Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Treimani koguduse lugu.

Treimani asub põlisel liivlaste asualal, kunagise Metsepole muiansmaakonna põhjaserval. Piirkonna tähtsust tõstsid Riia-Soontagana rannatee ning Salatsi jõgi sadamaga suudmes. Metsepole linnamägi asus maakonna lõunaosas, tõenäoliselt Skultes Aģe jõe ääres. 

Pärast 1206. aasta ebaõnnestunud ülestõusu Riia piiskopi vastu palusid liivlased rahu ja ristimist. Ka Metsepole liivlased ütlesid lahti kuradist ja tema tegudest ning võtsid vastu ristimise. Preester Aleksander jäigi siia elama, evangeeliumi seemet külvama ja kirikut ehitama. Ristiusk ei takistanud Metsepole liivlastel 1210. aastal Riia linna piiramist. Kuna piiramine ebaõnnestus, maksid nad hüvitist ja lubasid edaspidi taas ustavad olla. 

Oletatavasti 1226. aastal ehitati Salatsi jõesuudmesse piiskopilinnus. Ammu oleks seda juba tarvis läinud, sest maakond kannatas rüüsteretkede all. Linnuse ümber kujunes Salatsi (Salacgrīva) kihelkond. Peaaegu Rootsi aja lõpuni kuulus Salatsi kihelkond Pärnu maakonda. Aegamööda lätikeelse elanikkonna osakaal kasvas kuni saavutas otsustava ülekaalu. 

1630. aastal on Salatsi kihelkonnas mainitud randa, kus elasid kolm kalameest. Võib ainult oletada, et tegemist oli Treimaniga, mille nimi tähendab tõlkes kolme meest. Ei saa välistada ka kohanime pärinemist sõnast Freyman, mis tähendab vabameest. 

Rahvapärimus räägib katkust, mille järel ainult kolm meest ellu jäänud. Sellest olevatki tulnud küla nimi Dreimannsdorf, mida kirjalikult on mainitud aastal 1797. 

Katkuaegse matusepaiga ase mere ääres olnud luid täis. Loomad käinud sealtkaudu mere ääres joomas ja sõtkunud luid. Siis tulid koolmeister Mats Granti kutsel kokku kuue talu peremehed, matnud luud samasse maha ja ehitanud peale kabeli. Kõneldakse ka, et aastal 1957, kui kabelile selle 90. aastapäevaks uus põrand pandi, tulnud veel luid nähtavale. 

Kas matusepaiga juures ka kunagi varem, näiteks enne suuri sõdu mõni kabel on olnud, võib olla tõenäoline, kuid kindlad teated sellest puuduvad. 

Treimani Matteuse kirik pühitseti sügisesel madisepäeval, 21. septembril 1867. a. Tolleaegsed raamatud tunnevad seda hoonet rohkem valla järgi nimetatult Orajõe palvemajana. Suurel määral on teenimispiirkond jäänud samaks tänaseni, ulatudes Orajõelt Iklani. 

Mats Grant, kelle eestvõttel kirik ehitati, oli esimene haritlane Treimani rahva seast. Olles küll kihelkonnakooli haridusega, rikastas ta eesti kirjandust, tõlkides läti keelest eesti keelde rahva seas armsaks saanud vaga neitsi Mai Roosi ehk Turaida Roosi loo. Lugu räägib orvust, kes Turaida lossi kirjutaja peres üles kasvas. Neiul oli palju kosilasi, kuid jah-sõna ütles ta Sigulda lossi aednikule. Sellega ei leppinud Turaida garnisoni ohvitser, kes 19-aastase neiu 1620. aastal mõõgaga tappis. Kohtutoimiku põhjal avaldati lugu 1848. aastal. Kiiresti sai see populaalseks, kuid eesti rahva juurde jõudis Treimani koolmeistri tõlkes. 

Mats Grant tõlkis ja avaldas veel mitmeid teisi raamatuid. Näiteks „Õnne tee ehk kuidas võib rikkaks saada.“ Eessõnas ütleb ta, et rikkust antakse siis, kui me Jumala töid ei põlga ega pilka, vaid isseendid nagu kord ja kohus ülal peame ja ligimest aitame. 

1853. a. asutati Treimani kool. Mats Grant oli esimene koolmeister. Kui ehitati kirik, oli ta köster, kes vajadusel asendas kirikuõpetajat ja ütles jutlust. Orajõe vald andis koolile väikese Karjamaa talu. Kuna talul hooned puudusid, töötas kool esimesed aastad Treimani külas Keskla talus. 1855. a. ehitas Mats Grant enda kulul koolimaale hoone ja viis kooli sinna. Siis hakati kooli nimetama Treimani-Karjamaa kooliks. Täna kannab see nime Metsapoole Põhikool. 

Mats Grant töötas koolis 30 aastat. Kui ta 1883. aastal suri, sai koolmeistriks, köstriks, organistiks ja jutlustajaks tema poeg Eduard Grant. Temagi töötas vahetpidamata 30 aastat. Eduard lahkus 1914. aastal koolitööst, kuid maailmasõda võttis vanadusepäeviks kogutud varanatukese ning Eduard pidi 1920. aastal uuesti Treimani koolis tööle asuma. Alles 1930. aastal murdis haigus väsimatu koolimehe.

Treimanist 8 km lõuna pool Heinastes tegutses aastatel 1864 – 1916 nii Eesti kui Läti esimene merekool. Mõnikümmend aastat pärast merekooli asutamist oli Häädemeeste ja Orajõe vallas pea samapalju kaptenipaberitega mehi kui tänapäeval autojuhiloa omanikke. Sajandi lõpul oli Heinastes rohkem õpilasi kui üheski teises Venemaa merekoolis. Maailmasõja ajal kool likvideeriti. Praegu asub peahoones merekooli muuseum. 

Sarnaselt Häädemeeste kirikule on ka Treimani altaripildil jäljendatud Henry James Richteri maali Jeesusest, kelle käest hoiab kõvasti kinni laintesse vajuv Peetrus. 

Treimani puukirik oli algul õlgkatusega, seejärel kaetud punaste kividega. Kiriku kõrval postide otsas helises kell. Treimani ja kogu Orajõe valla rahvas käis leeris Salatsis, samuti käidi seal armulaual ja sinna maeti surnud. Kuni sügiseni 1912 käis Salatsi õpetaja mõnel korral aastas Treimanis läti keeles jumalateenistust pidamas ja suurte pühade kolmandatel pühadel luges ta jutluse ette eestikeelsest jutluseraamatust. Kuna selles olevat üsna raske olnud eesti keelt ära tunda, pöördusid Treimani inimesed õpetaja poole palvega, et eesti keeles võiks neid teenida Häädemeeste kirikuõpetaja. Tolleaegne Salatsi õpetaja praost Karl Schlau oli algul vastu, kuid moodustas sügisel 1912. a. siiski Treimani abikoguduse. Endiselt käisid Salatsi õpetajad Treimanis mõnel korra aastas, kuid iga kuu viimasel pühapäeval Häädemeeste õpetaja Ernst Gottlob Jaesche. 

Juhatuse esimehe Tõnis Kvelli eestvõttel ehitati kirikule 1913. a. kellatorn ja praegune käärkamber. Raske kivikatus asendati sindlikatusega, mis tehti „hääst männa puust“. Ka pandi uus põrand ja lagi ning uuendati altar ja kantsel. 

Kuni Vabadussõjani kuulus Treimani kirik Salatsi kihelkonda ja Volmari (Valmiera) maakonda, seejärel hakati vedama piiri eestlaste ja lätlaste vahele. Ülesanne polnud kerge. Veel 1930. aastal olid Heinaste elanikest 22% eestlased. Pärast riigipiiri mahamärkimist arvati Treimani rahvas abikogudusena Häädemeeste kihelkonda. Iseseisva koguduse loomiseks oli siin liikmeid liiga vähe – 500 ei tulnud täis. 

Treimani kogudust iseloomustab hea läbisaamine naabritega. 1920. aastal asutati Treimanis õigeusu kogudus, mis kuni oma kiriku valmimiseni 1939. a. pidas jumalateenistusi Treimani luteri kirikus. Õigeusklikke oli siin varemgi, kuid 1895. a. valminud Heinaste õigeusu kirik jäi pärast Eesti iseseisvumist Läti piiri taha. Lisaks on Treimani luteri kirikus äratusnädalaid pidanud baptistid, isegi Päästearmee mundris on siin jutlustatud. 

Ei saa jätta mainimata, et Orajõe vallast on pärit üks keerulise elusaatusega katoliku preester. Ignace Lepp sündis 1909. a. Ta oli varakult vasakpoolsete vaadetega, korduvalt kohtu all ja vangis. Kohtumine hilisema Eesti katoliku piiskopi Eduard Profittlichiga muutis tema elu. Noor mees hülgas marksistliku maailmavaate ja astus katoliku usku, õppis filosoofiat, usuteadust ja psühholoogiat ning tegutses Prantsusmaal preestri ja kirjanikuna. 1961. aastal avaldas ta raamatu „Moodsa ateismi psühhoanalüüs“. Eesti keelde tõlkis raamatu professor Elmar Salumaa, kes on teeninud ka Treimani kogudust. 

Iseseisvaks sai Treimani kogudus NSVL seaduste survel. Nimelt pidi igal kirikul või palvemajal olema vähemalt 20-liikmeline täiskogu, kes sõlmis võimudega lepingu võõrandatud hoone kasutamiseks. Treimani kogudus sõlmis niisuguse lepingu 25. mail 1947.

Pärast teist maailmasõda ei olnud mõnda aega oma kirikuõpetajat ka Häädemeestel. Treimani kogudust teenis siis Häädemeeste köster Aleksander Häussler. Kuna Häädemeeste vaimulikul oli mitu kogudust teenida, peeti 1960. aastatel Treimani kirikus jumalateenistusi igal kolmandal pühapäeval, õpetaja Villu Jürjo ajal jälle igal pühapäeval. 

Eesti iseseisvuse koites avanesid uued võimalused nii pühapäevakooli kui leeritööks. 1997. a. sai Treimani kirik uue eterniitkatuse, värviti torn ja välisseinad. 2003. a. teostati siseremont, seejärel uuendati altaritekstiilid, liturgilised rõivad ja riistad. 

2005. aasta jaanuaris möllas Läänemerel orkaani mõõtu torm. Veetaseme tõus põhjustas suuri üleujutusi. Meri tuli mitusada meetrit rannajoonest edasi, ulatus Treimani kiriku ukseni, aga kirikusse sisse ei tulnud. Üks nähtamatu käsi peatas mässava looduse täpipealt õiges kohas. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.