aastal 1805 kasvas Võru praostkond poole suuremaks. Nimelt liideti praostkonnaga 8 senist Tartu praostkonna kogudust. Nii said kõik Tartust ja Emajõest lõunapool olevad kogudused Võru praostkonda. Tartu praostkonda jäi Tartu kihelkond ja see osa praostkonnast, mis asus Emajõest põhjapool. Selline jaotus võib täna tunduda küll kummalige, aga toona olid kõigi pilgud suunatud Riia poole. Nii ei vaadanud Tartust lõunapoole jäävad kogudused enam üle õla Tartu poole, vaid pilk oli selgelt pealinna suunas. 

Samal aastal, kui Võru praostkond suureks kasvas, seati ametisse esimene abipraost, kelleks oli Põlva õpetaja Gustav Adolf Oldekop, praosti õemees, kes oli hiljuti leseks jäänud. Roth ja Oldekop olid üheealised. Kui praost Roth suri, pani Oldekop kirikuõpetaja ameti maha, kolis Tartusse, tegi seal tõlketöid ja suri vaesuses. Miks nõnda läks? Pärast seda, kui Oldekopi abikaasa oli surnud, hakkas tema laste eest hoolitsema Dorothea Jürgens, kes oli eestlane, vabakslastud pärisori. Abipraost Oldekopi juures elades tõi Dorothea Jürgens ilmale seitse vallaslast. Laste isa oli ilmselt Oldekop, kes teatas küll oma soovist teenijaga abielluda, kuid tõmbas sellega enda peale Liivimaa kirikuvalitsuse ja osa Põlva saksa koguduse liikmete meelepaha. Nii otsustas Oldekop pigem Põlvast lahkuda ning abiellus Dorothea Jürgensiga kohe pärast seda.

Võru praostiks valiti Urvaste õpetaja Gottlieb Moritz, kes oli esimese Võru praosti Heinrich Vick noorema tütre väimees. Nii Moritz kui Räpina õpetaja Johann Friedrich Heller olid Võru praosti ametis 15 aastat ja mõlemate ametiaeg lõppes nende surmaga. 

Lühikest aega täitsid praosti kohuseid Põlva õpetaja Schwartz ja Sangaste õpetaja Sellheim kuni ametisse sai Rõngu õpetaja Arnold Christiani – väga lugupeetud mees, kelle ametiaeg just sel põhjusel lühikeseks jäi, sest juba mõne aasta pärast kutsuti ta Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia professoriks ja hiljem sai Christianist Liivimaa kindralsuperintendent. Kõrge lennuga mees, aga vallaline. 

Silmapaistvate isikute nimekiri jätkub. Järgmine Võru praost oli Karula õpetaja Adalbert Hugo Willigerode (Ignatsi Jaagu pojapoja tütrepoeg), kes läks edasi Tartu Maarjasse ja organiseeris seal Eesti esimese üldlaulupeo. Veel kümme aastat jätkas ta Võru praosti ametit ise Tartus elades, aga töid ja ülesandeid tuli Tartus järjest juurde, Tartu linn ja kihelkond kasvasid kiiresti ja nõnda loobus Willigerode Võru praosti ametist. Rahvale jäi temast väga südamlik mälestus. 

Pärast Willigerodet astus 31. juulil/12. augustil 1867. a. Võru praosti ametisse Kambja õpetaja Eduard Hasselblatt, kes pidas kaasaegsete sõnul erakordselt vägevaid pihikõnesid. Need puudutasid südameid ja julgustasid kuulajaid patukahetsusele. Sealjuures täi Hasselblatt ise alandlikuks. 22 aasta jooksul seadis ta peaaegu kõigis praostkonna kogudustes ametisse uue õpetaja, mõnes isegi mitu korda. Ainult Puhjas, Vastseliinas ja Räpinas ei ole ta seda teinud. 

Pärast Hasselblatti surma sai Võru praostiks Võnnu õpetaja Gustav Oehrn. Temagi oli Võru praost veel aastaid edasi ka siis, kui ta oli asunud teenima Tartu Jaani kogudust, aga millalgi andis ta siiski tööjärje üle. Praost Oehrn oli teine Võru praost, kellest sai hiljem Liivimaa kindralsuperintendent. 

Põlva õpetaja Johann Georg Schwartz noorem oli Võru praost oma elu neli viimast aastat. Kanepi õpetaja Johannes Oskar von Falck jõudis Võru praosti ametis olla 15 aastat, isegi esimese maailmasõja ja selleaegsed repressioonid elas ta üle, aga Eesti vabadussõja ajal, kui Punaarmee Kanepile lähenes, pakkis ta oma asjad kokku ja põgenes Saksamaale, kust ta enam tagasi ei tulnud. Falcki naise sugulane Else Hueck-Dehio on oma romaani „Kallis Renata“ jaoks inspiratsiooni ammutanud muuhulgas Kanepi koguduse ajaloost. 

Mõned kuud olid Võru praosti kohusetäitjaks Nõo õpetaja Martin Lipp ja 1919 seati Võru praosti ametisse Kambja koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg. Ederberg oli eesti rahvuslane, EÜSi asutajaliige ja üks neist, kes valisid lipu värvideks sinise, musta ja valge. Ederberg kuulus piiblitõlke komisjoni ja tema abikaasa sai tuntuks luuletajana. 5. septembril 1920. a. pühitses ta Elva kiriku eestikeelse talitusega.  

Praost Ederbergi ajal, 1926. a. jaotati suur Võru praostkond kaheks: Võru ja Valga praostkonnaks. Ederberg jäi edasi Valga praostiks. Võru praostkond sai endale uue praosti, kelleks oli Vastseliina õpetaja Nathan Aunverdt. Samal aastal, kui Aunverdtist sai Võru praost, osales ta koos piiskop Jakob Kukega Petseri kiriku pühitsemisel. See oli 19. septembril 1926. Enne pühitsemistalituse algust kinkis Petseri kogudus piiskopile mitra ja Aunverdtile ametiristi – sama risti, mida Võru praost ka täna kannab. Paraku suri Aunverdt juba järgmisel aastal. Tema süda ei elanud üle pimesoole operatsiooni ning Võru praostiks valiti Põlva õpetaja Christoph Schwartz. Kuus aastat hiljem läks ta emerituuri. Järgmine praost Manivald Heinam oli Kanepi koguduse õpetaja, kes 1944. aastal läheneva rinde eest Saksamaale põgenes ja sealt edasi Kanadasse läks. 

Viis aastat oli Võru praostiks Räpina õpetaja Johannes Sild ja kui 1949. aastal EELK juhtimises palju muudatusi tehti, määrati Võru praostiks Urvaste õpetaja Robert Kannukene. 29 aastaga on ta konkurentsitult kõige pikema staažiga Võru praost. Ta oleks võinud kauemgi ametis olla, kui ta Keilasse poleks läinud. 

See oli aeg, mil Võru praostkonda nimetati magistrite praostkonnaks. Nimelt ei jäänud pärast Teist maailmasõda Eestisse alles enam mitte ühtegi teoloogiadoktorit ja ka Uku Masingu doktoritöö kaitsmine oli sõja tõttu ära jäänud. 1948. aastal korraldati siiski Masingu doktoritöö kaitsmine, kuid seda olukorras, kus ühtegi teist doktorit juures ei olnud. Ja sellisenagi jäi Masing elu lõpuni Eesti ainsaks teoloogiadoktoriks. Ei jäänud alles ka palju magistrikraadiga mehi. Lisaks Masingule ainult seitse: Lembit Tedder, Jüri Kimmel, Robert Kannukene, Evald Saag, Hillar Põld, Ago Viljari ja Adolf Horn. Vaid mõni üksik lisandus aja jooksul. Ja siis juhtus nii, et dekaan Viljari ajal elas suur osa UI õppejõududest Võrumaal: Ago Viljari Vastseliinas, Robert Kannukene Urvastes, Elmar Salumaa Võrus, Voldemar Ilja Petseris. Kui lisada Põlva õpetaja Jüri Kimmel, kes UIs ei töötanud, siis pole ime, et Võru praostkonda kutsuti magistrite praostkonnaks. 

Pärast Kannukese äraminekut sai uueks praostiks senine abipraost, Vastseliina õpetaja Aldur Parts, kes suri 1985. aastal. Pärast teda sai jälle praostiks senine abipraostist, Rõuge õpetaja Armand Leimann. 1991. aastal suri ta ootamatult. Ka Urvaste õpetaja Villu Jürjo oli enne praostiks saamist abipraost. 

Villu jõudis igale poole. Ta oli ka Konsistooriumi assessor ja Ülemnõukogu saadik, sh iseseisvuse taastamise poolt hääletaja. Edgar Savisaare meenutus 20. augustist 1991: „Pidin maiste asjade vahepeal tegelema ka taevasematega. Minu juures käis õpetaja Villu Jürjo. Selleks kohtumiseks oli mul vaid viis minutit, aga need läksid täie ette. Jürjo palus järgmisel pühapäeval osaleda Urvastes toimuval Võru maakonna vaimulikul laulupäeval. Mõtlesin, kust ma tean, mis järgmiseks pühapäevaks saab, sinna oli õige mitu päeva elada. Jürjo aga uskus, et küll me vastu peame, ja andis ka mulle jõudu. Lubasin talle, et tulen Urvastesse. Suutsin selle lubaduse ka täita.“ 

Urvastest läks Villu Tartu Maarja kogudusse, aga Willigerodet seal temast ei saanud, Oehrni ka mitte. 12 aastat oli praostiks Võru õpetaja Andres Mäevere, siis 8 aastat Räpina õpetaja Urmas Nagel ja nüüd juba 9 aastat Urvaste õpetaja Üllar Salumets. 

Palju jõudu ja Jumala õnnistust teile!

Kaanefotol: Mõned Võru praostkonna vaimulike konverentsil osalenuist Põlvas 25.10.2024 (Toomas Nigola foto)

2