Esmaspäeval, 6. detsembril oli Tallinna Jaani kirikus „Loodud sõna õhtul“ õhtujuht Janek Mäggi vestluskaaslaseks ajakirjanik Priit Hõbemägi. “Kauaoodatud teemana tuli viimaks jutuks ka Levila ja Eesti Päevalehe artiklisari „Usu võim“, mis vähemalt kristlastes küll ilmumise järel kõvasti kirgi küttis,” kommenteeriti seekordset teemavalikut koguduse Facebooki lehel. Avaldame mõttevahetuse ka e-Kirikus.

Janek Mäggi: „Sa mainisid, et oled Oleviste kirikus. Anna nüüd kirikule nõu või analüüsi kirikuteemalist sarja „Usu võim“, mis mõni aeg tagasi ilmus. Lugusid oli päris mitu ja küllap sa mõnda ka lugesid.

Kirikus oli palju inimesi, kes ei tundnud ennast neid lugusid lugedes hästi. Nüüd, jõulude ajal inimesed ikka mõtlevad kirikuteemadel. Aga kas kiriku koht ühiskonnas, meedias, on adekvaatne? Kuidas sulle tundub, kas see kriitika, mida kirik saab, on kohane? Ma ajakirjaniku eetikakoodeksit tean hästi, ja ka seda, et majandusliku ja poliitilise võimu suhtes tulebki kriitiline olla, see on ajakirjanduse ülesanne ning vastasel juhul ei ole ajakirjandus oma rolli õigesti täitnud. Kuid kuidas on kirikuga see asi?“

Priit Hõbemägi: „Peaks alustama artiklisarja „Usu võim“ taustast. Meil on suured ajakirjanduskontsernid ja Äripäev ning lisaks väike grupp, seltskond, kelle nimi on Levila. Seda finantseerib kolm-neli-viis suhteliselt jõukat ärimeest. Nad on valinud uuriva ajakirjanduse ja nende eesmärk on hästi suuri probleeme lahata, kirjutada asjadest, millel puudub kommertslik surve – et ei hakataks mõtlema, et nad teevad seda raha pärast.

Vanasti küsiti: „Kust tuleb raha?“

„Raha tuleb tumbotškast.“

„Aga kust see sinna saab?“

„Ei tea, keegi paneb.“

Ühesõnaga need, kes seda finantseerivad, panevad raha tumbotškasse. Aga kust raha sinna saab? Ei tea, keegi paneb…

Vaadates, kuidas Levila töötab… Ma alustaksin sellest, et vaatan, mida nad teevad. Nad töötavad suhteliselt süstemaatiliselt, püüavad teha ühiskonna siiludeks ja kõik need viilakad läbi hakklihamasina ajada ja n-ö tuua tõde päevavalgele. Teinekord nad teevad seda päris õnnestunult. Et muu ajakirjandus tegeleb rohkem kommertsiga, aga nemad toovad tõe päevavalgele.

Neil on olnud mitmesuguseid teemasid, näiteks nad on uurinud alkoholismi väikestes maakohtades, perevägivalda, ahistamist teatriringkondades. Nad on teinud artiklisarja Edgar Savisaare reklaamikampaaniatest.

Kui algas kirikulugude sari, siis mina sain sellest kohe aru – nad olid jõudnud nüüd oma nimekirjas kirikuelu kallale. Nad olid läbi käinud juba Savisaare ja koduvägivalla ja väikekohtade alkoholismi ning siis kuskil koosolekul nad olid arutanud, et üks neist teemadest, millega nad peavad tegelema, on kirikuelu, kuna keegi teine sellega ei tegele.

Tõepoolest, mina kõiki lugusid ei lugenud. Ma ei ole üldse eriline selle seltskonna fänn, kuigi neil on häid asju. Lugesin paari esimest lugu. Sain aru, et seal olid ka lood, mille nad olid teinud väikeasulate kirikute vaimulike igapäevaelust, ka kitsikusest ja võib-olla rahapuudusest. Ja nagu ma kirikuringkondades olen kuulnud, siis tõepoolest ei ole neid teemasid varem niimoodi välja toodud.

Need asjad, mida Levila teeb, mööduvad ühiskonnast täiesti märkamatult. Keegi neid ei loe, valdav osa inimesi ei teagi, et nad on olemas. Ma arvan, et neil on sellest frustratsioon: nad tunnevad, et teevad n-ö päris ajakirjandust, aga keegi ei räägi nendest, mingit tagasisidet ei anna ja nende tõstatatud probleemid ei muutu kõneaineks. Sellepärast tekkis koostöö Eesti Päevalehega. Eesti Päevaleht oli võimendaja, oli platvorm oma tuntud brändiga, mis Levila lood n-ö lendu lasi.

See, et Levila seltskonnas on usuvastane hoiak, ei ole mulle üllatus. Ütleme nii, et ka Eesti Päevaleht on pigem hästi negatiivse suhtumisega. Miks see niimoodi on? Ausalt öeldes ma ei oska seda analüüsida, aga üks on selge – me ei näe seal sellist positsiooni, nagu on Postimehes. Väljaannetel on oma sisemine DNA, nende kood on seal sees olemas ja nad teevad neid asju, mida see kood neile ütleb. See on seotud kontseptsiooniga. Postimees on lõppkokkuvõttes konservatiivne väljaanne, mis alustas üle 160 aasta tagasi – ta ei saagi midagi muud olla kui konservatiivne. Ja selge see, et kristlikud väärtused on üks osa konservatiivsusest, need ei lähe selle vastu.

Päevalehe puhul on teine asi. Ma olen olnud Eesti Päevalehe peatoimetaja ja ma tunnen väga hästi sealset sisemist struktuuri, kuidas kõik töötab. See kõik algas 2000. aastate keskel. Toonasel Postimehe omanikul Schibstedi kontsernil oli nii palju raha, et ta kogu aeg investeeris Postimehesse. Kasumit ei võetud ära, vaid rootslased kogu aeg maksid juurde. Aga Ekspress Meedial, mis oli koormatud laenudega, oli palju vähem raha. Kontsern ei tootnud kasumit või kui midagi tuligi, siis see võeti kohe ära. Tasand oli väga erinev: ühel oli hästi palju raha ja teisel ei olnud.

Sellest sündis selline ajakirjanduslik situatsioon, et Postimees tänase päevani katab Eesti ühiskonda temaatiliselt väga ühtlaselt. Kui sa loed Postimeest, siis sa millestki olulisest, mis Eestis toimub, naljalt ilma ei jää. Ja nad hoiavad neid teemasid kogu aeg üleval.

Päevalehel lihtsalt ei ole nii palju ressurssi, ei ole nii palju inimesi, et kõike seda katta. Sellepärast nende valikud on teistsugused. Nad valivad kõigi teemade hulgast välja mõne, millest loodavad ühiskonnas tekitada väikese plahvatuse. Kui neil teema tõstatamine õnnestub, siis nad jätkavad seda teemat veel kaks-kolm päeva, aga võib-olla ka nädala. Niipea, kui teema sureb, ei kanna enam, siis see lõpetatakse.

Selles mõttes oli täiesti arusaadav, mispärast Levila ja Eesti Päevaleht lõid omavahel käed. See, et „nüüd me tuleme ja paljastame, mis seal kõrgete võlvide all ja taga ja käärkambris tegelikult toimub“, sobis täpselt nende kontseptsiooniga. Üks teema, millest ei ole räägitud, aga mis nüüd plahvatab ühiskonnas laiali … Ja nädala pärast tegeletakse juba mingi muu asjaga.

Ajakirjandus üleüldisemalt ja ka Levila ei tule räägitud teemade juurde enam tagasi, vaid läheb edasi. Mulle tundub, et samasuguse süsteemiga lähenes Levila ka luterlikule kirikule. Ühesõnaga: „Me paneme selle asja lauale, näitame, kuidas asjad tegelikult on, ja siis me läheme eluga edasi.“

Minu meelest on see naljakas. Kogu „Usu võimu“ artiklisarjaga tegeles kuus-seitse ajakirjanikku. Nemad tegid plaani ja otsustasid kahe tuhande aasta vanuse institutsiooni, kristliku kiriku asjad lahendada umbes kaheksa artikliga ja siis eluga edasi minna. Kui te vähegi mõtlete selle kontseptsiooni nõrkusi, siis seda on väga lihtne „ära osta“.

Ajakirjanike häda ühiskonnas üldse on see, et nad on igavesed väljas olijad. Elu toimub sees. Valitsus teab, mis toimub valitsuses sees. Kirik ilmselt teab, mis toimub kirikuringkondades. Aga ajakirjanikud ei kuulu kummassegi. Ei ole valitsuses ühtegi ajakirjanikku, nad ei osale valitsuskabineti istungitel, ei istu ühelgi konsiiliumil. Ajakirjanikud istuvad väljas, suruvad nina vastu klaasi, klaas on udune, aga: „Ahah, midagi nad seal teevad.“ Kui läheb õudselt hästi, pääseb ajakirjanik eesruumi. Uks on natukene praokil ja ta vaatab sealt sisse: „Aahhh, näe! Kuule, see andis mingi paberi!“ Ja siis sellest saab midagi kirjutada.

Nüüd ma muidugi natuke pilkan oma kolleege. Aga ma tunnen seda ala väga hästi. See, mis mind kirikuteemaliste artiklite puhul kurvastas, oli üleolev ja tihtipeale lugupidamatu suhtumine kõikidesse nendesse inimestesse, kes käivad kirikus, ja kõikidesse nendesse, kes usuvad Jumalat. See oli üleolev. Mina ütlen, et see oli patune suhtumine. See ei olnud lugupidav. Minu jaoks oli see kõikide nende artiklite kõige suurem probleem.

Ja nagu me oleme seda näinud – tõepoolest nad tegid oma kaheksa või kümme artiklit ära ja pakaa! Nüüd teevad midagi muud. „Me selgitasime kõik välja, mis tegelikult seal kõrgete müüride taga toimub. Panime laua peale. Asjad on niimoodi. Nüüd jätkame, hakkame muid asju korda tegema.“