Luterlik Maailmaliit (LML) ja Õigeusu Kirik on välja andnud ühisavalduse Filioque klausli lisamise kohta Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse, mis on olnud ida- ja läänekiriku traditsioone lahutanud teoloogiline küsimus ligi tuhat aastat.

Sõna ‘filioque‘ (ladina keeles ‘ja Pojast’) kirjeldab Püha Vaimu lähtumist. Ladina kirik lisas selle usutunnistusse sajandeid pärast selle koostamist, et vastu seista arianismile, kuid idakiriku poolt on selle lisamise vastu alati protesteeritud.

LML ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi ühisrahvusvahelise komisjoni ühisavalduses soovitavad mõlemad osapooled “kasutada kreeka keele algversiooni (ilma Filioqueta) lootuses, et see aitab kaasa meie kogukondade vahel sajanditevanuste lõhede parandamisele ning võimaldab meil koos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.”

Komisjon koostas avalduse oma 18. täiskogu istungil, mis toimus käesoleva aasta mais Kairos, Egiptuses. Komisjon rõhutas, et usutunnistus on kiriku liturgilise ja õpetusliku alusena olulise tähtsusega ning väljendas lootust, et kirikute elus keskendutakse uuesti kolmainu teoloogiale. “Mõlemad kinnitame Püha Vaimu täielikku jumalikkust ja isikulisust, mis on väljendunud ida- ja läänekiriku traditsioonides erineval viisil.”

Ühisavaldus on rohkem kui 40 aastat kestnud dialoogi ja oikumeenilise pühendumuse tulemus LML-i ja Õigeusu Kiriku vahel. See on pakkumine lepituseks 2025. aastal toimuva Nikaia 1700. aastapäeva tähistamiseks. Samuti tähistab see lootusrikast sammu suurema teoloogilise arusaamise ja ühtsuse suunas luteri ja õigeusu kirikute vahel.

Täistekst Ühisavaldus järgnevalt:

ÜHISAVALDUS FILIOQUE KOHTA

Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi ühisrahvusvaheline komisjon

Meie, Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku esindajad, oleme armastuse ja kristliku osaduse vaimus kokku tulnud, et arutada Püha Vaimu lähtumise küsimust, mis on kirikuid lahutanud. Mõlemad kinnitame Püha Vaimu täielikku jumalikkust ja isikulisust, mis on ida- ja läänekiriku traditsioonides erinevalt väljendunud. Me teame, et Filioque lisati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse ladina kiriku poolt vastusena arianismi hereesiale sajandeid pärast usutunnistuse koostamist. Idakirik on selle lisamise vastu alati protesteerinud. Osana ladina traditsioonist pärisid reformatsioonimehed usutunnistuse Filioque lisandiga ega pidanud seda problemaatiliseks. Hindame seda vana ja austusväärset oikumeenilist kristlikku teksti ning soovitame kasutada kreeka keele algversiooni (ilma Filioqueta) lootuses, et see aitab kaasa meie kogukondade vahel sajanditevanuste lõhede parandamisele ning võimaldab meil koos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on liturgias kasutatav õpetuslik tekst. Jumala rahvas palvetab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust ning selles palves kujundatakse nende usk kolmainu Jumalasse. Uuesti keskendumine Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algsele sõnastusele võib soodustada uuendatud teoloogilist mõtisklust Kolmainu ja Püha Vaimu rolli üle.

Lisaks kinnitame mõlemad, et meie kolmainuõpetuses on Isa Poja sündimise ja Vaimu lähtumise põhjustaja (αἴτiος). Õigeusu kirik mõistab, et Filioque oli sageli mõeldud rõhutama Poja ja Vaimu suhet ning luterlastel on teadmine, et õigeusu traditsioonis mõistetakse Vaimu mõnikord lähtuvat (ἐκπορευόμενον) läbi Poja. Oleme teadlikud ka teistest viisidest, kuidas viidata Poja ja Vaimu suhtele. Loodame, et ühiselt uurides formuleeringut “läbi Poja”, mida kasutasid Maximus Usutunnistaja, Johannes Damaskusest ja Tarasios Konstantinoopolist ning asjakohaseid vaateid Gregorius Küprooselt ja Gregorius Palamaselt, võiksime hõlbustada meie ühiseid pingutusi jõuda edasise kokkuleppeni Püha Vaimu lähtumise kohta.

27. mai 2024

Luterliku Maailmaliidu (LML) ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi ühisrahvusvaheline komisjon kohtus esmakordselt 1981. aastal Espoos, Soomes, oikumeenilise patriarh Dimitriuse algatusel. See pidev dialoog hõlmab LML-i liikmeskirikute ja mitmete autokefaalse õigeusu kirikute esindajaid. Nad on koostanud mitu teoloogilist teksti, käsitledes selliseid teemasid nagu kirikuõpetus, Pühakiri, sakramendid ja amet. Need jõupingutused on suunatud mõistmise ja koostöö edendamisele kahe traditsiooni vahel, edendades vastastikust austust ja teoloogilist rikastamist.

1