18. juulil kogunes Iisaku kirikusse rohkearvuliselt inimesi, et üheskoos pühitseda koguduse 160. sünnipäeva. Sellega liitus ka Iisaku kirikuhoone 180. sünnipäev.

Päev algas Iisaku kalmistul, kus hingepalve koguduse endistele õpetajatele ja köstritele pidas praost emeeritus Avo Kiir. Seejärel mindi kirikusse, kus toimus pidulik missa, teenisid Põhja-Eesti piiskopkonna piiskop Ove Sander, praost Tauno Toompuu, praost emer Avo Kiir ja diakon emeeritus Tõnis Tamm. Kauni lauluga teenis kaasa Alutaguse segakoor.

Piiskop Ove meenutas oma jutluses tänulikuna selle koguduse juba igavikku jõudnud vaimulikke, alates iseseisva koguduse esimesest õpetajast Rudolph von Hippiusest kuni õpetaja Elmar Kullini. Ka tänas ta kõiki vaimulikke ja ilmikuid, kes selles koguduses on tööd teinud, sest „tänased töötegijad ei alusta tühjalt kohalt, vaid viivad edasi endiste põlvkondade tehtut”. Samuti soovis ta Jumala õnnistust koguduse tänastele töötegijatele.

Oma jutluses lähtus piiskop päevaks antud Jumala Sõnast (Ps 28:9), rõhutades pääste kollektiivsust, sest „taevasse saame oma õdede-vendade kaudu, kui me oleme neid armastanud Kristuse armastusega”. Samuti kõneles ta sellest, et „me oleme Issanda pärisosa, mitte midagi kujutletavat, vaid midagi väga tõelist ja tegelikku”. Piiskop pööras tähelepanu ka sellele, kuidas Jumal meid hoiab: „Ta teeb seda hellalt, aga vahel sekkub meie ellu ka jõulisemalt, kui oleme ohu äärel – ja seda kõike selleks, et juhatada meid igavesse ellu.”

Jumalateenistuse lõppedes saadi osa koguduse ajalugu tutvustavast slaidiprogrammist, millele praost emeeritus Kiir lisas ka omapoolsed toredad täiendused. Tervitussõnad ütles vallavanem Tauno Võhmar ning tänusõnad ja tänukirjad koguduse ustavatele töötegijatele andis edasi koguduse juhatuse esimees Piret Anvelt.

Kaunist päeva jäi lõpetama osadussöömaaeg Iisaku kiriku pastoraadis. Enne seda aga mindi veel üheskoos pastoraadi aeda, kuhu istutati selle päeva meenutuseks kolm elupuud.

Juured ulatuvad sajandite taha

Iisaku kihelkond eraldati Jõhvi kihelkonna maadest ja sai lõplikult iseseisvaks 1864. aastal. Vana ja väikese puukiriku asemele hakati uut pühakoda ehitama 1845. aastal ning kivikirik õnnistati sisse 18. augustil 1846.

Oma õpetaja sai kogudus 1867. aastal, kui ametisse õnnistati Rudolph von Hippius, kelle kõrval alustas köstri ja kihelkonnakooli rajajana tööd Iisaku muusikaelu alusepanija Robert Hansen.

Laupäeval, 6. veebruaril 1893 hävis kirik tulekahjus, kuid annetuste toel püstitati uus ja suurem pühakoda, mis pühitseti 24. aprillil 1894; aasta hiljem paigaldati Saksamaalt toodud orel, mis on tänaseni algsel kujul heas korras. Uusgooti stiilis kirik on ehitismälestisena riikliku kaitse all.

Kogudus kuulub EELK Viru praostkonda ning peab sõprussidemeid Breklumi kogudusega Saksamaal.

Vaata ka:

• Kristjan Luhamets, Koguduse lugu: Iisaku