Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vändra koguduse lugu.

Kui Vändra üldse mõne muinasmaakonnaga kokku kuulus, siis kõige tõenäolisemalt oli selleks Alempois. Linnamägi asus Mädaral. Ordu ajal kuulus Vändra ümbrus Pärnu komtuurkonda. Kohalikuks keskuseks oli Lelle mõis. Viluvere oli tõenäoliselt osa Kõrve muinaskihelkonnast Läänemaal ja kuulus Saare-Lääne piiskopile. 

Inimesi elas Vändra soistel maadel vähe, kuid metsa oli külluses. Ordumeister Plettenbergi loal vedasid Harjumaa vasallid siit endale puid nii ehituseks kui kütteks. Vändra metsad pakkusid varjupaika põgenikele. Aastal 1515 on mainitud Kurgja ning Vändra küla. Liivi sõja puhkedes saabus suurem hulk põgenikke Viljandimaalt. Paraku jõudis siia ka Moskva sõjavägi. 1560. aasta maikuus rüüstasid palgasõdurid Lelle mõisat, augustis põletasid moskoviidid nii Rõusa, Vändra kui Võiera külad. 

Poola aeg oli siin raske. Kuna Vändra oli piiriks Poolale alluva Liivimaa ja Rootsile kuuluva Tallinnamaa vahel, paigutati siia Poola sõjalaager, mis oli mõistagi suureks koormaks kohalikele. 

Kui Rootsi aeg kätte jõudis, oli Vändras 6 tühja talu ja ülejäänud kümnes elas kokku 14 talupoega. Lelle kümnest talust olid pooled tühjad ja Viluveres ei elanud üldse kedagi. Pool sajandit hiljem oli ainuüksi Vändras 50 talu ja 25 saunikut. Arvatavasti sisserände tulemusena kujunes Vändra ümbrus kultuuriliselt ja keeleliselt sarnaseks pigem Lääne-Eesti rahvastikule. 

Jumala sõnaga teenisid siinseid inimesi Tori vaimulikud. Juba enne Rootsi aega oli Rõusa lähedal surnuaed ning puukirik, mille vundamendi kivid veel kaua aega Kalmaru talu juures näha olid. 

Rootsi kuningas andis Vändra mõisa šoti päritolu sõjaväelasele, oobert James Scottile. Tema eestvõttel ehitati 1653. aastal Vana-Vändra mõisa juurde jõe kaldale püha Martini kirik ja siia asutati eraldi Vändra kogudus. Sellest ajast on säilinud ristilöödud Kristust kujutav altarimaal, mida hoitakse praegu Eesti Kunstimuuseumis. 

Vändra kogudus oli väike ja jõuetu. Olukorra parandamiseks otsustas „kuninglik kindralkomisjon“ 12. veebruaril 1680 liita Vändra kihelkonnaga seni Pärnu-Jaagupile kuulunud Viluvere vald, samuti Lelle vald, mis seni oli Rapla ja Türi vaimulike teenida. Ühtlasi anti korraldus teha korda Lokuta kabel ja Vändra kirikuõpetaja ülesandeks oli seal igal kolmandal pühapäeval jumalateenistust pidada. Sellest kujunes hiljem Käru abikogudus. 

Alates 1680. aastast elasid Vändra kirikuõpetajad pastoraadis ja mitte enam Anikoorma talus Pärnu jõe ääres. Vändra kogudus võis juba 800 hinge kokku lugeda, kui tulid näljahäda, Põhjasõda ja katk. Kõigest mõnisada jäi ellu. 1708. a. põgenes õpetaja Choringius venelaste eest, elas seejärel Kaismal ja jutlustas Lokuta kabelis. Kui kord käest ära läks, tuli ta ametist lahti lasta. Kogudust teenis ajutiselt Suure-Jaani pastor. 

Lokuta kirikut ei hakatud enam parandama, vaid Kärusse ehitati uus puukirik. Ka Vändra kirik oli oma aja ära elanud. Vändra kolmas puukirik ehitati Vanale Kirikumäele. 1747. a. pühitses selle Vändra õpetaja Gotthard Hirschbergeri väimees, praost Salomo Heinrich Vestring. Kaks aastat hiljem sai valmis Käru kirik. 

Elu oli vaene. Õpetaja Hirschberger saatis patroonile alandliku kirja, milles palus talle kui „verivaesele mehele“ välja nõuda 3 rubla Lellest saamata jäänud tasu, mis „väga hapu“ vaevaga on teenitud. Põllumaa oli kehv. Talurahvas elas raba saarekestel peamiselt loomakasvatusest ning vedas puid ja kodus valmistatud puunõusid Pärnusse. Vändra käsitöö oli hinnas. 

Pärast Hirschbergeri surma teenisid Vändra kogudust tema väimehed Borge, Hirtzius ja Straubing. Viimase ametiajal võeti taas päevakorda kiriku ehituse küsimus. Jah, tõesti! Juba 22 aastat pärast ehitamist vajas kirik põhjalikku remonti, eriti torn. Õnneks oli koguduse liikmete arv kasvanud üle kahe tuhande. Üheskoos võis juba mõndagi ette võtta. 

Praegune Vändra kirik ehitati ilma tornita ning pühitseti 1787. aastal Lutheri järgi Martini nimega. Oli suur rõõmupäev, mil rahvas tuli Vana Kirikumäe puukirikust uude kivikirikusse. Kõige ees kanti kirikuriistu. Kirikuõpetajaks oli sel ajal Heinrich Hörschelmann, kes oli esimene Hörsihelmann meie kodumaa kantslis. Heinrichi venna arvukas järglaskond tegi Hörschelmannidest Eesti ajaloo kõige suurema pastorite suguvõsa. 

Tema järel teenis Vändra kogudust 42 aastat õpetaja Johann Christian Samuel Eberhard Hemmelmann, kes oli nii pikima ametiaja kui pikima nimega Vändra vaimulik. Aastal 1841, kui ta emerituuri siirdus, püstitati Vändra kirikule torn. Köster Reinhold Koch kinkis altaripildi, mille ta ise oli maalinud. 

Järgmine õpetaja Carl Körber pidi nägema, kuidas viiendik kogudusest läks vene õigeusku. Vändras polnud vennastekogudust, mis oleks rahva tugevamini esivanemate kiriku külge köitnud. Kuulsaks sai Körberi peetud „Palermo jutlus“, millega ta usuvahetuse hukka mõistis. 

Körberi manitsussõnu said kuulda ka klaasivabriku töölised. 1822 oli Carl Amelung asutanud Vändrasse pudelivabriku ja 1844 klaasivabriku. Saksa tööliste alkoholilembus ja lodev elu andsid halba eeskuju Vändra rahvale. 

Körber oli silmapaistev vaimulik, kes õpetas ise lapsi lugema ja kirjutama, sõitles jumalateenistusele hiljaks jäävaid mõisasaksu, toimetas „Tallorahwa Postimeest“, oli Õpetatud Eesti Seltsi sekretär ja avaldas ligi 50 raamatut eri valdkondadest, sh esimese ajalooõpiku eestlastele. Talurahva seas oli ta ääretult populaarne vaatamata oma veidrustele. Vändrast pärit poliitik ja ajakirjanik Anton Jürgenstein meenutas, kuidas Körber käis tänaval, mõlemad kuuetaskud kringleid ja muid saiu täis. Nooruses rändas Körber osalt jalgsi läbi Saksamaa ja Šveitsi Itaaliasse ja ronis väljastpoolt Pisa torni otsa. 

Körberi abiga tõusis Vändra köstriks ja koolmeistriks usklik noormees Jaan Jensen, hilisema nimega Johann Voldemar Jannsen, keda Körber oma kulul koolitas. Vändras sündis ka Jannseni tütar Lydia Koidula. Nii isa kui tütar andsid asendamatu panuse eesti rahvuslikku ärkamisse. Jannsen oli üks selle liikumise olulisemaid juhte, üldlaulupidude algataja ning Perno Postimehe väljaandja. „Maarahva“ asemel pöördus ta esmakordselt „Eesti rahva“ poole. 

Vändras tõlkis Jannsen 330 kirikulaulu ja avaldas need 1845. aastal pealkirja all „Sioni-Laulo-Kannel“. Hiljem ilmusid lauluraamatu teine ja kolmas osa, kokku 1003 laulu koos viisidega. Seejärel ilmus ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik“. Tihedad sidemed olid Jannsenil Pärnu vennastekogudusega. 

1874. aastal rajas Kurgjale näidistalu Carl Robert Jakobson – rahvusliku ärkamisaja teine oluline juhtkuju. Oma talu surnuaiale on Jakobson ka maetud. 

Vändrast on pärit Eesti skaudiliikumise rajaja Anton Õunapuu, kes langes Eesti Vabadussõjas. 

Suureks koolimeheks osutus õpetaja Ernst Sokolovski. 1866 asutas ta Vändras kurttummade kooli ja juhatas seda kuni 1891. aastani, mil ta õigeusust tagasi luteri kirikusse pöördunud paari laulatamise pärast Liivimaalt välja saadeti. Elu lõpul teenis Sokolovski Paldiski kogudust, kuid maeti suure rahvahulga ja auavalduste saatel ikka Vändra surnuaeda. 

Sokolovski tegeles ka maaparanduse ja uudismaa harimisega ning tema ametiaega meenutab Vändra kirikus 1889. aastal ehitatud  Müllverstedti orel. Rahvas käis hoolega kirikus ja Sokolovskil oli mõte kirik suuremaks ehitada. Õpetaja Paul Hörschelmann viis mõtet edasi. 1902. a. valmis projekt, koguti annetusi ja materjaligi kanti kokku, kuid 1905. aasta segaduses jäi töö alustamata. Kogutud vahenditest sai kirik endale kivikatuse.

Sõja-aastad paiskasid segi inimeste elud ja tõekspidamised. Noor Eesti Vabariik võttis ära maad, metsad ja hooned, millelt laekunud rendituludest seni kirikut ülal peeti. 

Kord küsis üks võõras inimene pastoraadi taga askeldavalt töömehelt kirikuõpetaja järgi. Töömees saatis külalise lahkesti pastoraadi peaukse suunas. Kui uks avati, oli võõras üllatunud, kui nägi sama töömeest, ent juba puhtas riides õpetajahärrana. Õpetaja Jaan Nuudi oli ühtlasi Vändra gümnaasiumi esimene direktor. 

Järgmine õpetaja Karl Raudsepp lahkus 1944. aastal Eestist ja oli hiljem välis-eesti piiskop. 

Nõukogude aeg oli raske, sest inimeste side kirikuga lõigati otsekui noaga läbi. Vabadussõja ausammas lõhuti, pastoraat natsionaliseeriti ja õpetajad Paul Saar ning Hugo Pärno pidid maitsma vangilaagri kasinat leiba. Vändra altarimaali viisid vargad ära, kuid suhteliselt ruttu õnnestus see oma kohale tagasi saada. 

Uuel iseseisvusajal on kirik taas oma auväärsel kohal Vändra argi- ja pidupäevas. Pühapäeval kogunetakse jumalateenistusele, lisaks tegutsevad laulukoor ja piibliring.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.