5. juunil toimus Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamise raames Tartu Luterlikus Peetri koolis seminar “Usk ja usuvabadus”.

Seminaril käsitleti kirikute tegevusvabadust riigis, usuvabadust avalikes ja erakoolides ning võrdse kohtlemise nõude ühildamist usueluga, samuti küsimust, kas enda usu väljendamisest võib saada vaenukõne. Ettekannetega esinesid Riigikohtu esimees Villu Kõve, prof Merilin Kiviorg, vaimulik ja kirikuloolane Veiko Vihuri, endine Eesti kirikute nõukogu nõunik Erik Salumäe ning ringkonnakohtunik Markus Kärner.

Avaettekandeks oli sõna peapiiskop Urmas Viilmal, kelle sõnavõtu tervikteksti järgnevalt ära toome.

Usuvabadusest Eestis kirikujuhi pilgu läbi

9. oktoobril 2019 toimus Riigikogu konverentsisaalis Eesti Kirikute Nõukogu usuvabaduse konverents „Usuvabadus Eestis“, kus jõuti järeldusele, et usuvabadusega on kõik korras. Valitseb isegi omamoodi ideaalilähedane olukord – paradiis maa peal. Mõned küsimused tõstatusid, mis on aktuaalsed ka täna. 

Pandeemia ja usuvabadus

See tõi usuvabaduse realiseerumise ja kirikute autonoomse otsustus- ja vastutusõiguse kohe meie kõigi lauale, kui 13. märtsil 2020 kehtestati eriolukord. Tunnustan tollast Vabariigi Valitsust, peaministrit Jüri Ratast, kui ka regionaalministrit Riina Solmanni ja sotsiaalministrit Tanel Kiike, kes asusid kohe operatiivselt Eesti Kirikute Nõukoguga võimalike sammude osas läbi rääkima. 

Esmased otsused piirangute osas tehti kirikute heakskiidul, korrektne oleks isegi öelda, et kirikute juhid leppisid nende sõnastuses ise kokku ja esitasid need valitsusele. Olulist rolli määras siinjuures vahetult mõni kuu varem sotsiaalministeeriumis käivitatud hoolekande- ja meditsiiniasutuste kaplanaat. See, et kaplanid ja vaimulikud pääsesid suletud asutustes viibijatele ja patsientidele ligi ka kõige keerulisemal lock down’i ajal, oli usuvabaduse realiseerimise seisukohalt võtmetähtsusega. Siinjuures kuuluvad tänusõnad ära nii tollasele sotsiaalministeeriumi kantslerile Marika Priskele, peakaplanile Ove Sanderile ja vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandile.

Pandeemiat võibki nimetada viimaste aastakümnete üheks olulisemaks usuvabaduse proovikiviks ja seda nii üksikisiku kui kollektiivse usuvabaduse realiseerimise kontekstis. Jumalateenistustel osalemise piiramine, vahepeal avalike jumalateenistuste korraldamise täielik peatamine, samas isikliku hingehoidliku teenimise jätkamine: kirikud jäid avatuks isiklikeks külastusteks, privaatsete üks-ühele hingehoidlike talituste ja sakramentide jagamine oli endiselt tagatud, sealhulgas eripiirangutega asutustes nagu nt kinnipidamisasutused, haiglad, hooldekodud. Kollektiivse usuvabaduse teostamine oli rohkem piiratud ja reguleeritud kui isiklik. On oluline rõhutada, et me saavutasime kirikute avatuks jäämise, erinevalt paljudest teistest riikidest, kus olime arvanud, et usuvabadus on paremini tagatud ja kus toimus ühiskonna, sh kirikute täielik sulgemine.

Venemaa sõda Ukrainas

Selle kurva sündmuse kontekstis on kõige kuumemaks ja vastuolulisemaks ja seni lahendamata teemaks küsimus kirikute autonoomia tunnustamisest riigi poolt ja kollektiivse või ka isikliku usuvabaduse tagamisest olukorras, kus ühe kiriku juhi või kogu juhtkonna sõnad ja teod viitavad potentsiaalsele julgeolekuohule ning riik tunneb, et on vaja sekkuda. Konkreetne küsimus, kas Eestis registreeritud Vene Õigeusu Kiriku osa ehk Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja mõne selle esiosa (nt katedraal ja klooster) juriidiline ja kiriklik ehk kanooniline seotus sõda õhutava ja õnnistava kirikupea, patriarhi Kirilli või juhtkonnaga on julgeoleku ohuks Eesti Vabariigile ja meie iseseisvusele või mitte? Kas juriidilisest alluvusest lahti sidumine lahendab riigi probleemi või mitte? Kas kanoonilisest alluvusest lahti sidumise surve või nõue riigi poolt on kiriku autonoomiasse ja usuküsimustesse sekkumine ja seeläbi usuvabaduse riive või lausa rikkumine või ei ole? Nende küsimustega tegelevad juba advokaadibürood. Minu kui kirikupea aga ka Eesti Kirikute Nõukogu presidendi jaoks on nendele küsimustele vastuse saamine väga oluline, sest pretsedent võib juhtida sarnastele riigipoolsetele sammudele edaspidi ka teiste kirikute või usuliste ühenduste suhtes.

Sõnavabadus ja usuvabadus

Sõna- ja usuvabadus on asetatud viimastel aastatel samuti omavahelisse pingevälja. Kui rääkida vaenu- või vihakõnest ja vastavatest seadusandlikest tendentsidest riigi kontrolli ja sekkumise suurendamise toetuseks olukorras, kus keegi tunneb, et teda on verbaalselt rünnatud ning ta tajub sellega ohtu. Meile on väidetud, et Piibli kõiki kirjakohti võib ka võimalike seadusemuudatuste järel endiselt lugeda ja tsiteerida, samuti usulist õpetust või veendumisi avalikult levitada ja kuulutada ka küsimustes, mille osas seaduste alusel loodud tegutsemisruum ühiskonnas on mõne usulise õpetusliku seisukohaga võrreldes erinev. Siiski on alarmeeriv, et liigume lähemale jälgimis-, nuhkimis- ja kontrolliühiskonna normaalsusele. 

Usuvabaduse hall tsoon 

Hämarasse alassepaigutuvad küsimused ei ole viimaste aastakümnete kestel vähenenud, pigem süvenenud või pisut muutunud. 

Markeerin neist osa:

1. Usuvabaduse realiseerimine oma laste kasvatamisel olukorras, kus üldhariduskoolis loodud õpikeskkond ja tingimused ning eriti üldhariduses rakendatud riiklik õppekava on religiooni- ja ususteriilne. Küsimus on, kas usuvabaduse juurde kuulub ka õigus omandada kohustuslik haridus keskkonnas, kus luuakse eeldused usualaste teadmiste omandamiseks. Kas teadmistepõhisele hariduskontseptsioonile toetuvas ühiskonnas, ei peaks olema kõigil õpilastel õigust ka religioonialastele teadmistele? Rääkimata usuliselt ja maailmavaateliselt ennast määratlenud lastevanemate õigusest eeldada oma laste õpetamisel koolilt tuge vähemalt niivõrd, et lapse jaoks ei tekitataks koolis teadlikult väärtuskonflikti koduse usulise kasvatuse ja õpetuse vahel võrreldes koolis õpetatavaga. Kas sallivust külvav Eesti kool püüab arvestada erinevate usulise ja kultuurilise taustaga õpilaste või nende vanemate õigusega omada erinevaid veendumusi? Ja peamine, kas püütakse nendega ka arvestada ilma sildistamata ja hinnanguid andmata? Kuidas garanteerida ka seda, et mõne aine ja teema käsitlus kindla maailmavaatega õpetaja (usulise, või sageli hoopis materialistlike-ateistlike vaadetega) poolt ei lähe vastuollu riigi poolt väljendatud maailmavaatelise ja usulise neutraalsusega. Kristlastest lastevanemate kogemused kinnitavad, et klassi- või aineõpetajate isiklikust maailmavaatest tulenevad hoiakud võivad olla väga dominantsed või isegi agressiivsed mõne usu või religiooni esindajate või õpetuslike seisukohtade suhtes. Sama puudutab ka õppematerjalide/õpikute koostajaid, kes oma õpikuid ja muid töömaterjale koostades kirjutavad sisse oma maailmavaate ega arvesta ideaaliks tõstetud neutraalsust. Kui Eesti kool on religioossuse suhtes kirjutamata kokkulepe alusel osutunud „ususteriilseks“ tsooniks, siis kes tagab, et omamoodi riigikirikuks või riigiusuks saanud sekularismi siis ka teostatakse lõpuni minnes nõnda, et lapsed ei peaks kokku puutuma ka usupaganlust või uusvaimsusust produtseerivate poolreligioossete rituaalide või tavadega, olgu siis lasteaedades või koolides volbrit või halloweeni tähistades. Samal ajal jäävad paljudes koolides riiklike pühade hulka kuuluvatest pühadest tähistamata või tutvustamata mitmed, nt suur reede või nelipühad.

2. Usuvabaduse teostamise juurde haridusasutuse kontekstis kuulub ka õigus oma usulisi vajadusi rahuldada koolipäeva või õppetöö ajal – kas selleks on loodud võimalused? Kas sellele kui erivajadusele pööratakse piisavalt tähelepanu? Muude erivajadustega tegeleb igas koolis tugipersonal: logopeed, psühholoog või sotsiaalpedagoog, õpilastele on koolis koostatud nende erivajadustega arvestavad individuaalsed õppekavad ja kasutatakse tugisikuid. Kas õpilase usuliste erivajadustega arvestatakse sama analoogia alusel piisavalt,  kas usuvabadus on tagatud?

3. Kui paar aastat tagasi tõstatus riikliku järelevalve kontekstis paaris kristlikus erakoolis küsimus, miks alaealiste laste puhul ei küsita enne konfessionaalse usuõpetuse õpetamist, kas nad seda hoolimata vanemate valikust ka ikka ise soovivad, ning rõhutati individuaalsetes vestlustes õpilastega nende õigust mitte usuõpetust õppida, siis kas munitsipaal- ja riigikoolides on seistud nende õpilaste õiguste eest, kes sooviksid oma usulisi vajadusi koolipäeva kestel rahuldada või kasvõi mittekonfessionaalset usundiõpetust õppida? Kas keegi arvestab süsteemselt usuliste eripäradega õpilastega Eesti koolis?

4. Usuvabaduse realiseerimise seisukohast on üks kõige hallim ala see, mis toimub seoses inimese surres tema matmisega. Kirikute ja koguduste seaduse § 8 lg 6 kohaselt on igale isikule tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele. Julgen väita, et see õigus ei ole Eesti Vabariigis lõpuni tagatud. Kõik koguduste vaimulikud on puutunud kokku juhtumitega, kus aktiivne ja regulaarne kirikuline on maetud ilmalikult ja keegi ei ole seisnud selle inimese usutunnistuse kohase matmise eest. Kriitika teravik on suunatud loomulikult esmalt lähedastele ja pereliikmetele, kelle otsustesse ei saagi keegi sekkuda. Kuid kriitika langeb ka matusebüroodele, aga eriti hoolekandeasutustele ja omavalitsustele, kes ei pööra lahkunu usuvabaduse realiseerimisele surres mingit tähelepanu. Järelevalvet selle õiguse tagamise kontrollimiseks ma ei tea, et oleks kusagil tehtud. Vabandused on kulunud ja triviaalsed: me ei teadnud, kuidas inimene soovis, et teada maetakse või ta ei öelnud, et soovib oma usu kohaselt maetud saada, jne. Kui küsida, miks inimeselt ei küsitud tema usutunnistust, kui ta asutusse kliendiks registreeriti, siis on vastuseks, et usk on isiklik asi ja kuulub delikaatsete isikandmete loendisse, mille kogumine ja andmete töötlemine nõuab erikorda. Kelle ülesanne on tagada uskliku inimese usutunnistuse kohane matmine? Kes tunneb huvi, et inimene saab üldse maetud?

5. Usutunnistuslikult või kultuuriliselt väärikas ja kohane matmine on tõusnud päevakorda nn punahaudadesse maetute ümbermatmise kontekstis. Siin toimub kõik minu hinnangul korrektselt. Sõjahaudade kaitse seaduse § 10 lõige 4 sätestab, et ümbermatmisel järgitakse võimaluse korral ümbermaetava religioonile või kultuurile vastavaid matusetavasid. Ümbermatmise ajal tagatakse säilmete väärikas kohtlemine. Nõnda toimuvadki ümbermatmises viimastel aastatel reeglina õigeusu, luteri ja vahel ka juudi vaimuliku osalusel. Vastavalt seadusele peab väärika ümbermatmise korraldama kaitseministeerium. Julgen öelda, et tehakse parim, mida teha on võimalik. Samas ongi kõige paradoksaalsem fakt, et 80 aasta eest II maailmasõjas langenute puhul me püüame järgida seadust ja kutsume kohale vaimuliku. Täna surevate inimeste puhul, eriti mitmetes hooldekodudes omasteta surnute puhul, keegi nende väärika matmise eest ei hoolitse. See peab olema omavalitsuse kohustus, kes koostöös hooldeasutustega tänapäeval on sageli aga lahendanud probleemi mitte alati väärikamal ja lahkunu usutunnisust arvestaval moel, vaid lihtsamal, kiiremal ja sageli odavaimal võimalikul moel. 

6. Võrdne kohtlemine maksumaksja raha kasutamisel. Võrdse kohtlemise ja usuvabaduse realiseerimise seisukohalt on küsimus, kas usklikel võiks olla ootused, et sarnaselt sportlastele, raamatute lugejatele ja teatrisõpradele võiks osa avalikust rahast olla suunatud usklike kogunemiskohtade ja pühakodade toetamiseks (restaureerimiseks, rajamiseks). Kas usulisi ühendusi koheldakse ja peaks kohtlema võrdlevalt erinevate institutsioonide, ühingute ja MTÜ-dega? 

7. Usulise eripäraga arvestamine. Usulistel ühendustel on ajalooline ja maailmavaateline (usuline)eripära, millega riik peaks arvestama. See on osa põhjusest, miks kirikutele on riigis antud ja jäetud oma autonoomia, millega tuleb ka seaduseid luues arvestada. See puudutab ka kiriku järjepideva tegevusega arvestamist, kiriku ülemaailmsuse (katoolsusega) ja oikumeenilisusega arvestamist, kiriku õpetuslike erisustega (nt vaimulike ametinõuded ja hierarhia; kirik kui erinevate (juriidiliste) üksikute koguduste kogu; kanooniline õigus; traditsioon, jne)

8. Usk ja kirikud/kogudused kui kultuuri komponent, kuuludes nt EV põhiseaduse preambulis väljendatud eesti rahvuse ja kultuuri tagamise kaitse alla. Kiriku(te) tegevuse vaatamine ajas – minevikus, olevikus ja tulevikus – kultuuri osana. See on oluline rahvahariduse seisukohast aga ka riigieelarve kujundamise seisukohast (nt kultuuripärandi säilimise kontekstis). Lisaks füüsiliste kultuuriväärtuste ja -pärandi hoidmisele tuleb hoida tähelepanu alla ka kirikute tegevus vaimse kultuuripärandina, nt kirikukellade helistamine (kellamäng), kristlike usupühade tähistamine riiklike tähtpäevade ja pühadena, visuaalne kultuurimaastik, sh kirikutornid versus mošeed, minaretid ja nendest 5 x ööpäevas kostuv palvekutse.

Kokkuvõtteks

Sageli jääb Eestis ametnike, ka poliitikutega, isegi mõnede ajakirjanikega suheldes mulje, et kuna Eestis on ennast usklikult määratlenud vaevalt kolmandik ühiskonnast, siis enamust esindab ateistlik maailmavaade. Me teame, et see ei ole nii ja miski ei tõesta seda. Kui see nii ka oleks, peab olema usuvabadus kõigi jaoks – nii enamus kui vähemusmaailmavaate esindajate jaoks – positiivselt tagatud. Ateistlikust maailmavaatest lähtumine, eriti haridussüsteemis, ei esinda põhiseadusega väljendatud riigi religiooniga seotud neutraalust. Riigi neutraalsus tähendab minu hinnangul seda, et riik ei samasta ennast ühegi denominatsiooniga/maailmavaatega ega esinda seda. Neutraalsus on põhiseaduses väljendatud sättega, et Eestis riigikirikut ehk riigiusku/riigiveendumust ei ole. See riigi neutraalsus peab tingimusteta kehtima ka sekularismi ja ateismi suhtes. Kes ja kuidas selle neutraalsuse tagamist Eestis jälgib? Olulisem on aga kiriku ja riigi vahelistes suhetes mitte see, kas riik kirikuid toetab või mitte, vaid selles, kas riik ajalooliste kirikute ja teiste usuliste ühenduste autonoomiat tunnustades võtab neid ka partnerina, kellega arvestatakse ja keda (pro)aktiivselt, mitte ainult formaalselt, kaastakse ühiskondlike-kogukondlike arengutesse, nt seadusloome protsessidesse, kriisiplaanide koostamisse, jne.

---

Vaata ka:

• Usuvabaduse asjatundjad kutsuvad Tartusse seminarile, e-Kirik 23.05.2024