Vaiksel Laupäeval on Jeesus hauas ja surmavallas. Oma surma ja ülestõusmisega võitis Ta surma ja vabastas need, kes loodavad Tema peale.

Lugemine Iiobi raamatust 19. peatükist

Ma tean, et mu Lunastaja elab,
ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,
saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
Teda, keda ma ise näen,
keda näevad mu oma silmad, 
aga mitte mõne võõra.

– Iiob 19:25–27

Lugemine apostel Peetruse esimesest kirjast 3. peatükist

Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et Ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles Ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. Selle võrdkujuna päästab teidki nüüd ristimine, mis ei ole lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus Temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed.

– Peetruse 3:18–22

Lugemine püha Matteuse evangeeliumist 27. peatükist

Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku ja ütlesid: „Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui Ta alles elas: „Mina ärkan kolme päeva pärast üles.” Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja Teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et Ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene.” Pilaatus lausus neile: „Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!” Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.

– Matteuse 27:62–66

Muistsest vaikse laupäeva jutlusest

Midagi kummalist on sündimas – maa peal valitseb täna suur vaikus. Kogu maa on vaikne, sest Kuningas magab. Maa värises ja jäi vaikseks, sest Jumal on uinunud magama lihas ja on äratanud üles kõik, kes maailma rajamisest saadik surmaunne on vajunud. Jumal on surnud inimesena ja raputanud ärkvele surmavalla.

Ta on läinud otsima esimest inimest otsekui kadunud lammast. Tõesti, ta on läinud nende juurde, kes istuvad “pimeduses ja surmavarjus”. /…/ Jumal on oma Pojas läinud kitsikusest päästma vangistatud Aadamat ja Eevat.

Risti, oma võidurelva kandes on Issand laskunud alla nende juurde. /…/ Haarates kinni Aadama käest, tõstis Kristus ta püsti ja ütles: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus! /…/ Ma käsin sind, Aadam: Ärka ja tõuse üles, kes sa magad! Ma ei ole sind loonud olema igavesti surmavalla ahelais. Tõuse üles surnuist – mina olen surnute elu! Tõuse, mu kätetöö. Tõuse, mu kuju, kes sa Minu näo järgi oled loodud. Tõuse ja mingem siit ära, mingem, sest sina oled minus ja mina sinus: me oleme üks ja ja meid ei saa lahutada.

Sinu pärast sain Mina, sinu Jumal, su lapseks. Sinu pärast võtsin Mina, su Issand, teenija näo. Sinu pärast tulin Mina, kes olin kõrgemal taevaist, alla maa peale ja maa allagi. Sinu pärast sai Minust inimene, “mees, kellel ei ole rammu”. Sina kasvasid paradiisiaias – ja sinu pärast reedeti Mind juutidele aias ja löödi aias risti.

Vaata sülge minu näos. See sai Mulle osaks, et anda sulle tagasi elu, mille Ma kord sinusse hingasin. Vaata mu vorpides põski! Ma talusin peksmist, et sinu moonutatud pale saaks jälle minu oma sarnaseks.

Vaata mu piitsutatud selga! Ma talusin seda, et võetaks ära sinu õlgu rõhuv patukoorem. Vaata mu käsi! Need naelutati ristipuule sinu pärast – sinu pärast, kes sa Issanda käsku rikkudes kord sirutasid oma käe keelatud puu poole.

Ma magasin ristil surmaund ja piik läbistas mu külje sinu pärast, kes sa paradiisis olid vajunud sügavasse unne toona, kui Eeva valmistati sinu küljest. Minu külg tervendas sinu külje valu. Minu uni äratas sind surmavarju unest. Piik, millega mind torgati, tõrjus sinu vastu suunatud piigi.

Tõuse, Aadam ja mingem siit ära! Kiusaja ahvatles su välja maisest paradiisist. Ma ei vii sind tagasi sinna, vaid asetan sind koos enesega taevasele troonile. Ma keelasin sul süüa puust, mis oli vaid elu sümbol, kuid ennäe, Mina, kes olen tõeline Elu, olen nüüd sinuga üks. Mina panin keerubid sind valvama nagu valvatakse orja – nüüd aga lasen ma keerubitel kummardada sind nagu austatakse Jumalat.

Keerubitest troon ootab sind, tema kandjad on ootel. Pruutkamber on ehitud, pidulaud kaetud. Igavene eluase on kaunistatud ja kõikide heade asjade aidad avatud, taevariik on valmistatud juba maailma rajamisest peale.”

Me palvetame:

Kõigeväeline igavene Jumal,
Sinu ainusündinud Poeg on läinud alla surmavalda ja auliselt surnuist üles tõusnud.
Aita, et Sinu vagad, kes on ristimises koos Temaga maetud, 
päriksid Tema ülestõusmise väel igavese elu.
Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

2