Peapiiskop Viilma: Me ei tohi unustada elamist!

Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas iseseisvuspäeva jumalateenistusel Tallinna Toomkirikus

Peapiiskop Urmas Viilma jutlus Eesti Vabariigi 105. aastapäeval, 24. veebruaril 2023 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus

Apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18)

Viimase aasta kestel on kristlaskond palunud taevast tarkust kõigile, kelle võimuses on lõpetada sõda Ukrainas. Ukrainlased on sõja mõtestanud vabadussõjana, sest kaitstakse oma kodu, maad, rahvast, kultuuri ja vabadust. Millise tähenduse annavad sellele sõjale aga anastajad, kes sõdivad võõral maalapil? Kes annaks neile mõistuse see mõttetu agressioon lõpetada?

Kui keegi saaks koostada sõnapilve kõikidest palvetest, mis Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas on inimeste kõige sügavamast südamesopist Jumalani tõusnud, paikneb kõige suuremate tähtedega sõnapilve keskel sõna „rahu“. Kuni eelmise aasta 24. veebruarini olime rahust rääkides pidanud silmas enamasti hingerahu, kodurahu, koolirahu, töörahu, raierahu või jõulurahu. Lihtsalt rahu oli abstraktse ja kauge tähendusväljaga. Samuti oli sõjaga. Sõjast teadsime raamatutest ja olime kuulnud vanematelt-vanavanematelt. Sõda oli kaugel eemal nii ajas kui ruumis.

Täna on sõda reaalsus, mitte vanavanemate meenutus aegade tagant. Rahu pole Ukrainas veel reaalsuseks saanud. Kuniks rahu puudub, on sõda Ukrainas ka meie sõda. Kui tahame, et saabuv rahu oleks meie rahu, peame selle rahu nimel pingutama – igaüks jõukohast panust andes. Pole lihtsalt teist valikut. Nii nagu Jeesuse jutustatud tuntud mõistuloo röövlid tegid läbipekstud mehele halastanud juhuslikust mööduvast samaarlasest heategija, on Putin teinud suuremast osast eestlastest ning teistest Euroopa rahvastest ja paljudest maailma riikidest suure südamega heategijad. Ukrainat aidates oleme meie, nagu ka teised rahvad ja riigid, valinud poole.

Rumeenias sündinud Ameerika kirjanik ja inimõiguslane Elie Wiesel, kes elas üle holokausti, ütles 1986. aastal Oslos Nobeli rahupreemiat vastu võttes: „Me peame alati valima poole. Neutraalsus aitab rõhujat, mitte kunagi ohvrit. Vaikimine julgustab piinajat, mitte kunagi piinatut.”[1]

Selles sõjas ei ole võimalik jääda neutraalseks, et toimuvast distantseeruda. Neutraalsuse asemel tuleb olla objektiivne, sest ka Jumal on objektiivne. Ta on alati õiglaste poolel ja kurja vastu. Apostel Peetrus kirjutab: „Issanda silmad on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele, aga Issanda pale on nende vastu, kes teevad kurja.” (1 Pt 3:12). Meil on lihtne valida, kelle poolt olla, kui asume Jumala poolel.

Seoses Venemaa anneksiooni kurva aastapäevaga kutsus 95 liikmeskirikut ühendav Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas kõiki täna palvetama rahu eest vana Pärsia palve sõnadega:

Kõige pärast, mida oleksime pidanud mõtlema, aga ei ole mõelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud ütlema, aga ei ole öelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud tegema, aga ei ole teinud.
Kõige pärast, mida poleks pidanud mõtlema, aga ometi mõtlesime,
kõige pärast, mida poleks tohtinud öelda, aga ometi oleme öelnud,
kõige pärast, mida poleks tohtinud teha, aga ometi oleme teinud,
kõigi mõtete, sõnade ja tegude pärast, oo Jumal, palume Sinult andestust. [2]

Täna, oma koduriigi, armsa Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval võime tänuliku südamega tõdeda, et Jumal on olnud meiegi ajaloos meie poolel. Olme võinud tänasesse päeva jõuda läbi keerulise ajaloo, kus muude verstapostide hulgas on paraku ka sõjad, küüditamised, repressioonid ja pikk okupatsioon. Kuid ikka võime öelda, et Jumal on olnud meie poolel, sest oleme vabad.

Oleme mitmel viimasel aastal elanud püsivate ärevushäiretega ühiskonnas. On loomulik, et sõda põhjustab ärevust, mistõttu tuleb rahutust ja hirmu võtta adekvaatse reaktsioonina sellele, mis toimub. Ärevust tunneb ka uus põlvkond, kellele meie peame suutma olla toeks ja kindluse pakkujaks. Või on see hoopis vastupidi, lootust pakuvad meile noored?

Üks Tallinna gümnasist kirjutab oma klassikirjandis: „Inimese suurim hirm on tulevik. Olgu see homne kooli- või tööpäev, või küsimus, kas kümne aasta pärast on enam maailma, mida kaitsta. Hirm järgneb meile kõikjale. Hirmu tundmine tänapäeva ühiskonnas on vägagi loomulik, kuid kõige selle kartuse keskel ei tohi ka unustada elamist. (11 kl, Vanalinna Hariduskolleegium)

Me ei tohi unustada elamist! Kas pole värskendav meeldetuletus Eesti pidupäeval. Ometi liigub infotehnoloogiline areng kiiresti selles suunas, et tehisintellekt hakkab meie eest elama. Inimene vabandab end sellega, et muudab elu kergemaks või mugavamaks. Kus aga läheb piir mugavuse ja laiskuse vahel? Kuigi innovaatika tuules võtab tehisintellekt meilt peagi üle mõned praktilise elu funktsioonid, ei saa tehismõistus meie eest siiski elada. Tehisintellekt ei oska ka uskuda, andeks paluda ega andeks anda.

Täna 68-aastaseks saada võinud infotehnoloog ja ettevõtte Apple Inc. üks asutajaid ja kauaaegne tegevjuht, esimese personaalarvuti looja Steve Jobs pühendas kogu oma elu innovaatikale ja infotehnoloogia arendamisele. Ometi on ta öelnud: „Tehnoloogia pole midagi. Oluline on, et sul oleks usk inimestesse, et nad on oma põhiloomult head ja arukad, ning kui sa annad neile vajalikud tööriistad, teevad nad nendega imelisi asju. /…/ Innovatsioon tähendab ka „ei“ ütlemist tuhandele asjale.“ [3]

Juba täna teeb tehisintellekt ära lihtsad asjad. Moodustab sõnu, lauseid ja pikki ekraanile ilmuvaid mõttekonstruktsioone, kuid ta ei suuda tunda, maitsta, haista ja armastada. Kui pole armastust, pole ka naeratusi. Kui pole armastust, ei voola ka pisarad. Kui armastad, siis elad! Seepärast on oluline armastada – armastada Loojat ja loodut, ema ja isa, inimest oma kõrval, lapsi ja lapselapsi, isamaad ja emakeelt, lippu ja hümni, kodukiriku kellalööke ja kajakate kisa, merelõhna ja rabavaikust, vürtsikilu ja mulgiputru, musta leiba ja mustikapirukat. Eestimaa elu värvid ja rõõmud on peidus kõige väiksemates ja pealtnäha lihtsates asjades. Seevastu on need õnneliku elu jaoks kõige olulisemad. Elu ja armastus koosnevad just kõige lihtsamatest asjadest.

Maikuus oma 80. sünnipäeva tähistav tekstiili- ja mõttekunstnik Anu Raud on öelnud: „Mulle kangesti meeldib, et Eestimaal, mis on nii väike ja meie kõigi oma, et ükskõik, kus reha on kukkunud pikali, siis sa võtad selle üles, paned puu või aia najale. Kui lill on kastmata, kastad ära.“ [4]

Kas pole see just arukus, millest apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18) Andku Jumal meile oskust olla rahutegijad!

Aamen.

[1] Nobeli rahupreemia vastuvõtu kõne, Elie Wiesel, TIME, 2.07.2016

[2] https://www.leuenberg.eu/cpce-content/uploads/2023/02/CPCE_Georgian_Prayer_for_Peace.pdf

[3] https://blog.hubspot.com/sales/steve-jobs-quotes

[4] https://leht.postimees.ee/7109220/anu-raud-ule-elusuuruse-elamine-on-koige-hullem