EKN-i haridusportaalis avaldatud artiklis kirjutab Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola sellest, miks ja kuidas tekkis EELK Põlva koguduse kõrvale kristlik kool ning kuidas kogudus sellesse suhtub.

Et kõik ausalt ära rääkida …

Kui 2007. aasta suvel Põlvasse kogudust teenima tulin, leidsin kõige muu hulgas siit eest ka ühe üsna kristliku kallakuga munitsipaalkooli, Mammaste Lasteaed-Algkooli. Sealset õhustikku iseloomustasid õdus osaduslikkus, hommikuringid ja söögipalved, töötajate palvegrupp ja seegi, et mind vaimulikuna kutsuti õige sageli osalema mitmesuguste tähtpäevade pühitsemisel. Olen rõõmus, et meie pere mõlemad lapsed said kogeda sealset südamlikku lasteaia- ja algkoolikeskkonda.

Mõni aeg hiljem, pärast Põlva linna ja valla ühinemist 2013. aastal asuti ka uue ühendomavalitsuse hariduselu ratsionaliseerima. Mitmete vanemate ja pedagoogide vastuseisust hoolimata liideti linnas tegutsevad munitsipaalkoolid ühte ning kolme eraldi kooli (seni olid Mammaste lasteaia-algkooli kõrval tegutsenud iseseisvaina ka Põlva Keskkool ja Põlva Ühisgümnaasium, mõlemad pakkusid haridust 1.-12. klassini) asemel sai linn endale viimaks ühe ja suure haridusasutuse. Nagu sellisel puhul sageli juhtub, muutub asutuse suurenedes inimene selles väiksemaks, juhtimine kaugeneb n-ö rohujuure tasandist ning hubane perekondlikkus asendub … millegi muuga.

Toona küsis mõnigi lapsevanem minult, kas poleks võimalik Mammaste kooli traditsioonide jätkamiseks asutada kõrvale üks iseseisev kristlik kool. Kahju oli ju senist luksust kaotada. Leidsin toona, et mõte on ilus, kuid ettevõtmine ise näis hirmuäratavalt suur. Kooli rajamine on miski, mis ei tule niisama.

Möödus veel mitu enam-vähem head aastat, kui 2018. aasta lõpul pöördus minu poole üks meie koguduse aktiivi hulka kuuluv pedagoog. Ta oli sõnumitooja neilt, kes varem Mammaste koolis kristlikku-perekondlikku vaimsust olid edendanud. Neil oli saanud küllalt suures, ebaisikulisena tajutavas koolis töötamisest ja nii pöördusid nad minu kui koguduse juhi poole küsimusega, kas ikka kuidagi ei anna Põlvasse üht kristlikku erakooli rajada.

Tundsin, et kui juba õpetajad ise on innukad uue kooli algusesse panustama, ei saa seda asja niisama jätta. Suheldes Tallinna Toomkooli juhi Egle Viilma ning Tartu Luterliku Peetri Kooli juhi Tarvo Siilabergiga koorus välja arusaam, et kõige otstarbekam on päris uue ja iseseisva kooli rajamise asemel luua filiaal mõne olemasoleva luterliku kooli juurde. Geograafiliselt lähim neist oligi Tartu Peetri Kool, mille direktor mõttest lahkesti kinni hakkas ja saigi suuresti Põlva Jakobi Kooli käivitamise eestvedajaks.

Tollele aastavahetuse paiku tehtud otsusele järgnesid imekspandavalt kiired arengud. Juba kevadel võisime välja kuulutada õpilaste vastuvõtu avatavasse kooli ja asuda ruume ette valmistama. Eesti lipu päeval, 4. juunil 2019. aastal sai Jakobi Kool haridusministri allkirjaga tegevusloa. Ka kohaliku omavalitsuse suhtumine on olnud üllatavalt toetav algusest tänaseni.

Vaikne kena kohakene ja palju toredaid inimesi

Aeg oli oma kooli loomiseks ilmselgelt küps. Seda tunnistasid nii arvukad kooli-soovijad õpetajate ja õpilaste näol (algselt kavandatud ainsama esimese klassi asemel tuli sestap kohe alustada esimese ja teise klassiga korraga) kui seegi, et Tartu Peetri Kooli arengu loogikas oli tol aastal just sobiv hetk, kuhu hästi klappis uue haru kasvatamine. Ent vähetähtis polnud seegi, et tol hetkel olid kogudusel olemas sobivad ruumid ja rahaline puhver, mida sai kasutada kooli käivitamise toetamiseks.

Põlva ajalooline pastoraadihoone sobis koolile suurepäraselt. Esimesel õppeaastal mahtus kogu kool ära ühele korrusele, kus seni olid olnud koguduse tööruumid. Teisel aastal tuli hakata juba korrus allpool asuvaile rentnikele ükshaaval üürilepinguid üles ütlema ja kuivõrd üüritulu on Põlva koguduse eelarve tulupoolel üsna arvestatava osakaaluga, siis näitab koguduse nõukogu valmisolek koolile rentnike arvelt ruumi teha igasugustest sõnadest pareminigi seda, kuivõrd oluliseks oma haridusasutuse sündi ja arengut peetakse. Kesklinnas asuv vana maja peaks 2026. aastaks pea täiesti kooli täis kasvama. 2021. aastast tegutseb samas majas ka lasteaiarühm, kust koolile sirgub toredat järelkasvu.

Ruumidele lisaks on kogudusel olnud koolile pakkuda ka inimesi: ühelt poolt lapsi ja nende vanemaid (kogukonnakooli puhul, nagu Jakobi Kool seda on, on ka vanematel oluline roll), teisalt aga muidugi ka juba nimetatud õpetajaid ja tugipersonali, kusjuures lisaks luterlastele on meil ametis ka Elu Sõna koguduse liikmeid ja roomakatoliiklasigi. Mulle teadaolevalt on meie koguduse pühapäevaste kirikuliste seas enim esindatud ametiks ajalooõpetaja (neid on meil kohal enamasti vähemalt neli, sügisest vist lausa viis), teisel kohal aga raamatukogu juhataja amet (kaks-kolm kirikulist sõltuvalt pühapäevast). Nii oleme hariduslembese kogudusena pidanud ka kooli üsna loomulikuks nähtuseks kogudusetöö juures.

“On julgustav teadmine, et lastevanemad tahavad oma lapsi kristlikusse kooli panna. Nad tahavad, et nende lapsed kasvaksid selliste väärtushinnangutega, mida kristlik kool pakub. Annan kogu oma energia ja soojuse, et lapsed saaksid meie koolis armastuses ja hoolivuses kasvada,” kinnitas üks toonase algatusrühma liikmeid, Urve Järg, 2019. aasta 14. juunil toonasele Põlva maakonnalehele Koit antud intervjuus. See suhtumine iseloomustab meie õpetajaid tänini.

Kirikutee selgeks

Pastoraadimajas koolil oma aulat pole. Seda rolli täidab kohe üle tänava asuv Maarja kirik. Nii algavad kirikus palvusega mitte ainult õppeaastad 1. septembril, vaid ka kõik õppenädalad. Meie kooli astumisel ei ole mõne koguduse liikmeks olemine kohustuslik eeltingimus ning vähemalt pooled pered ongi niisugused, kus varasemalt side kirikuga kas üldse puudus, või oli üksnes väga pinnapealne. Nüüd aga saab läbi kooli tegevuse kiriktee selgeks nii lastele kui ka nende peredele ning muidu kirikukauged põlvkonnad leiavad nõnda kirikuga loomuliku sideme.

Et kristliku kooli eripäraks on konfessionaalne usuõpetus, siis kava kohaselt on põhikooli lõpuks kõik õpilased omandanud piisavad teadmised selleks, et soovi korral vastu võtta ka leeriõnnistus ja nõnda koguduse liikmeskonnaga ühineda.

Jumala töö

Jakobi Kooli lugu pole muidugi olnud muretu kulgemine, kuid kindlasti mitte ka inimlik punnitamine kellegi ambitsioonide täitmiseks või millekski niisuguseks. Näib, et Jumal on selle kooli olemasolu soovinud ning seeläbi on ka kõik seni ette tulnud raskused olnud pigem hõlpsasti ületatavad. Kogudusena oleme tajunud kooli toetamist osana oma eesmärgist juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele ning sellest tulenevast ülesandest muuhulgas ka haridustöö tegemise kaudu kristlikku usku ja armastust levitada, edendada ja süvendada, nagu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri seda sõnastab.

Artikkel ilmus esmalt 11. augustil 2022 Eesti Kirikute Nõukogu haridusportaalis haridus.ekn.ee.

1