Kristus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18)

Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!

Ülestõusmispüha rõõm võrsub sellest, millest kirjutab apostel Paulus: kui Kristus ei oleks üles tõusnud, oleks tühised nii meie usk kui ka lootus (1Kr 15:12–22). Ent Kristus on üles tõusnud surnuist, surm ei valitse enam viimse sõnana ning Jumal on avanud meilegi tee elule ja lootusele.

Johannese evangeeliumis (Jh 20:1–10) algab see sõnum tühja haua juures: kivi on ära veeretatud, jüngrid jooksevad vaatama, ja nende ees avaneb tegelikkus, mis on suurem kui hirm ja lein. Nii kõlab ka ülestõusnud Issanda tõotus: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18). See on ülestõusmispühade süda — Kristus elab, ja seepärast on ka meil lootus, mis kannab läbi pimeduse, kannatuse ja surma.

Me palvetame: Kõigeväeline, igavene Jumal, Sina oled oma Poja surmaga lunastanud meid patust ja päästnud surma võimusest ning tõotanud Tema ülestõusmises meile igavest elu, et me kuradi meelevalla alt päästetuna saaksime elada Sinu riigis. Anna meile armu, et me elaksime selles rõõmsas usus ning Sind igal ajal kiidaksime ja tänaksime Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

(Video: õp Enn Auksmanni mõtisklus)

Vaata ka:

• Tiit Pädam, Elu nägemise taga, Eesti Kirik 01.04.2026
• Katri Aaslav-Tepandi, Kristus on surnuist üles tõusnud!, Eesti Kirik 01.04.2026

1