12. juulil möödub 240 aastat Paide Püha Risti kiriku ehitamisest. Juubelipäeva puhul on koguduse õpetaja Andres Tšumakov saatnud liikmetele pastoraalkirja, milles tänab kogudust ustavuse eest ja meenutab, et kirik ei ole pelgalt ajalooline hoone, vaid inimesed, kes seda hinge ja palvega elus hoiavad.

Paide Püha Risti kirik on üks vanemaid pühakodasid Järvamaal. Juba ligi veerandtuhat aastat on kiriku kiviseinad varjanud ja hoidnud põlvkondade palveid, tänu ja rõõmu, pisaraid ja lohutust. Seinade vahel on toimetatud pühi sakramente, leitud lohutust rasketel aegadel ning kogetud Jumala ligiolu ja armu.

Pastoraalkirjas toob õp. Andres Tšumakov esile Pühakirja sõnu: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20). Need sõnad meenutavad, et pühakoja tõeline elu ei seisne müürides, vaid koguduse liikmete ühises palves ja kohalolus.

„Kirik ei ole pelgalt ajalooline hoone keset linna. Kirik on inimesed,“ kirjutab Tšumakov. Tema sõnul on iga koguduseliikme palve, iga süüdatud küünal, kohalolu jumalateenistustel ja toetus need elavad kivid, millest pühakoda tegelikult koosneb.

Õpetaja tänab kogudust ustavuse ja armastuse eest, millega on kirikut hoida osatud, ning rõhutab, et sellega väärtustatakse ja au sees hoitakse ka esivanemate traditsioone.

Tšumakovi palve on, et Paide Püha Risti kirik jääks ka edaspidi paigaks, kus inimeste hing leiab rahu, mured ja valud leevendust ning kus saab alati kogeda Jumala lähedust ja Tema lõputut armu.

Pastoraalkiri lõpeb õnnistussooviga: „Õnnistagu ja hoidku Teid Kõigeväeline Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kinkigu Ta Teile südamerahu, tervist ja usujõudu igaks elupäevaks!“

Vaata ka:

• EELK Paide paidekirik.ee