Ajastu lõpp – järelhüüe õpetaja Peep Audovale

Meie seast on lahkunud õpetaja Peep Audova. Ta esindas vaimulike põlvkonda, keda on elavate maale jäänud väga vähe. Temaga samasse põlvkonda kuulus ka mitte kuigi ammu ajast igavikku lahkunud Toomas Paul. Neil oli palju ühist. Mõlema mehe isad olid samuti kirikuõpetajad, neil oli sama teoloogiline õpetaja – Uku Masing – ja mõlemad alustasid oma teenimist kirikus ajal, mil nõukogude võim lootis kiriku kiiret hääbumist ja püüdis omalt poolt ka kõik teha, et muuseumides tuleks võimalus näidata pilte viimastest usklikest.

Loomulikult ei täitunud võimude unistus, sest Kristuse kirikut ei ole õnnestunud ühelgi võimul täielikult välja juurida. Tuli hoopis uus ärkamisaeg ja kirik sai uued võimalused tegutseda. Peep Audovagi sai neid võimalusi kasutada. Kuid mehed, kes olid kord asunud kirikutööle ajal, mil tegi seda õpetaja Audova, olid erakordselt tugevad isiksused – nad olid tõelised vastuvoolu ujujad, kes ei kartnud ei ühiskonna arvamust ega võimude ähvardusi. Nad tegid oma tööd pühendunult, suure andumusega ja tänu neile ja nende kogudustele suutis kirik elada üle ka kõige raskemad ajad. Seepärast mõtlen tollele vaimulike põlvkonnale alati suure aukartusega.

Minu kohtumised õpetaja Audovaga algasid ajal, mil olin teoloogiast huvitunud koolipoiss. Tuttavaks tegi meid õpetaja Evald Saag. Külastasin õpetaja Audovat paar korda igal aastal Valgas. Kuulasin huviga ta mälestusi, vestlesin temaga teoloogiast ja sain temalt ka masinkirjalisi tekste lugemiseks. Just temalt sain ma Uku Masingu loengud budismist, mitmeid Paul Tillichi tekstide tõlkeid ja hiljem, kui juba võõrkeeltes lugeda suutsin, ka mitmeid teoloogilisi raamatuid. Mind puudutas sügavalt ta lai teoloogia- ja filosoofiaalane eruditsioon, lahkus, sõbralikkus, avatus ja väga avar nägemus kristlusest.

Kui mõtlen õpetaja Audova lahkumisele siit maailmast, mõtlen paratamatult ka paljudele ta põlvkonnakaaslastest vaimulikele, keda olen tundnud. Kirik püsib edasi, tööd, mida need vaimulikud tegid, jätkavad teised, kuid ometi on mul tunne, et kuna ajastu vaimsust kujundavad ajastu inimesed ja nad kujundavad tugevalt ka kiriku vaimset palet, siis on õpetaja Audova lahkumisega läbi saamas ka üks ajastu meie kirikus. Kuigi kiriku võimalused pole võrreldavad nõukogudeaegsete võimalustega, maailm on meile avanenud ja võimalused saada head teoloogilist haridust on rikkalikud, lahkub tollaste vaimulikega koos midagi, mida pole võimalik asendada – nende vaimsus, mis on mõjutanud nii paljusid üksikinimesi, kes neid tundsid, kui ka kirikut tervikuna, ja see on kurb.

Olen tänulik, et võisin tunda õpetaja Peep Audovat, saada osa tema vaimsusest. Olen tänulik talle vaimse ja moraalse toe eest, mida ta mulle noore mehena pakkus. Olen kindel, et õpetaja Audovalgi on oma roll selles, et minust sai vaimulik. Olgu tal nüüd igavene rahu ja jääv rõõm!

Jaan Lahe,
EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja

Kaanefoto: Pixabay