Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Simuna koguduse lugu.

Simuna kogudus sündis Lemmu muinaskihelkonna lõunaosas ehk Pudivirus väga suurel, kuid hõrdalt asustatud maal. Kui Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vägi koos ugalastega 1219. aastal Virumaale jõudis, oli Pudiviru vanem Tabelinus juba kristlane. Ristitud oli ta Ojamaal. Ehk oli ka esimene kirik Katkukülas juba olemas? Järgmisel aastal tulid siia soome preester Petrus Kaikewalde ja Läti Henrik, et ristida kõik veel ristimata inimesed Pudiviru 14 külas. Ent samal aastal hõivasid Virumaa taanlased, kes ei andestanud Tabelinusele koostööd sakslastega ning poosid ta üles. Seejärel, aastal 1226 kohtusid „Tabelinuse provintsis“ kõik Viru vanemad. Paavsti legaat Modena piiskop Wilhelmi ettepanekul otsustati luua taanlastest ja sakslastest sõltumatu, otse paavstile alluv riik. Paraku ei jätkunud jõudu otsus ellu viia. 

Katkuküla ehk Simuna kirik sai nime apostlite Siimona ja Juuda järgi. Asub see allika kõrval, kust lähtub Pedja jõgi. Aastal 1346 andis Taani kuningas Simuna kiriku patronaadiõiguse üle Tallinna toomkirikule. Samal aastal ehitati Väike-Maarjasse puukiriku asemele kivikirik, millest sai iseseisva kihelkonna keskus. Varem oli see osa Simuna kogudusest. 

15. sajandi lõpul ehitasid Tallinna meistrid uue kivikiriku ka Simunasse. Lisaks on Paasverre ehitatud Laurentiuse kabel ja Kärdesse Johannese kabel. Kabeleid võis olla rohkemgi. Emumäel teab rahvapärimus Kirikuauku ja Tammiku külas on Kolgata-nimeline matmispaik, mis võis samuti olla ühenduses külakabeliga. Rahvajutu järgi võisid kabelid olla Salla mõisa rehe kohal, Määri Kitsemetsas Kirikumäel Teki talu maal, Rohu ja Kissa tee ääres Sibulamäel, Avanduse küla Kirikumäel ja Laekvere ristikivide kohal. Tänaseks on need hävinud. Kärde kabel läks 17. sajandil Laiuse kogudusele. Paasvere kabel seisis 1689. a. ilma katuseta, kuid Põhjasõda takistas parandustöid ja aastal 1776 lammutati järelejäänud müürid. 

Pärast Liivi sõda on Simuna kirikule lühtreid ja kirikuriistu kingitud ning 1622. aastal pühakoda põhjalikumalt remonditud. 1646 paiku lubas õpetaja Cornerus ühel soomlasel Reinholdil kiriku põllule ehitada ning võttis ta köstriks. 1666. a. lendas kiriku katus suure tormiga minema. Samal suvel ehitati uus katus. 

1684. a. kinkis kindraladjutant Gideon Fock kirikule altari, mida Simuna kogudus tänaseni kasutab. Altariseina valmistas Tallinna meister Christian Ackermann. Kuus aastat hiljem tegi Ackermann Simuna kirikule ka uue kantsli, mis samuti on alles. Kulud kandsid perekonnad Schulmann ja Uexküll, kellede vapid kaunistavad kantsli kõlaräästast. Vanast kantslist on säilinud Siimonat kujutav kantsli jalg, mis võib pärineda 15. sajandist. 

Õpetaja Joachim Schwieger oli oma eelkäija väimees. Aastal 1690 asutas ta Simuna kooli, mis andis kiiresti häid tulemusi. 

Põhjasõja ajal rüüstasid venelased Simuna kihelkonda ja põletasid 9. septembril 1703 maha pastoraadi. Kirik jäi alles, kellad olid eelnevalt suure hirmuga maasse kaevatud. Kaks aastat hiljem suri 58-aastane Joachim Schwieger, olles Virumaa vanim kirikuõpetaja. Aastal 1710 suri 68% kihelkonna elanikest katku, sh koguduse õpetaja Elias Kexholmensis. 

Pastor Johann Georg Borge oli õppinud Halle ülikoolis ja töötanud sealses vaeslastekoolis. Vaevalt oli ta abiellunud Simuna koguduse õpetaja tütrega, kui äiapapa suri ja Borgel tuli jätkata Simuna rahva teenimist. Muret tegid talle ateistlikud mõjud, mis levisid Virumaal läbireisivate sakslaste ja välismaise kirjanduse kaudu ning välismaal tudeerinud usupilkajate mõjutusel. Südamevaluga nägi Borge talupoegade tööorjust, mis takistas isegi pühapäeva pühitsemist. Kurvastas koolide vähesus ja nii laste kui vanemate vähene huvi hariduse vastu. Siiski ei tulnud külvatud Sõna tühjalt tagasi, vaid alates 1748. aastast hakkas Simunas levima vaimulik ärkamine. Inimesed tulid õpetaja juurde palvega, et ta juhataks neid Jeesuse juurde. Mõne aasta pärast oli siin juba oma vennastekoguduse hulgake. 

Pärast Borget teenis Simuna kogudust Carl Johann Nottbeck, paraku ainult kaks aastat, sest ta suri juba 25-aastaselt. Järgnevad 133 aastat teenisid Simuna kogudust neli Pauckeri-nimelist meest. Esimene neist oli Järva-Jaani kirikuõpetaja poeg Heinrich Johann Paucker. Tema pani ametisse koolmeistrid ja pühendus koguduse teenimisele sedavõrd, et ei võtnud praosti kohta vastu. 8. juunil 1817 pühitses ta Avanduse väljal Simuna uue surnuaia. Talle sündis kolmest abielust 18 last. Kaks poega: Christoph ja Hugo Richard jätkasid üksteise järel tema teenimistööd. Kusjuures Cristoph oli Eestimaa ajaloo sõprade ühingu asutajaliige. 

23. mail 1831 põlesid pikseölöögist kiriku torn ja katus. Kiriku sisemus jäi tulest puutumata. Juba kahe aasta pärast olid Laiuse noormehe Johann Gottfried Mühlhauseni juhtimisel Simuna kirikul peal uus katus ja tornikiiver. 

1832. a. tuli Simunasse köstriks Villem Normann. Temast sai kihelkonnas suur autoriteet ja üle Eesti tuntud koolimees. Oma majas rajas ta Eestimaa esimese kihelkonnakooli. Juba esimesest lennust sirgus neli koolmeistrit, kokku tuli neid tema käe alt 99. Normann tõlkis kristlikku kirjandust ja tegutses köstrina 60 aastat. Parematest lauljatest moodustas ta neljahäälse koori. Kui Simuna kogudus seda esmakordselt kuulis, siis arvasid paljud, et ka inglite laul ei saa ilusam olla. 

30. mail 1836. a. asetati Carl Waltheri loodud uus altarimaal endise asemele ja järgmisel päeval esitles õpetaja seda kogudusele. 41 aastat hiljem vahetati see omakorda praeguse altarimaali vastu, milleks on koopia Peterburi Peetri kiriku altarimaalist „Kristus ristil“. Koopia valmistas kunstiakadeemia õpilane Jakov Hapalov. 

15. oktoobril 1839 pühitses õpetaja Paucker Simuna kiriku esimese oreli, meister Carl Georg Thali kätetöö. Pühitsemispäeval oli kirik puupüsti rahvast täis. Köster Normanni 30-liikmeline koor laulis oreli saatel. Samal aastal ehitati Simuna palvemaja. Normann pidas seal rahvale palvetunde. Jumal kuulis palveid ja paljud paranesid haigustest. Jõhvi eeskujul korraldas Villem Normann 1866. aasta jaanipäeval Simuna kirikus laulupüha. 

Et õpetaja Hugo Richard Paucker liiga pikalt ei jutlustaks, kinkis Avanduse mõisnik talle liivakella. Alates 1872. a. teenis Simuna kogudust tema poeg Eduard Paucker. 

Kevadel 1885. a. lammutati vana altariruum ja pikihoone keskaegsed võlvid. Asemele ehitati uued ja kõrgemad. Simuna kirik ehitati pikemaks ristlöövi ning uue altariruumi võrra. Töid juhtis Rakvere ahitekt Friedrich Modi. Kirik pühitseti 10. augustil 1886. Kolm aastat hiljem ehitas köster Normanni vend Gustav Normann Simuna kirikule ka uue oreli. 

Laiuse pastor Bidder oli kuulus jutlustaja. Eduard Paucker kutsus ta Simunasse külla, kuid rahvas öelnud pärast: „Tore kops on Laiuse õpetajal, aga meie õpetajal on parem süda.“ 

Sõjad on Simuna kirikut säästnud, mitte aga siinseid inimesi. 24. novembril 1918 pidas proovijutluse Valter Paucker, kes pidi ameti üle võtma oma isalt. Paraku tungisid maale kommunistid, kes Valteri 6. jaanuaril 1919 Rakvere lähedal maha lasid. Kui 82 inimest hukkamisele viidi, hakkas Valter laulma „Las ma läen, las ma läen sinna kus ma Jeesust näen…“ ja kõik laulsid koorina kaasa kuni teise salmi keskel raksatasid püssipaugud… 

1934. aastal lasi ettevõtja Karl Kadak oma kulul Simuna kirikusse ahjud ehitada. Seepeale otsustas jahuveski omanik Läänemets, et kirikusse on vaja ka elektrivalgustus sisse seada, ja lubas elektriarve surmani ise tasuda. 

11. septembril 1935 eraldati Simunast konsistooriumi otsusega Rakke kogudus, mis hõlmas Rakke ja Salla valla. Rakkesse plaaniti ehitada kivikirik, kuid Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi see tegemata. 

Kahe maailmasõja vahel teenis Simuna kogudust Aleksander Mägis. 1941. aastal lahkus ta Saksamaale. Järgmine õpetaja Edmund Laansalu arreteeriti 27. jaanuaril 1951 ja saadeti vangilaagrisse. 

26. juulil 1951 põlesid Simuna kiriku katus ja torn. Tuli sai alguse kiriku kõrval asunud meiereist, mis maani  maha põles. Kuigi Väike-Maarja Täitevkomitee esimees Heino Kallaste keelas kiriku kustutamise, õnnestus kohalikel meestel ära hoida kiriku sisemuse süttimine. Juba sama aasta detsembris oli kirikul uus katus, kuid uus tornikiiver sai valmis 1984. aastal. 53,5 m kõrgusele ulatuva tornikiivri kavandasid arhitekt Villu Rohtla ja insener Vello Buldas. 

Käesoleval sajandil on Simuna kiriku altariruumi aknad kaunistatud Dolores Hoffmanni vitraažidega. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.