Taevaminemispüha järgselt kogunesid Kuressaare koguduse majas Saarte praostkonna erinevate koguduste diakooniatöö vabatahtlikud ja abilised. Kokkutulnute seas olid nii pikaaegse kogemusega kodukülastajad kui ka need, kellel see kogemus veel puudub, kuid kes on valmis koguduse esindajatena koguduse liikmeid külastama. Lääne praostkonna vabatahtlikke esindas ühisel nõupäeval abipraost ja Ridala koguduse õpetaja Küllike Valk.

Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan jagab muljeid:

Päeva sissejuhatavas palvuses rääkisin piirkonna piiskopina diakoonia ehk kristliku hoolekandetöö alustest pühakirjas. Õppepäeva koordinaator Tiina Ool palus osalejatel end lühidalt tutvustada. Sotsiaaltööd Kuressaare Ametikoolis õpetanud, meditsiinis ja omavalitsuses ametnikuna töötanud, praegune koolijuht Helle Kahm pidas ettekande kodukülastuste õiguslikest alustest. Jutuks olid kodukülastatava vajadused, keskkond, riskid ja praktika. Ettekande käigus jäi kõlama oluline meeldetuletus, et vabatahtlikule töötegijale on oluline hinnata teisi abistades ka omaenda jõuvarusid ja võimalusi kogetu tagasiside andmiseks ja nõu küsimiseks koguduse vaimuliku või sarnast tööd tegevate teiste vabatahtlikega.

Kodukülastuste diakooniast rääkis oma ettekandes vaimulik ja Kuressaare haigla hingehoidja Tiina Janno, kelle sõnul on oluline viia evangeeliumit ehk rõõmusõnumit inimesteni andidega, mida Jumal igaühele meist on jaganud. Kristliku hoolekandetöö alused on sõnastatud armastuse kaksikkäsus (Mt 22:37-39) ja Jeesuse sõnades: „Kõike, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile.” (Mt 7:12)

Kodukülastuse vajalikkus ilmneb, ettekandja sõnul, vahetus kontaktis ja selles, et kogudus hoolib inimestest, kes on nende liikmed. Inimesed jäävad teinekord koguduse igapäevaelust eemale, mille põhjused võivad olla erinevad. Nendest probleemidest või põhjustest saab kõige paremini aru inimesega talle turvalises keskkonnas suheldes.

Jutuks tuli ka vestluse alustamine vaimsetel teemadel, mis ei ole inimestele sageli kerge, aga koguduse esindajalt, seda senise kogemuse alusel, pigem oodatakse.

Selles seoses tekkis küsimus ja arutelu, kas kodukülastajal kui koguduse esindajal võiks või peaks olema mingi märk või sümbol nii, nagu vaimuliku tunnuseks on tema ametiriided? Kui ühe inimese külastamine ei ole ühekordne sündmus, vaid see toimub pika aja jooksul, tuleks vabatahtlikul endal teadvustada, et on asju, mida ta saab muuta, ja asju, mida ei saa muuta. Kui külastused jätkuvad ühe inimese puhul pikema aja jooksul, on oluline olla valmis ka ise muutuma või muutusteks valmis olema.

Õppepäeva kestel jagasid osalejad üldistataval tasandil nii häid kui ka ootamatuid olukordi ja kogemusi kodude külastamisel.

Koguduse vabatahtlike endi poolt pakutud lõunasupi ja Läänemaalt kaasa võetud koogi maitsmise järgsel paneelvestlusel jätkati vabatahtlike vaates olukordade üldise kirjeldamisega, mis selles töös ikka ette tulevad. Nii ei ela näiteks enam mitu põlvkonda ühes kodus, kuid veelgi enam ei viibi nad samas nn mentaalses ruumis. Teisisõnu see, mis on oluline ja arusaadav vanavanemate põlvkonnale, ei pruugi seda olla nende lastele või lastelastele. Ka selles vestlusringis tõstatus küsimus, kuidas aidata ja toetada kodukülastajat ennast ja kuidas talle tuge pakkuda, et ta saaks oma juhtumitest tagasisidet anda. Nii tõdeti, et oleks hea, kui iga koguduse juures oleks oma tugigrupp nendest inimestest, kes kodukülastusi läbi viivad, ja neil oleks teatud aja jooksul koos koguduse vaimulikuga ühised kohtumised või tagasiside andmise võimalused. Arutelu käigus toodi ka näiteid, et koguduse nimel kodukülastusi tegev inimene peaks omama koguduse mandaati ja juhendamist, et tema fookus ja tähelepanu oleks külastatava vaimsel heaolul. Vajadusel saab külastaja olla vahendaja rollis ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga, kui külastataval peaks vaja minema talle aktuaalseid sotsiaalteenuseid. Koguduse esindajana tuleb endale esitada ka küsimus: kuidas koguduses leida ühine peretunne, et oleks julgust inimestega ühenduse võtmiseks ja nende külastamiseks?

Inimesteni jõudmise ja nende külastamise probleemiks on kujunenud viimastel aastatel telefoni teel ühenduse võtmine, kuna petukõnede sagenemise tõttu on inimesed talle tundmatute numbrite vastuvõtmisel ettevaatlikuks muutunud.

Koguduse vabatahtlike õppepäevast võtsid osa ka paari koguduse esindajad, kes tegutsevad ka vabatahtlike seltsilistena ning võivad olla samuti sarnases rollis koguduse esindajatena.

Ridala ja Martna piirkondade kogemusest rääkides tõdes õpetaja Küllike Valk, et küsimusele sellest, kuidas saada teavet abivajajatest, saab lähemat teavet, kui koguduse esindaja ise suhtleb kohalike seenioreid koondavate seltsidega, kellel on info, miks üks või teine inimene on jäänud aktiivsest suhtlusringist välja.

Kodukülastuste põhjustest jäi nõupäeval osalenud vaimulike sõnul kõlama peamiselt erinevate talituste ettevalmistamisega seotud vestlused, mida saab läbi viia ka kodudes. Eriti oluliseks võib see osutuda seoses leinaga, mille käigus saab inimene rääkida oma tunnetest ja kogemusest.

Koostöö ja õppepäeva viimases osas panid osalejad vaimulik ja hingehoidja Triin Simsoni juhendamisel kokku kodukülastajate ABC.

Aktiivse osalusega ja mõttetiheda nõupäeva kokkuvõtteks sobib tsiteerida Soome hospiitsteenuse arendaja Virpi Sipola öeldut, et hoolekandetöös saab tõeks Pauluse sõnad: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.” (1Kr 13:13)

Kui õige lööks kampa?

Saarte praostkonna vabatahtlike kodukülastajate tegevusega saab liituda, kuid võtad ühendust koguduse abiõpetaja Tiina Ooluga telefonil 53 427 096 e-post: tiina.ool@eelk.ee.

Kaanefoto: Anti Toplaan

1