Viljandi Pauluse kirik tähistas pühitsemise 160. aastapäeva

Viljandi Pauluse kirik tähistas pühitsemise 160. aastapäeva

Viljandi Pauluse kirikus tähistati pühapäeval, 25. oktoobril piduliku jumalateenistusega kiriku pühitsemise 160. aastapäeva ja usupuhastuspüha. Piiskop Marko Tiitus pühitses neli restaureeritud akent, uued rohelised kirikutekstiilid ja uuenduskuuri läbinud väikese saali.

Jumalateenistusel teenisid EELK Lõuna-Eesti piiskop Marko Tiitus ja koguduse õpetaja Marek Roots, piiblitekste lugesid Pirjo Roots ja Airo-Sten Maalmeister. Laulsid kammerkoor Ventus Külli Salumäe ja Põltsamaa koguduse segakoor Reet Sesteri juhatusel, kõlas Charles Gounod’ „Messe brève no 7 aux chapelles“. Orelit mängis Tuuliki Jürjo. Aastapäeval osalesid ka Pauluse koguduse eestpalvekoguduse, Tartu Maarja koguduse õpetaja ja esindajad. Tervitusi tõid Viljandi linnapea Jaak Pihlak ja Viljandi praost Hedi Vilumaa.

Talumeeste ehitatud kirik

Pauluse kirik pühitseti 30. oktoobril 1866. Uue pühakoja ehitamine sai alguse Viljandi koguduse jagunemisest linna- ja maakoguduseks: Jaani kirik jäi linnakogudusele ja maakogudus asus rajama uut kirikut. Ehitamisel osalesid talgukorras paljud talumehed, kes tõid kive ja puitu ning põletasid telliseid.

19. sajandi keskel elas Viljandi-Kõpu kihelkonnas ligi 17 000 inimest, keda teenis üksainus kogudus – Viljandi Jaani kogudus koos Kõpu filiaalkirikuga. Hiigelkoguduse hooldamine käis ühele vaimulikule üle jõu ja 31. mail 1860 otsustati moodustada linna- ja maakogudus. Maakoguduse esimeseks õpetajaks sai Läänemaal Ridalas sündinud ja Tartus usuteadust õppinud Ferdinand Hörschelmann, kes oli ametisse astudes 27-aastane. Tema esimene suur ülesanne oli kiriku ehitamine.

Kirik rajati tänasele kirikumäele, maale, mille mõisnik Paul von Ungern-Sternberg andis „kihelkonnale igaveseks ajaks vabaks ja maksuta kasutamiseks“. Arhitektitööd alustas Viljandis elanud Franz Block, kuid lõpule viis selle kohalike juurtega Johann Mathias von Holst, kes oli tööle asudes alles 24-aastane. Nurgakivi pandi 1863. aasta peeterpaulipäeval ja selle alla asetati apostel Pauluse kuulutus, et patune inimene saab Jumala ees õigeks üksnes armust, usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Pühitsemispäeval, 30. oktoobril 1866 kogunes kiriku ette mitu tuhat inimest ja praost Paul Carlblom luges kõrgelt kivitrepilt Jeesuse sõnad: „Minu koda peab olema palvekoda!“

Ristikujulist kirikut peeti veel 20. sajandi alguses üheks Liivimaa kaunimaks pühakojaks. Kirikut iseloomustavad majesteetlikkus ja samas stiilipuhtus: avarate, värviliste vitraažideta akende kaudu pääseb pühakotta looduse valgus. Kõrge võlvi ja tähistaeva kujutisega kooriruumi keskmisel aknal on tänini klaasist ring aastaarvuga 1866. Lääneseinal asub Saksamaal Guido Knaufi töökojas ehitatud kahe manuaali ja 31 registriga orel tammepuust prospektiga.

Mis teeb kirikust kiriku

Rooma kirja viiendale peatükile tuginevas jutluses küsis piiskop, mis seob inimesi kirikuga ja mis teeb kirikust kiriku. Kodukiriku ja kirikuõpetaja isiksuse kõrval juhtis ta tähelepanu kiriku kesksele ülesandele: kuulutada evangeeliumi ning koguda ja toita Jumala rahvast sõna ja sakramentide kaudu. „Kirikutorn sirutub üles taeva poole, aga Jumal on tulnud Jeesuses Kristuses alla meie keskele,“ ütles piiskop.

Usupuhastuspüha sõnumina rõhutas Tiitus, et rahu Jumalaga ei põhine inimese saavutustel ega vagadusel, vaid Kristuse armul. Kiriku ülesanne on kuulutada igale inimesele, et ka temale on avatud tee Jumala juurde ja ta võib elada Jumala armastusest. Piiskop puudutas ka kiriku teenimist raskustes, ühiskondliku ükskõiksuse ja vastasseisude keskel ning tänas õpetaja Marek Rootsi ustava teenimise eest keerulistel aegadel ja kõiki, kes on õpetajat ja koguduse tööd toetanud.

Aastapäeva tänu ja tulevikulootuse võttis piiskop kokku palvega, et ka järgmistel põlvkondadel oleks võimalik leida kirikust Jumala armu, tuge ja lootust ning et kirikuhoonete kõrval püsiks elav kogudus, kes kuulutab Kristust.

Hingekarjased läbi aegade

Õpetaja Marek Roots meenutab aastapäeva puhul ka koguduse vaimulikke. Ferdinand Hörschelmanni ametiaeg jäi rahvusliku ärkamise aega ja ta oli üks kõnelejatest 1869. aasta esimesel üldlaulupeol kõrvuti Johann Voldemar Jannseni ja Jakob Hurdaga. Tema järglane August Jakob Westrén-Doll tõlkis eesti keelde Martin Lutheri Liivimaale saadetud kirjad ja aitas kaasa sellele, et Uus Testament ilmuks eesti keeles uues kirjaviisis.

Koguduse tuntuim õpetaja on ilmselt kirjanik ja riigimees Jaan Lattik, kes teenis Viljandis ligi kolmkümmend aastat. Rahvasuu järgi pidas ta oma viimase Viljandi jutluse 1944. aasta septembris vana kalmistu nõlval, praeguse Ugala teatri kohal, kui kaugelt kostis juba suurtükimürin. Lattiku ja tema abikaasa Alice põrm toodi Rootsist Viljandi vana kalmistu mulda 2008. aasta novembris.

Nõukogude võim riigistas kiriku vara ja pärast Jaani koguduse likvideerimist 1952. aastal jäi Viljandi linna ainsaks tegutsevaks luterlikuks kirikuks Pauluse kirik. Koguduse õpetajatena teenisid sel ajal Julius Keller, Alfred Tooming, Martin Aleksander Terasmaa ja Ivar-Jaak Salumäe. Veel 1957. aastal käis leeris 244 inimest, 1970. aastateks oli usuvastane töö aga oma vilja kandnud. Koguduse elujõudu hoidis kogu nõukogude aja tugev muusikaelu. Õpetaja Mart Salumäe meenutab, et jõuluõhtul 1991 oli kirik nii täis, et ta ei mahtunud altarist kantslisse minema. Hiljem sai kirik õpetaja Allan Praatsi juhtimisel uue tornikiivri, kullatud kuke ja katuse.

Sajandi töö: uued aknad

Mullu algas kauaoodatud kirikusaali akende rekonstrueerimine. Kiriku algusajast pärit klaasid eemaldatakse koos tinaümbristega, malmist ja terasest aknaraamid renoveeritakse ning paigaldatakse uued, Saksamaal valmistatud käsitööklaasid. Töid teeb kunstnik Urmo Raus oma meeskonnaga. Annetajate ja Muinsuskaitseameti toel on uuendatud seitse akent ja kaheksas valmib novembris.

Tänavu renoveeriti ka lõunarõdu alune saal, kirikusse tulevad kolm tualettruumi ja õpetaja kabinet ning uuendatakse käärkambrit ja kööki. Taas on alustanud laste pühapäevakool, kogunevad noored ning toimuvad piibliõhtud, palvused ja leerikool. „Jäägu Viljandi Pauluse kirik aegade lõpuni pühaks palvepaigaks, kus rahutu inimsüda leiab rahu ja lootust Jumalas,“ soovib õpetaja Roots.

Kaanefotol: õpetaja Marek Roots ja piiskop Marko Tiitus Viljandi Pauluse kirikus. Fotod: Jaan Männik


Vaata ka: