2. pühapäev pärast ilmumispüha

Jeesus kostis naisele: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi.“ (Jh 4:13-14)

Kui tunned janu – olgu see janu rahu järele, andeksandmise järele, uue alguse järele, puhtuse järele, rõõmu järele, mõtte järele – siis astu samm Kristuse poole ja ütle kasvõi sama lihtsasti nagu Samaaria naine Jaakobi allikal: “Isand, anna mulle seda vett.”

Ja kui kardad, et Jeesus näeb liiga palju – näeb sinu elu salajasi nurki – siis pea meeles: ta näeb niikuinii. Aga ta ei näe selleks, et sind lõhkuda. Ta näeb selleks, et sind üles ehitada. Ta paljastab, et tervendada. Ta ütleb tõtt, et anda armu.

Me tuleme kirikusse, nagu Samaaria naine tuli kaevule: vahel ainult “vett võtma” – et saada natuke jõudu nädalaks, natuke rahu, natuke mõtet. Kristus aga ootab siin, mitte selleks, et anda meile ainult hetkeline leevendus, vaid et anda meisse elav vesi – oma Vaim, oma elu, osaduse Isaga. Et meie sees saaks alguse allikas, mis voolab igavesse ellu.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg võttis kord äratõugatud Samaaria naise tema usu pärast vastu. Anna meile samasugust usku, et meiegi võiksime loota ainult Sinu armastusele ja üksteist vastu võtta, nagu Sina meid oled vastu võtnud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

(Video: Enn Auksmanni mõtisklus)