Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Novembrikuu esimesel päeval tähistame kõikide pühakute päeva. Sel päeval mõtleme kõigile pühadele inimestele, kes oma usu ja pühitsetud eluga on näidanud meile eeskuju sellest, mida õieti tähendab olla kristlane.

Tava tähistada kõikide pühakute ühist püha (ülestõusmisajal või kohe pärast nelipüha) sai alguse idakiriku praktikast 4. sajandil. Läänes võtsid selle tava kasutusele iirlased ja frangid 8. sajandil ning sajand hiljem määrati püha kindlaks Rooma kalendris 1. novembrile.

Sõna „püha” ei viita ainult surnutele. Iga Kristuse oma on püha. Ta saab usus osa nähtamatust pühade osadusest, nõnda nagu me sellest ka usutunnistuses kuulutame. Sellest räägib ka pühakutepäeva traditsiooniline evangeelium õndsakskiitmistega, mis on võetud Jeesuse mäejutluse algusest.

Tänased piiblilugemised: Ps 89:6–8,16–18   Js 60:18–21   Ilm 21:1–4   Mt 5:1–12 (v Jh 11:32–44)

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, me mõtleme täna Sinu ees suurele tunnistajate hulgale, keda Sina oled kõigil aegadel ja kõigis paigus äratanud. Anna meile armu, et ka meie võiksime järgida pühakuid väärikas ja jumalakartlikus elus, kuni kord saame tulla ärarääkimata suurde rõõmu, mille Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

1