Armsad sõbrad!

Juba 35 aastat oleme võinud koguneda Toompeale, et jälgida sinimustvalge pühalikku heiskamist Eesti hümni helide saatel Pika Hermanni tippu. See rõõmustab südant ja toob hinge tänutunde meie eelkäijate õigete otsuste ja Jumala õnnistuse eest.

Juba kolmandat iseseisvuspäeva järjest annab Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas tooni sellele, kuidas me oma riigi sünnipäeva tähistame ning millise südamevärelusega oma armsa rahvus- ja riigilipu iseseisvuspäeval heiskame.

40-aastaste ja vanemate põlvkond mäletab veel aegu, mil pilgu tõstmine Pika Hermanni tipus lehvivale domineerivalt punasele plagule tegi hingele haiget ja pani sõrmed taskupõhjas rusikasse tõmbuma. On isegi kummaline mõelda, et pisut enam kui pool sajandit tagasi, 1972. aastal, osutus lihtsamaks lennutada sinimustvalge lipp Apollo 16 pardal Kuule kui saada trikoloor lehvima Pika Hermanni tippu. 

Isegi Kuu peal oli siis vabadust rohkem kui võõra võimu all kannataval rahval Eestis ja teistes Nõukogude Liidu okupatsiooni või mõju all tegutsevate maades. Need ajad ei tohi naasta! Selleks tuleb meil omavahel ületada erimeelsused, otsida leppimist ja teha koostööd, et meil oleks palju liitlasi ja sõpru.

Eriti peavad koostöö nimel pingutama rahva esindajad majas, mille nurgatorni tippu heiskasime täna oma vabaduse, iseseisvuse ja ühtehoidmise kaunima sümboli – sinimustvalge lipu.

Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.

Vaata ka:

• Pidulik riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni, ETV 24.02.2024