Mida õieti tähendab, et "riigikirikut ei ole" ja "kristlik sõnum on rahu"?

“Kõik suured sõjad on näidanud, et just sõja ajal läheb kiriku ja maise võimu suhe tihedamaks,” tõdeb Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp novaator.err.ee portaalis ilmunud artiklis. Kiriku suhe võimuga on Kilbi sõnul lihtsalt riigiti erinev. Laias laastus jagunevad riigi ja kiriku suhted tema sõnul kolmeks variandiks: riigikirik, riigi ja kiriku koostöö mudel (mis võib põhiseaduses olla sõnastatud nii nagu Eestis, et “riigikirikut ei ole”) ning riigi ja kiriku üksteisest lahutatuse mudel. Eesti variant on tema sõnul laias laastus kolmest võimalikust keskmine ega välista riigi ja kiriku vahelist koostööd.

Autor võrdleb näiteks Eesti mudelit Läti omaga. Kui Eestis peab end usklikuks neljandik elanikest, siis Lätis on sama palju inimesi, kes ühessegi kirikusse ei kuulu. Ometi on meil võetud positsioon, et riik on kirikukaugete inimeste kõrval ka kirikuinimeste oma ja Eesti Kirikute Nõukogul on koostöölepped valitsusega mitmes valdkonnas välissuhetest hariduseni ja luteri kirik teeb koostööd mitmete ministeeriumitega, samuti on siinses riigiraadios hommikupalvused.

Alar Kilp toob välja olulise tahu riigi ja kiriku suhete puhul: iga riigi ametliku usupoliitika kõrval tuleb arvestada ka usu traditsioonilist mõõdet. “Poliitikas on alati lisaks legaalsele kuuluvusele, nagu passidele või õigustele, olemas ka mitteformaalne või kultuuriline kuuluvus,” tõdeb ta. See tähendab, et mõned reeglid kujunevad ajapikku kultuuris iseenesest mõistetavaks. Kultuurilise mõõtmega ja mitte isiklike usuveendumustega on seotud näiteks presidendi osalemine tänujumalateenistustel.

Artiklis toob Kilp näiteid eri maadest, kus poliitika ja kultuur on rohkem või vähem läbi põimunud. Eraldi teemana võtab Kilp vaatluse alla selle, kuidas iga kirik sõja- ja rahuküsimustes käitub. Saatan peitub tema sõnul siin üksikasjades. “Ega kui kirik oleks põhimõttekindel patsifist, siis ei oleks sel kirikul kaplanit armees ega vaimulikke, kes armee ja sõjapidamisega seoses jumalateenistusi ja palvusi peaks. Selliseid kirikuid on, ent nad on väiksed. Traditsioonilised rahvuskultuuriga seotud kirikud sel moel puhtad patsifistid ei ole,” märgib ta.