24. juunil, aasta valgemal ajal pühitseme Ristija Johannese sünnipäeva. Tema oli Messia tulekut kuulutanud prohvetite pika rea lõpetaja. Ta nimetas end ka maailma Päästja teevalmistajaks ja tunnistas, et Jeesus ongi see Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Oma lisanime sai ta selle järgi, et ristis inimesi Jordani jões.

Jeesuse ja Johannese emad olid sugulased ja Johannes sündis pool aastat enne Jeesust (Lk 1:26,36). Seetõttu peamegi jaanipäeva keset suve, misjärel hakkavad päevad taas lühenema. See sobitub hästi ka Johannese enda sõnadega, mida ta lausus Jeesusele viidates: “Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema” (Jh 3:30).

Ristija Johannese kuulutus oli lihtne, kuid südamessetungiv: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ Lähedalt mitte ajaliselt, vaid füüsiliselt – ta on meie kõrval, meile kättesaadav. See kuulutus põhjustas rahvaliikumise Jordani jõe äärde, kus Johannes ristis rahvahulki.

Raadio 7 kodulehel mõtiskletakse jaanipäeva sõnumi üle: “Vanast uude astumine pidi toimuma meeleparanduse ehk muudatuste teel. Uued korraldused ja välised kombed ei muuda põhiliselt midagi. Uus peab sündima meie sees ja alles seejärel muutuvad ka välised vormid ja meie käitumine. Südame ja meelsuse muutmine on raske töö. See on kui põlemine. Nagu puude põlemine jaaniööl. Ometi rõõmustavad inimesed jaanitule ümber. Põlemisel vabanev soojus ja valgus aitab jätkata oma igapäevatoiminguid. Ka jaaniöö võib saada meile sillaks uude ellu, kui me iseendas anname ruumi Ristija Johannese sõnumile.” (Raadio 7)

Ristija Johannese sünnipäev on üks väheseid, mida kristlik kirik Jeesuse ja Maarja (8. september – ussimaarjapäev) sünnipäevade kõrval tähistab. Üldine kiriklik tava on tähistada vastavate mälestuspäevadega kirikuisade, pühakute ja märtrite surmapäevi kui taevasse sündimise päevi.

Ristija Johannesele on kirikukalendris pühendatud õieti lausa kaks mälestuspäeva: 24. juunil tähistatakse tema sündi ning 29. augustil tema märtrisurma. See kartmatu prohvet julges tõde kuulutada mitte ainult lihtrahvale Jordani ääres, vaid ka oma aja vägevatele. Kui ta oli öelnud Heroodesele, kes elas koos oma venna naise Heroodiaga: „See on keelatud”, ta vangistati ning Heroodia intriigi tulemusel hukati mõõgaga. Kuninganna tütar Salome nõudis Johannese pead vaagnal ning andis selle siis oma emale.

Püha Augustinuse jutlus „Hüüdja hääl kõrbes“

Kirik peab Ristija Johannese sündi eriliselt pühaks sündmuseks. Te ei leia ühtegi teist vana aja suurt meest, kelle sündi me niiviisi ametlikult tähistaksime. Me tähistame Johannese sündi samamoodi nagu Kristuse sündigi. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Ehkki ma ei pruugi osata seda küll nii suure väärikusega teemat täielikult avada, nagu see vääriks, tasub selle üle siiski tavapärasest sügavamalt ja viljakamalt mõtiskleda.

Johannes sünnib eakale ja viljatule naisele; Kristus sünnib noorele neitsile. Johannese sündi ei usuta ning tema isa jääb tummaks; Kristuse sündi usutakse ning Ta eostatakse usu läbi.

Olen esitanud mõned küsimused uurimiseks ja nimetanud ette mõned teemad, mis vajavad käsitlemist. Tõsi küll, me ei suuda selle suure saladuse kõiki keerdkäike läbi uurida ei oma piiratud võimete ega aja nappuse tõttu. Kuid teid õpetab palju paremini Tema, kes kõneleb teie sees ka siis, kui mind ei ole kohal – Tema, kellest te armastusega mõtlete, kelle olete oma südamesse vastu võtnud ja kelle templiks olete saanud.

Johannes näib olevat seatud omamoodi piiriks Vana ja Uue Testamendi vahele. Et ta tõepoolest on selline piir, sellele viitab Issand ise, öeldes: „Moosese Seadus ja Prohvetid ulatuvad Johanneseni.“ Nii esindab Johannes vana ja kuulutab ette uut. Kuna ta esindab vana, sünnib ta eakatele vanematele; kuna ta kuulutab uut, ilmutab ta end prohvetina juba oma ema ihus.

Te mäletate, et enne sündimist hüppas ta Maarja saabumisel rõõmust oma ema üsas. Juba seal oli ta ära märgitud ja määratud; juba enne sündi oli näidatud, kelle eelkäija ta saab olema, enne kui ta Teda oma silmaga nägi. Need on jumalikud saladused, mis ületavad inimliku nõrkuse mõõdu.

Lõpuks sünnib ta, saab nime ning tema isa keelekütke pääseb valla.

Sakarja jäi tummaks ja kaotas kõnevõime, kuni sündis Johannes, Issanda eelkäija, kes vabastas talle taas kõneande. Mida tähendab Sakarja vaikimine muud kui seda, et prohvetlus oli varjatud, enne Kristuse ilmumist mõneti suletud ja peidetud? Kristuse tulekul see avaneb ja saab vabaks; see muutub selgeks siis, kui see, kellest oli ette kuulutatud, tuleb.

Sakarja kõnevõime taastumine Johannese sünni ajal tähendab sedasama, mida templi eesriide lõhenemine Kristuse ristilöömisel. Kui Johannes oleks pidanud kuulutama iseennast, poleks ta avanud Sakarja suud. Keel pääseb valla sellepärast, et sünnib hääl. Kui Johannes juba kuulutas Issandat, küsiti temalt: „Kes sina oled?“ Ja ta vastas: „Mina olen hüüdja hääl kõrbes.“

Johannes on hääl, kuid Issand on algusest peale Sõna. Johannes on hääl vaid mõneks ajaks, Kristus aga on igavene Sõna, kes on olnud algusest peale.  

Kirikukalendrist

Jaanipäeva liturgiline värv on valge. Tänased piiblilugemised on: Ps 92:2–3,5–6   Js 51:3–6   Ap 14:15–17   Lk 1:57–66

Päevapalve

Jumal, kõige valguse allikas, Sina valisid oma sulase Johannese tunnistama Kristusest, kes kõiki inimesi valgustab. Õpeta meid end ohverdama nagu Johannes, et meie sees saaks suureks ja vägevaks Kristus, Sinu Poeg, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

1