Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Harju-Jaani koguduse lugu.

Raasiku alevik ja Kehra linn on tänaseks suuremad asulad Harju-Jaani ehk Saientaga kihelkonnas. Muinasajal kuulus see Jõelähtme ehk Rebala kihelkonda. Oletatavasti Peningi või Raasiku kandis peeti 1219. aastal lahing eestlaste ja taanlaste vahel. 1266. a. anti Raasiku mõis tsistertslastele. Pole kahtlust, et mungad seisid hea pühakoja ehitamise eest. 

Harju-Jaani kirikut on kirjalikult mainitud 1322. a. Väike kivikirik nimetati Ristija Johannese järgi Jaani kirikuks, millelt omakorda sai nime terve kihelkond. Kirik oli ühelööviline, kolmevõlvikuline ja ilma täiendava altariruumita. Lõunaküljel oli eeskoda ja põhjaküljel käärkamber. Vastu lääneseina toetus neljatahuline torn. Kunagisel kirikukellal olnud aastaarv 1400 ja kohaliku preestri Hinrich Molleri hauaplaat teatas, et ta suri 25. juunil 1401. 

1413. a. toodi Kiviloole Tallinna piiskopi residents. Kiviloo piiskopilinnust on mainitud 1474. Linnus püsis sadakond aastat. Liivi sõjas ründasid Vene väed seda 12. septembril 1560. Linnus vallutati ja põletati maha ning on seniajani varemeis. 

Kirik jäi alles. 1627 kiideti hästi ehitatud ja heas korras Harju-Jaani kirikut. Õpetaja Barthold ehk härra Pärtel jutlustas nii soome, rootsi kui eesti keeles. Perila omanik Hans Derenthal ja proua Margareta Elisabeth Wachtmeister kinkisid kirikule 1646. aastal nikerdustega kaunistatud kantsli. Kantsli ukse kohal olid 2Tm 4,2 sõnad: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.“ 

Tasapisi murenes kiriku torn ja ähvardas ümber kukkuda. 1653. a. torn lammutati ja ehitati uus. Tolleaegne kirikuõpetaja Antonius ehk Tõnis Walde tõlkis kirikulaule. Vähemalt ühe neist võis leida esimesest eestikeelsest lauluraamatust. 

Õpetaja Johann Heidrich teenis kogudust lühikest aega. Katk viis ta hauda. Seejärel kuulutas Harju-Jaani rahvale Jumala Sõna õpetaja Johann Chemnitius, keda päritolu järgi Tarto kirikisandaks kutsuti. Muide, Tartu ülikooli asus ta õppima selle avamisaastal 1632. 

Pärast õpetaja Christoph Seebachi teenis Harju-Jaani kogudust tema väimees Heinrich Wrede, kelle pojad Heinrich Christoph Wrede ja Carl Christian Wrede on ka mõlemad siin vaimuliku ametis olnud. Vahepeal teenis kogudust Johannes Habbe, kelle elurännak lõppes katku tagajärjel, ja Arend Knüpffer, kes pärast katkulainet oli ümbruskonna ainuke allesjäänud kirikuõpetaja. Lisaks Harju-Jaanile teenis ta Hageri, Jüri, Kuusalu ja Jõelähtme kogudusi. 

Köstril oli kombeks iga kord, enne kui kirikuõpetaja Jumala nime nimetas, väikese kepikesega vastu lauda lüüa, et sellega juhtida koguduse tähelepanu Jumala pühadusele. 

Karistused olid vanal ajal karedad. Kui 1696. aastal vargad kiriku kassa kallal käisid, poodi nad võlla Mägise küla põllul, ilmselt kusagil praeguse Raasiku Põllu tänava kandis. Üks varas poodi raudketiga. Kui ta pool aastat oli seal rippunud, viisid talumehed öösel keti minema ja varas maeti sinnasamasse maha. Teine kurikael rippunud aga 1707. aastani. 

1715. a. kinkis Raasiku härra Pillar kirikule tammepuust pihitooli. Selle puu juures, millest tool oli tehtud, olid inimesed paganliku kombe järgi ohverdamas käinud. 

Põhjasõja elas Harju-Jaani kirik kenasti üle. Sõja ajal suudeti isegi remonti teha. 

1711 asus kogudust teenima siinsamas Harju-Jaanis üles kasvanud noormees Heinrich Christoph Wrede. Kogudus hindas kõrgelt tema pühendunud tööd. Esialgu tuli Wredel hooldada nii Jõelähtme kui Jüri kogudust. Lisaks oli ta tubli põllumees: parandas põldu, kaevas kraave, haris üles sööti, kasvatas aedvilju ja pidas tiikides kalu. 

Wrede hoolsal õhutamisel avati Harju-Jaanis 1717. a. esimene kool. Põhjasõja lõpu puhul pidas Harju-Jaani kogudus 22. oktoobril 1721. a. tänujumalateenistuse (Ps 85,9-10). 

1735. a. tehti tornile uus katus ja kirikule uus põrand, uued aknad ja pingid. Käärkamber ehitati poole suuremaks ja läbi seina raiuti otsetee kantslisse. 

Õpetaja Wrede abiga jõudis vennastekoguduse ärkamine kiiresti Harju-Jaani kihelkonda. Ärganud olid esialgu kartlikud ja häbelikud, sest ilmalik rahvas kippus neid pilkama. 

1742. a. kutsuti õpetaja Wrede Tallinna Oleviste koguduse õpetajaks ja superintendendiks. Töötasu, mis tal veel Harju-Jaanist saada oli, kinkis ta kogudusele ja pani nõnda aluse kapitalile, millega koolmeistrit ülal peeti. Ilusa kingituse tegi Raasiku omanik, kindral von Bohni lesk, kes kinkis kogudusele üle tuhande Piibli ja Jõelähtmele teist sama palju. 

Õpetaja Johann Bidberg kurtis, et sügiseti, kui talupojad pulmi peavad, läheb nii suureks joomiseks, et varsti torupillidega ka kirikusse tullakse. Seda enam püüdis ta rahvast Herrnhuti vendade abiga meeleparandusele kutsuda. 1767. a. korraldas ta kirikule uue torni ehituse. 

Kui Bidberg oli vana ja haige, kutsus ta endale abiõpetajaks Johann Heinrich Feliciuse. Paraku sai abiõpetaja ainult poolteist päeva ametis olla, kui tema mentor juba suri. Koguduse teenimine langes nüüd täielikult Feliciuse õlgadele. Seda ülesannet täitis ta 49 aastat. Ta asutas hulga külakoole ning andis siis tööjärje üle oma pojale. Poeg avaldas ajakirjanduses artikleid rookatustest, külmunud kartulite tarvitamisest ja muudest huvitavatest asjadest. Felicius noorema koostatud Balti aadli vapiraamatud sisaldasid kunstipäraselt kujundatuna umbes 2400 vapijoonist. 

1821. a. ehitati Haljava vennastekoguduse palvemaja. Seni käidi Kuusalu palvemajas. Usuline ärkamine rohkenes ja 1881. a. rõõmustas Harju-Jaani kirikuõpetaja palvetundide rohke osavõtu üle. Üheks palvemaja ettelugejaks oli Jakob Pakosta, kelle tütrepoeg oli hilisem praost Herbert Kuurme. Jakobi õe lapselaps oli aga peapiiskop Alfred Tooming. 

4. augustil 1846. a. pühitses praost Schwabe Harju-Jaani uue surnuaia, mida tänapäeval Raasiku vanaks surnuaiaks nimetatakse. Praegune uus surnuaed rajati 1929. aastal. 

Kuna kirik jäi kasvavale kogudusele kitsaks, ehitati sinna 1849. aastal rõdud. Esimese oreli ehitas Harju-Jaani kiriku jaoks Tartu meister Ernst Carl Kessler 1854. aastal. 

Kirikuhoone üldine seisukord ei olnud kiita. Juba 1819. a. toestati müüre, sest võlvid pragunesid. 1. juulil 1860 alustati päris uue kiriku ehitust. Insener Friedrich Wilhelm Alisch valmistas joonised. Tema signatuur on tänaseni näha ühel torni talal. Kolme ja poole aastaga oli uus kirik valmis. 8. septembril peeti viimane jumalateenistus vanas kirikus ning 13. oktoobril läks määratu rahvahulk rongkäigus vanast kirikust uude. 

Esialgu kõrgus uue kiriku kantsel üle altari, kuid juba järgmisel aastal tõsteti see harjumuspärasesse paika. Vana kiriku kantsel kingiti Leesi kirikule. 1872 lisati uuele kirikule 12 sihvakat sammast, kuna üksnes müüridele toetuv lagi kippus vajuma. Krahv Carl von Sievers kinkis Otto von Mölleri pool meisterlikult maalitud „Ristilöödu“ (1872). Vana altarimaal kujutas püha õhtusöömaaega. 1872. a. ehitati vana kiriku asemele leerituba, kuna seni peeti leeritunde pastoraadis. Kaks aastat hiljem asutati köstri juurde kihelkonnakool. 

1876. a. parandati uue kiriku tornikiivrit ning eemaldati sellelt neli väikest nurgatorni. 

Õpetaja Alfred Christoph kurtis, et sotsiaalne ja poliitiline taevas läheb pea kohal aina mustemaks. Usuvahetusliikumine ja venestamine põhjustasid pingeid. Aastal 1888 saadeti kirikuõpetaja Eestimaalt välja Astrahani kubermangu, kuid aasta pärast pääses ta tagasi ning teenis rõõmsa meelega edasi Harju-Jaani kogudust. 1905. aasta mõisate põletamist Christophi silmad ei näinud – 66-aastane kirikuõpetaja suri sama aasta jaanuaris. 

1909. a. ehitas August Terkmann Harju-Jaani kirikule uue oreli. 1908. a. sündis Perila külas helilooja ja koorijuht Gustav Ernesaks. 

Eesti Vabariigi päevil teenis Harju-Jaani kogudust orelimeister Gustav Normanni pojapoeg ja Vabadussõja veteran Gerhard Normann. Tema järel teenis kogudust Anija valla mees Alfred Tooming. Nõukogude mobilisatsioon viis Toominga küll mõneks ajaks eemale, kuid sõja lõppedes naasis ta oma ametisse. 

20 aastat teenis Harju-Jaani kogudust õpetaja Harri Rein. Tema kavandite järgi sai kirik 1985. aastal vitraažaknad. 1993. aasta remondiga muutus kiriku sisekujundus rõõmsamaks ja mõjusamaks. 70. eluaasta täitudes jättis Harri Rein Harju-Jaani koguduse Jumalaga ning siirdus Ruhnu saarele, kus ta veel ligi 20 aastat väikest kogudust teenis. 

Sajandivahetuse eel teenis kogudust Jüri Raudsepp – mees, kes suurema osa elust oli tegutsenud arsti ja teadlasena. Nüüd on aga Jaani-nimelisel kogudusel esmakordselt Jaani-nimeline kirikuõpetaja – õpetaja Jaan Nuga, kes tuli siia Palamuselt. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.