Kuressaare Laurentiuse kogudus tähistas 500. sünnipäeva

Hetk jumalateenistuselt (Foto: Regina Hansen)

Sel nädalal, 10.-14. augustil tähistab Kuressaare vanim kogudus 500 aasta möödumist esmamainimisest. Pidustuste haripunkt oli kaunilt renoveeritud ajaloolises kirikus eilsel lauritsapäeval.

Päeva esimese poole sisustas juubelikonverents, mille raames oli kunstiajaloolaste ja vaimulike abiga võimalus tutvuda väärikas eas kiriku looga lähemalt. Laurentiuse mälestuspäeva esimeses ettekandes kõneles kunstiteadlane Anu Mänd pühamehe väärikast kohast kaitsepühakute seas kujutavas kunstis, temaga seotud tõsielulugudest ja legendidest. Garel Püüa jätkas teemat Laurentiusele pühitsetud kiriku(te) ehitusloo tutvustusega. Leidis kinnitust, et Kuressaare vanima kiriku lugu on tihedalt seotud linna kujunemise ja arenguga. Hoonete restaureerimise käigus on avastatud palju põnevat, kuid jagub ka lahendamata mõistatusi. Õilme Salumäe tutvustas omakorda tähelepanuväärseid isikuid koguduse ajaloost kuni 20. sajandi alguseni”.

„Mulle tundub, et Kuressaare kogudus pole kunagi eriti jõukas olnud, kuid õpetajatele on ajalooliselt väge kõrgeid nõudmisi esitatud,“ alustas piiskop ja kunagine Kuressaare koguduse õpetaja Joel Luhamets oma ülevaadet. Ajaloolistes protokollides räägitakse tema sõnul enamasti heinamaade väljarentimisest, et saada natuke raha kokku. Esimese vabariigi lõpus sai õpetaja palga 125 krooni ja organist 60 krooni, kellamees ja koristaja 25. Samal ajal sai Pauluse koguduse õpetaja palgas 400 krooni, kuid ei pidanud seda sugugi suureks töötasuks. Samas oli Kuressaare kogudus olnud ka väiksem nii mõnestki teisest Saaremaa kogudusest.  

Võrreldes koguduse tegevuse eri perioode 20. sajandil leidis Luhamets, et kirik on surve all olnud alati: sajandialguse usuvõitluse järel tuli rahvusliku enesekehtestamise periood ja kirikureform, sõjale järgnes alkoholist läbi imbunud meeleheite periood, sellele omakorda usuvastase propaganda ajajärk, mil tuli tegutseda julgeoleku silma all. Elavad mälestused on sellest ajast Luhametsal endalgi.

Ettekannete osa lõpetas koguduse õpetaja, Saarte praost Anti Toplaan, kes tutvustas värskelt trükist ilmunud raamatut “Kuressaare Laurentiuse kiriku ja koguduse 500 aastat”. Kompaktne trükis annab koguduse ajaloost hea lühiülevaate. Raamatu müügitulu läheb kirikutorni renoveerimise toetuseks.

Programm jätkus ekskursioonidega pealkirja all „Imeasjad kirikus“. Kivi kivi ja pintslitõmme pintslitõmbe haaval korrastatud kirikus pajatasid restauraatorid ja kunstnikud lähemalt tööde valmimisloost, sümbolite ja esemete tähendusest, kiriku taastamisega seotud valikutest ja rääkisid sekka ka haaravaid lugusid tööprotsessist. Ringkäigu juhatas sisse õpetaja Toplaan, kes viis külalised tutvuma peaukse juurde paigaldatud infotahvliga, kus saab nüüd väärikas vanuses hoone ja koguduse olulisematest teetähistest hea ülevaate. Seejärel aitas Anu Mänd leida vastust mõistatusele, miks kaunistab ristimisvaagnat hirmuäratav lohe. Külalised said teada, et kivist välja raiutud eluka ülesanne on peletada kurje vaime, kes ristimisvett võivad püüda rüvetada. Kiriku seinamaalingute autor Eva Mölder omakorda kirjeldas, millised olid restauraatori mõtted ja valikud kiriku altariruumis. Vaatajad said teada, et dolomiiti meenutav seinadekoor on maalitud „kahe karvaga pintsli“ abil. Sellest, et korjanduskottide tuntum nimetus kunstiajaloolaste jaoks on tukukott, rääkis kunstiajaloolane Marju Raabe. Kaht kena ajaloolist eksemplari tutvustades võttis ta lähema vaatluse alla erinevaid mudeleid, kaunistamisviise kui ka detailide otstarvet. Tukukott ise õigustab igati oma nime ja kellukesed selle küljes on mõeldud korjanduse ajal suikuvate kirikuliste äratamiseks. Meeleolukas oli ka Juhan Kilumetsa ülevaade “Tahame uut torni!”. Arhitektuuriajaloolane andis ülevaate, kui emotsionaalselt on läbi aegade kulgenud arutelu piisavalt väärika Laurentiuse kiriku torni teemal. Kiriku aknavitraažide autor Urmo Raus pajatas kunstnikuna eksperimentaalsete klaasimaalide sünniloo. Vitraažimaalid valmisid Kopli klaasitehase hiiglaslikes ahjudes, iga ruut aknas on aga omaette taies, mis hoolsalt teistehga kokku sobitatud. Kulla kasutamine kirikuakendel on otsene viide pühak Laurentiusele.   

Kontsert-jumalateenistusel teenisid kaasa kõik viimase 40 aasta jooksul kogudust teeninud vaimulikud: Joel Luhamets, Jaan Tammsalu, Hannes Nelis ja Anti Toplaan. Jutluse pidas Tallinna Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsalu. „Millal sina mõtlesid viimati nii, nagu Vana Testamendi laulik, et mul pole millestki puudus?“ küsis Tammsalu koguduselt ja meenutas seejärel paari oma elu muutnud seika perioodist, mil ta oli Kuressaare koguduse vaimulik. Me ei märka just sageli seda, kui oleme tõeliselt hoitud, kui oled tegelikult süles kantud või Tema peopesa kumeruses, oli vaimuliku sõnum. Tammsalu sõnum pole need puuduse mittetundmise hetked üldse seotud asjadega, mis vaid tulevad ja lähevad ning meenutavad vahel hoopis läbikukkumisi. Tähtis on, et ka sellisel hetkel oleksid kellelegi oluline – kui leidub vähemalt üks inimene, kes päriselt hoolib. Teenistuse muusikalise osa eest hoolitses koguduse segakoor Sauer Anneli Tarkmeele juhatusel.

Päeva lõpetas lavastus “Teekond Jumalasse”, mille aluseks Mika Waltari romaan “Riigi saladus”Piret Saluri tõlkes. Dramaturg ja lavastaja Jaan Tooming, kunstnik Anne Türnpu. Mängivad Kristo Viiding, Anne Türnpu, Rain Simmul, Indrek Sammul, Lauri Kaldoja, Kaido Kivi ja Katrin Kivi. Lavastuse esmaettekanne pakkus võimaluse olla Piiblis kirjeldatud tegelaskujude kaaslasteks nende elu muutnud murranguliste sündmuste järel. Jeesusega põgusalt kohtunud inimeste Jumalariigi otsingud etenduses kulgevad läbi vapustuste, aga ka kahtluse ja nõutuse, küsimuste, meeleheite, aga ka lootuse.

Koguduse 500. sünnipäeva tähistamise sündmusi jagub igasse päeva kuni nädala lõpuni.

Kuressaare vanima kiriku lugu on tihedalt seotud linna kujunemise ja arenguga. Sadamakoht oli Kuressaares tõenäoliselt juba enne piiskopilinnuse rajamist. Linnuse ja linna saksakeelne nimi Arensburg, mis püsis 1918. aastani, tähendab tõlkes Kotkalinnust ja tuleneb piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese atribuudist kotkast, kes on leidnud oma koha ka praegusel linna vapil.
Kuressaare Laurentiuse kogudust ja kirikut mainitakse piiskopkonna vanimas registriraamatus esimest korda 1522. aastal. Laurentiuse uue kiriku rajamisega praegusesse asukohta vahemikus 1620-1630 pandi alus uue linnasüdame tekkele.

Vaata ka:

Kuressaare Laurentiuse koguduse pildigalerii (koguduse Facebooki leht), fotod: Irina Mägi

Meeldib 1

Lisa kommentaar