Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Emmause, Peetruse ja Kolmainu koguduste lugusid.

Tallinna Emmause kogudus asutati piiskop Hugo Bernhard Rahamägi soovil nende jaoks, kellel ei ole võimalik pühapäeva hommikuti kirikusse tulla. Oma soovist kõneles vastvalitud piiskop Konsistooriumi istungil 14. augustil 1934. a. Selleks ajaks oli tal koguduse tulevane õpetaja juba välja vaadatud. Ettepaneku tegi ta Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja mitme kooli usuõpetaja Paul Kuusikule. Siseminister registreeris Emmause koguduse 12. septembril ja Kirikupäev võttis koguduse EELK-sse vastu 16. septembril 1934. a. ehk samal päeval kui piiskop Rahamägi pidulikult ametisse seati. Ametlikult nimi oli Õhtukogudus Emmaus. See viitab Luuka evangeeliusmi 24. peatükis kirjeldatud sündmusele, kus jüngrid ülestõusnud Issanda õhtu jõudes leivamurdmisest ühtäkki ära tundsid. 

Asutamise hetkel oli Tallinna Emmause koguduses ainult neli liiget, kuid aasta pärast juba üle kolmesaja. Jumalateenistusteks kasutati toomkirikut ning seda juba enne ametlikku registreerimist ehk septembri algusest saadik. Kaasaegsete kirjelduse järgi olid jumalateenistused lühikesed, algasid õhtul kell kuus ja kestsid tund kuni poolteist. 

Jumalateenistusi kaunistasid soololaulud ja orelipalad. Lisaks kutsus õpetaja Paul Kuusik kaasa teenima laulukoore nii Prantsuse lütseumist, Tütarlaste kommertsgümnaasiumist, Teisest tütarlaste gümnaasiumist ja Lenderi gümnaasiumist. Jutlustes püüdis ta kõnetada inimesi, kes harva satuvad kirikusse. Lisaks tutvustas Paul Kuusik uusi vaimulikke laule, eeskätt eesti laule, mida polnud kiriku lauluraamatus. Luuletaja Anna Prants pühendas mitmed uued laulutekstid nimelt Emmause õhtukogudusele. Lisaks kasutati Georg Kiviste sõnu ja kogumiku „Vaimulikud laulud II“ laule. 

Organistiks oli 28-aastane Ludmilla Väinmaa, kes 1935. aastal asutas Emmause koguduse laulukoori. Kooriga liitus üle 50 laulja, valdavalt nooremad inimesed. 

Esimesed kuud töötas õpetaja Paul Kuusik ilma tasuta, aasta lõpul avanes kogudusel võimalus määrata õpetajale väike töötasu, mis oli küll pigem sümboolne summa.

Majanduslikku abi palus kogudust Konsistooriumilt. Ka koguduse liikmed ise suhtusid tõsiselt oma kohustustesse. Peaaegu kõik tasusid igal aastal liikmemaksu, mille tähtaeg oli alati 1. oktoobril. Kuu aega varem saatis õpetaja kirjaliku meeldetuletuse neile, kel liikmemaks veel õiendamata. Vastukaja oli positiivne ja ilmsiks tuli koguduse liikmete ohvrimeelsus. Õpetaja püüdis olla hingekarjaseks, kes elab kogu hingest kaasa kõigi muredele ja rõõmudele. Väikeses koguduses oli see võimalik. 

Enamik liikmeid olid nooremad inimesed, kes olid pettunud ühiskonna ilmalikkuses ning igatsesid usulist värskust. Tihti juhtus, et ristimisele toodi 7…8-aastaseid lapsi ja laulatati neid, kes seni olid vaid ilmalikus abielus. Toona oli see Eestis haruldane, et kristlikust usust eemaldunute seas oli neid, kes leidsid Jeesuse ja ühtlasi tagasitee kirikusse. 

Kolme ja poole aastaga kasvas täisealiste liikmete arv 481-ni. Koguduses oli tunda sisemist soojust ja kokkukasvamist. Koguduse naiskomitee korraldas perekonnaõhtuid ja hoolitses vaeste eest. Ajaleht Eesti Kirik kirjutas, et Emmause kogudus on palvetajate oaas.

Koguduse laulukoori eluiga jäi kahjuks lühikeseks. Majanduslik kitsikus ei võimaldanud kanda kooritööga seotud kulusid. Oma väikese kiriku ehitamisest ei juletud isegi unistada, või kui, siis kaugemas tulevikus. Oma surnuaed siiski rajati. Selleks sai üks osa Liiva kalmistust. 

Pärast seda, kui baltisakslased Eestist lahkusid, moodustati Tallinnas uus Niguliste kogudus. Selleks ühinesid Tallinna Jaani koguduse III pihtkond ja õhtukogudus Emmaus. Esimene jumalateenistus peeti Niguliste kirikus 1. septembril 1940. Ametlikult liitus Emmause õhtukogudus Tallinna uue Niguliste kogudusega 1. märtsil 1941. Seejärel asus õpetaja Paul Kuusik Saksamaale ning endine Jaani koguduse III pihtkonna õpetaja Hans Kubu viidi vangistusse, kus ta suri. Ühendkogudus jäi ilma mõlemast vaimulikust. Pärast Niguliste kiriku põlemist 1944. a. liideti uus Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega. 

Tallinna Emmause kogudust ei ole küll taastatud, kuid õhtuste jumalateenistuste tradistiooni jätkasid Tallinna noored, kes alates 2004. aastast pidasid erinevates kirikutes Emmause missat. Oma näo on andsid missale Tõnis Terase loodud liturgilised laulud. Lisaks on Emmause missaga palju kordi alustatud üle-eestilisi kiriku noortepäevi. 

*

6. jaanuaril 1936. a. asutati Tallinna praostkonna Pärnu maantee evangelisatsioonipunkt. Kasutada oli Diakonisside asutuse kirik, mis kuulus Oleviste kogudusele. Osavõtt evangelisatsioonipunkti jumalateenistustest oli elav ja lastejumalateenistusele kogunes alati palju lapsi. Pärnu maantee, Tondi ja Järve ümbruskonnas oli tunda vajadust uue koguduse järgi. Suur otsus tehti 5. veebruaril 1939. a. Päev algas jumalateenistusega. Õpetaja Richard Koolmeister, kes algusest peale oli evangelisatsioonipunkti tööd korraldanud, luges jutluse aluseks lõigu Jeesuse tähendamissõnast (Mt 20,6-7): „Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!” 

Pärast jumalateenistust koguneti kuulutuspunkti ruumidesse Pärnu mnt 109. Tallinna Peetruse koguduse asutamiskoosolekut juhatas praost Hans Kubu. Nimevalikul mõeldi Peetruse sõnadele: „Sina oled Kristus, Elava Jumala poeg.“ Uue koguduse asutamine järgis Tallinna praostkonna evangelisatsioonitoimkonna kava, mis nägi ette koguduste asutamist äärelinna piirkondadesse. Uue koguduse ülesanne oli kutsuda neid, kes on kirikust võõrdunud või pole pealinna asudes endale kogudust leidnud. 

Asutamiskoosolekul liitus uue kogudusega 38 inimest. Ajutist nõukogu asus juhtima Karl Soha. Koguduse õpetajaks valiti Richard Koolmeister. 

Uus kogudus pööras erilist tähelepanu vanadele, kes ainelist toetust ei vajanud, kuid igatsesid palveosaduse järele ja tahtsid ka ise anda tunnistust Jumala tegudest ja armastusest. Peetruse kogudus korraldas vanadepüha ja organiseeris palve- ja piibliringi eakatele. Lisaks peeti palvetunde nende inimeste kodudes, kes oma vanaduse tõttu enam kirikusse tulla ei saanud. Osalejaid liigutas tänulikkus, millega Jumala sõna ja kirikulaulu vastu võeti. 

Kui õpetaja Koolmeister 1944. aastal Rootsi põgenes, jätkas jutlustajana koguduse teenimist Hermann Jänes. Ametlikult määrati hooldajaks Peeteli koguduse õpetaja Adolf Horn. 1946. aasta sügisel likvideeris nõukogude võim Tallinna Peetruse koguduse ning väike pühakoda anti Tallinna I Sisehaiguste haiglale. See haigla jätkas diakonisside asutuse tööd ning kandis hiljem Magdaleena haigla nime. Kabelit kasutati laoruumina. Aastal 2005 koliti pühakoda uusarenduse eest ära Kose kihelkonna Pikva külla, kus see abikirikuna kasutusele võeti. 

*

1847. aastal hakati Oleviste kirikus pidama lätikeelseid jumalateenistusi. 1935. aastal asutati ametlikult Tallinna Läti Kolmainu kogudus. Oma hingekarjast kogudusel ei olnud, jumalateenistusi pidasid külalisõpetajad. Tõenäoliselt lõpetas kogudus tegevuse 1939. aasta paiku. Tänapäeval peetakse lätikeelseid jumalateenistusi Tallinna Püha Vaimu kirikus. 

*

Kuigi 1939. aastal lahkus enamik sakslasi Eestist, leidus siiski nii Tallinna Oleviste, Niguliste, Toomkoguduse kui Nõmme Lunastaja koguduse liikmeid, kes minemata jäid. 15. aprillil 1941 esitasid 276 inimest Konsistooriumile palve uue saksakeelse koguduse asutamiseks Tallinnas. Konsistooriumi hinnangul oli soovijaid liiga vähe ja pigem peeti võimalikuks saksa pihtkonna loomist Rootsi-Mihkli koguduse juurde. 

28. augustil 1941 algas Tallinnas Saksa okupatsioon. Praostile tehti ülesandeks saksa koguduse loomine. Novembris 1941 otsustas Konsistoorium asutada saksakeelse Tallinna Kolmainu koguduse ehk Trinitatis-Gemeinde. Kogudust teenis endine Niguliste õpetaja Robert Walter, kes seoses Wehrmachti teenistusega viibis Tallinnas. Jumalateenistusi peeti algul Rootsi-Mihkli, seejärel Oleviste kirikus. Tõenäoliselt lõppes Saksa Kolmainu koguduse tegevus 1944. aastal koos Saksa okupatsiooniga. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1