Tartu kihelkonna lähim naaber on Nõo. See on nii lähedal, et isegi Tähtvere linnaosa Tartus on ehitatud õieti Nõo kihelkonna maadele. Ka osa Ropka ja Karlova mõisa piirkonnast kuulus Nõo alla. Ja terve Nõo kihelkond on katoliku ajal olnud tihedalt seotud Tartuga. Sellegi poolest kuulub Nõo kogudus täna mitte Tartu, vaid Valga praostkonda ehk Riia maantee ümber jäävate koguduste perre. 

Õp Kristjan Luhamets jutustab selle koguduse loost:

Nõo püha Laurentsiuse kirik ehitati Tartu-Riia tee äärde 13. sajandi keskel, hiljemalt 1260. aastatel. Ta polnud iseseisev kihelkonnakirik, vaid Tartu toomkiriku kabel. Kabeleid oli veel. Näiteks Tõravere kabelimäel oli Tõnise kirik. Viimasest pole tänaseks midagi alles, aga Nõo kolmelööviline kodakirik on säilinud kõigi oma algsete võlvide ja kaartega. Eesti maakirikute seas on see väga suur erand, et nii vana kirik on säilinud peaaegu tervikuna oma algsel kujul. 

Isegi 19. sajandil, kui ehitati massiivseid torne kirikutele, kus neid varem ei olnud, siis seegi mood on Nõo kirikust mööda läinud. Väikese puust haritorniga kutsub see vana pühakoda ka täna palvelisi keset Nõo alevikku. 

Nõo kirikus on omapärane altariruumi võlv, mis meenutab bütsantsi kuplit. Niisuguseid kohtab terves Euroopas väga harva. Üksikuid sellised võlve on püstitatud pisut enne 13. sajandi keskpaika Reinimaa ja Vestfaali kirikutest. Küllap sealt need meistrid tulid – kõigepealt Riia toomkiriku ehitusele ning edasi Nõo poole. 

Sõjakahjude eest on Jumal Nõo kirikut hoidnud. Need rootsiaegsed kurtmised, et katus on lagunenud ja aknad tahavad parandamist, pole võrreldavad koledustega, mida teised kirikud pidid suurtes sõdades läbi elama. 

Side Tartuga on Nõol alati olnud tihe. See tugevnes veelgi seoses ülikooli avamisega 1632. aastal. Tuli ette, et mõni mees, näiteks Laurentius Molin oli samal ajal nii Nõo koguduse õpetaja kui usuteaduskonna professor. 1640. aasta paiku sai Nõo koguduse õpetajaks Adrian Virginius vanem. Ta tuli Tartu ülikooli õppima, sest tema vanaonu pojapoeg Andreas Virginius vanem oli siin professoriks, kusjuures ülikooli asutamisest saadik. Noorem sugulane lõpetas õpinguid ja maandus Nõo pastoraadis. Seal sündis talle poeg Andreas noorem, kes oli hiljem kirikuõpetaja Kambjas ning temale omakorda sündis poeg Adrian noorem, kes teenis kogudust Otepääl ning tõlkis koos tõlkis Wastset Testamenti. 

Nõo õpetajad on ikka Tartust tulnud ja Tartusse läinud – see on siin päris tavaline. On Nõo õpetaja teeninud Tartu kogudust ja Tartu õpetajad teeninud Nõo rahvast. 

1690. aastatel teenis Nõo kogudust õpetaja Jernfeld, kes oli samuti usuteaduskonna professor ja viibis seetõttu sageli kogudusest eemal. Ta võttis endale abiõpetaja, ühe rootsi kapteni Johannes Svenske, rahvuselt pigem soomlane. Kogudus ei olnud abiõpetajaga põrmugi rahul ja saatis muudkui kaebekirju Riia poole. Lahti sai kogudus aga hoopis professor Jernfeldist, kes ära Tartusse läks. Hiljem pidi kogudus Johannes Svensket hoopis tänama. Nõost läks ta küll ära, aga pärast 1708. aastat, kui Põhjasõda oli maa lagedaks teinud ja pastoraadid seisid kõikjal tühjad, teenis see vapper Svenske korraga üheksat kogudust. Nõo kogudust sealhulgas. 

Kui raamatuköitja Johann Arens Venemaa vangistusest vabanes, võttis ta üle Nõo koguduse teenimise. Teoloogilist haridust tal polnud, heebrea ja kreeka keelt ta ei mõistnud. See-eest valdas ta saksa, vene, poola, rootsi, läti ja eesti keelt. Luges hoolega Piiblit ja kogudus oli temaga üliväga rahul. 

Vennaste ärkamine, mis naaberkihelkondades suuri laineid lõi, puudutas Nõo kihelkonda esialgu ainult riivamisi. Ka kirikuõpetaja polnud sellest teab mis vaimustuses. Esialgu. Aga 1760. aastal palus õpetaja Sczibalski kantslis avalikult andeks, et ta ärganute vastu seni tõrges on olnud. Selleks ajaks oli Sczibalski viis aastat Nõo kogudust teeninud ja Taevaisa kinkis talle veel 37 aastat selles ametis jätkata. Sellesse aega jääb tartumurdelise jutlusekogu trükkimine 1779. aastal ning kolm aastat hiljem ka kirikusse oreli ehitamine. Mõlemad ettevõtmised said teoks kohaliku mõisahärra, parun Igelströmi majanduslikul toel. Nõo kirik on niisiis üks esimestest Eestis, kus orel kasutusele võeti. Aja jooksul täiendati ja parandati orelit ning 1890. aastal vahetati see välja uue Walckeri oreli vastu. Viimane saadab koguduse laulu ka tänapäeval. 

1878 sai Nõo kogudus endale õpetajaks eesti rahvusliku liikumise tegelase Mihkel Jürmanni. EÜS, Vanemuine, Kirjameeste Selts, Aleksandrikooli komitee… Lihtsam oleks öelda, et võttis osa kõigest, mis rahvuslastel käsil. Ent juba viie aasta pärast läks Jürmann edasi Tarvastusse, kus temast sai esimene eestlane praosti ametis. 

Martin Lipp teenis Nõo kogudust üle 38 aasta. Ka tema oli rahvuslikult meelestatud. Lipu ametiajast, 19. sajandi lõpust pärineb kiriku praegune uusgooti stiilis sisustus: altar, kantsel, pingid, uus orel, ning rõdud, mida varem Nõo kirikus ei olnud. 

Uue altaripildi Kristusest ristil maalis Tõnis Grenztein, juhtmõtteks Jh 1,36: „Ennäe, see on Jumala Tall.“ Vana altarimaal anti Kolga palvemajale. See vana vennastekoguduse palvemaja, kirikust umbes 2 km kaugusel, ehitati aastal 1817. Tuhanded inimesed võisid seal Jumalat paluda kuni nõukogude kord selle võimaluse ära võttis. 

Kui Martin Lipp Nõo õpetajaks tuli, sai köstriks Aleksander Läte – helilooja, kes on siin kirjutanud palju koorilaule, näiteks „Kostke laulud, eesti keeles“ või „Kuldrannake“. 

Lipp sai tuntuks luuletajana. Täna on kiriku lauluraamatus 34 laulu, mille sõnad on kirjutanud või tõlkinud Martin Lipp. Tema vaimuliku luule tagavarast jätkuks heliloojatele tööd veel kauaks ajaks. Ainuüksi oma elu viimasel aastakümnel kirjutas Lipp sõnad 360 vaimuliku laulu jaoks. Lisaks kirjutas ta rahvuslikel teemadel. Tuntud on tema sõnad „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga…“ 

Ei saa jätta ka mainimata, et Martin Lipp avaldas õpikuid piibliloo ja katekismuse alal, kirjutas raamatuid eesti kiriku ja hariduse ajaloost ning oli üks eesti genealoogia rajajaid. Trükis ilmus „Masingite suguvõsa“, valmis sai „Karellide suguvõsa“ käsikiri, ning materjali kogus ta Laalandi perekonnaloo kohta. 

Ajast igavikku kutsuti Martin Lipp 1923. aastal. 

Järgmine mees, kes nii pikka aega Nõo kogudust teenis, oli Harald Tammur. Aktiivse EÜSi liikmena oli ta tunda saanud vangilaagri kibedust nii sakslaste kui venelaste käes. Jõudnud tagasi kodumaale, ordineeriti ta 1954. aastal Nõo koguduse õpetajaks ja seda 42 aastaks. Nõo õpetaja tööpõld ulatus sel ajal kaugemale kui iial varem. Nimelt liideti riigivõimu survel Nõoga oma kirikust ilma jäänud Kambja kogudus. Alates 1979. aastast teenis Tammur Nõo ja Kambja rahvast Tartu Pauluse koguduse kõrvalt. 

Täna on Nõo kogudusel jälle päris oma õpetaja, kelleks on Mart Jaanson. Aga erinevalt Martin Lipust ei kirjuta tema lauludele sõnu, vaid viise.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3