Jutlus Tartu Ülikooli-Jaani kirikus 30.01.2022 1Kr 1,8-11

8 Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.9 Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.
10 Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi,11 kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud 
armuanni eest. Aamen

Seda lugu lugedes tekib esmalt küsimus, et millest on jutt, mis siis ikkagi juhtus – mis ahistamine seal Aasias aset leidis. Avan siis esmalt pisut tausta.

Esmalt see, et tegu on siis pikema korrespondentsiga Pauluse ja Korintose koguduse vahel. Piiblis on kirjas küll teine kiri, kuid suure tõenäosusega oli tegu juba kas kolmanda või neljanda kirjaga ehk üks on vahelt kaduma läinud või on ka arvamus, et kirju on olnud veel rohkem. Igal juhul on teada, et Paulusel oli Korintose kogudusega oluline side. Millisest ahistustest Paulus selles kirjas kirjutab, see ei ole täpselt teada. Paulus koges oma misjonireiside käigus rohkelt tagakiusu väga erineval moel ning teisalt võib ka arvata, et kohati ka kahtlusi sisemiselt. Erinevad arvamused on toonud välja uppumisohu, tõsise haiguse, suurema möllu Efesoses, kui hõbeseppade gild esitas süüdistusi Pauluse vastu koos juutidega ehk siis salasepitsused ja vandenõud Pauluse vastu. Kui viimane tundub enim tõenäoline, siis on siiski kindel, et päris lõpuni me seda ajaloolist hetke rekonstrueerida ei saa ja ehk isegi on hea, kuna see annab võimaluse astuda samm kaugemale ja analüüsida teemat rohkem hüpoteetiliselt ning erinevate ahistuste ja ahastuste valguses.

Paulus ütleb: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Kõlab ühtlasi nagu ületöötamine või läbipõlemine, mis võib viia sisemiste kõhkluste ja kahtluste juurde, kas ma üldse olen millekski suuteline. Seda võib lugeda pere- või töövägivalla kontekstis. Seda võib lugeda suure pere vanem, kes üks hetk tunneb, et ta lihtsalt enam ei jaksa. Ja samamoodi võib seda tunda ka üksijäetud inimene, kellel saab jõud otsa.

Ehk siis meie jõud võib otsa saada väga erinevatel põhjustel. Oluline on siinkohal, kas saab tõeks sõnum, mis on kirjutatud Inglisillale Otium reficit vires – puhkus taastab jõu. Või on see jõud saanud otsa nii suurel määral, et ka puhkus enam ei paista aitavat ning nagu ütleb siin apostel: meie endi arvates on surmakäsk meil juba käes.

Mis sageli säärastel hetkedel kaasneb, on hirm. Hirm lõplikkuse ees. Et nüüd ongi nii, ma olengi muutunud. Ma ei tunne ennast enam ära. Ma olen keegi teine. Aga kes on see keegi teine? Ma olen iseendale võõras.

Sotsioloog Laur Lilleoja viitas hiljuti uuringuandmetele tulenevalt, et Eesti ühiskonnas usaldab tänaval vastu tulevat võõrast 30% inimestest ehk iga kolmas inimene, kes sulle tänaval vastu tuleb, usaldab sind.

Kas on vahel ehk sedasi isegi lihtsam usaldada võõrast inimest kui iseennast, kui oled endale võõraks jäänud? Miks kaasneb sageli ka enesehinnangu madaldumine, kui enam ei jaksa?, Sest ma olen ju alati jaksanud, see on osa minust ja nüüd äkki on asi teistmoodi. Ja seda uut mina ma küll usaldada ei suuda, et ta enam üldse millegagi hakkama saaks.

Tänase pühapäeva teema on loodusjõudude Issand ning me laulsime just laulu: elu on kui meri.

Vahele väike seik möödunud nädalal toimunud vaimulike konverentsist. Istusin koos kahe nooremapoolse ametikaaslasega kohvilauas ja jutt läks taas sellele, et noori vaimulikke peale ei tule. Tegime siis plaani, et kui vaja, jagame Eesti 40 aasta pärast ära – üks saab Lõuna-, üks Põhja-Eesti ja kolmandale jäävad saared. Saarte tulevane õpetaja aga kurtis, et ta pelgab merehaigust, mille peale oli meil lahendus, et küll sa selleks ajaks suudad vee peal kõndida, usku on vaja.

Nali naljaks, ometigi räägib tegelikult just tänane evangeeliumi lugu meile seda tohutut usaldust Jumala vastu. Isegi tema inimlikul ja eriti tema inimlikul kujul. Jeesus vaigistab tormi või teine lugu, kui ta kõnnib vee peal. Kes on see Jumal, keda me usaldame, tahame usaldada? Kas me saame seda lõpuni teha?

Nii lihtne on raskes olukorras öelda: usalda, Jumalal on sinuga mingi plaan. Seda on väga lihtne öelda, aga palju raskem päriselt uskuda. Uskuda seda, et arm tõesti võidab hirmu. Igasuguse hirmu. Ka hirmu selle uue tundmatu ees, kes ma teinekord võib iseendale tunduda.

Üks oluline mõte on siin loos aga veel.

Paulus kirjutab siin, kuidas Jumal on päästnud teda suurest surmastki, aga ta ei olnud selles hetkes üksi – talle tuldi appi eestpalvetega. Vahel on minu käestki küsitud, sh näiteks meie kuukirja intervjuus, et kas ma oskan nimetada mõnda hetke, mil ma olen tundnud, et jah, see ongi palve vastus. Minu palvele on vastatud. Ma oma lugusid rääkima ei hakka, et ikka oleks põhjust kuukirja lugeda, kuid aegajalt on hea selle üle mõtiskleda, et kas on vastatud palvetele minu enda elus või minu eestpalvetele kellegi teise heaks. Üks asi on kogeda seda eestpalve õnnistust koguduse keskel, aga teisalt on ju see üks oluline asi oma lähedaste osas. Nagu meil on ütlus, et vähim, aga samal ajal suurim asi, mida sa saad teha oma ristilastele, on nende eest palvetada.

Küll aga tuleb ka mõista, mida üldse saab paluda. Lugesin hiljuti lugu sellest, kuidas üks inimene väga pettus oma vastamata jäänud palvete pärast, sest talle oli ju lubatud, et kui te palvetate, siis te saate seda, mida vaja. On aegu, millal ei tea ka ise mitte, mida siis õieti paluma peaks. Tervist – mis on praegusel ajal eriliselt aktuaalne. Sõpru? Tööd? Elukohta? Minu enda soov viimasel ajal üha enam on väljendunud kahes mõttes: olen püüdnud paluda kaasteelistele ja ka endale hingerahu ning taevast tarkust. Teate ju kõik küll, miks soovitatakse teinekord vihastades 10ni lugeda. Eks ikka rahunemise eesmärgil.

Ajad on keerulised ja ärevad, rahust ka maailma mastaabis mõeldakse üha enam ja see on muutunud üha tarvilikumaks. Küllap on siis meie ülesanne kristlastena palvetada. Ja palvetada nii maailma rahu eest laiemalt – kuigi jah, mu perekond on päris kuri juba, kui ma seda endale tavaliselt sünnipäevaks soovin – kui igaühe hingerahu eest. Eriti nende, kelle võimuses on muuta maailma poliitilist areeni. Sest kui hinges on rahu, siis ajab see rahu kartuse välja ja kui ei ole enam hirmu, siis võib loota, et on aega enne mõelda kui tegutseda, sest sageli just hirm on see, mis inimesi sõgedatele tegudele ajab.

Arm aitab enam kui hirm – just see oli sõnum, millega meid sel nädalal vaimulike konverentsilt teele saadeti ning ka see, mida Nukitsamehes rõhutati. Armu ja rahu soovime ka iga jutluse eel. Jäägu see siis ka seda jutlust lõpetama. Aamen.

Vaata lisa:

Jumalateenistus Tartu Jaani kirikus 30.01.2022