Bartolomeust tuntakse traditsioonis sageli Naatanaelina, kelle Filippus tõi Jeesuse juurde. Tema esimene küsimus oli skeptiline: kas Naatsaretist võib tulla midagi head? Kohtumine Kristusega muutis küsimuse tunnistuseks: „Sina oled Jumala Poeg.“

Bartolomeuse päev räägib inimesest, kes tuli vaatama ja sai tunnistajaks.

Filippuse kutse „Tule ja vaata!“ (Jh 1:46) on kutse ka meile. Usk ei pea algama valmis vastustest; tihti algab see just ausast küsimusest ja julgusest astuda Jeesusele lähemale. Nii kutsub pärtlipäev meid paluma Jumala abi, et meiegi võiksime olla need, kelles on tõde, ning tunnistada oma eluga, et Jeesus on Jumala Poeg ja meie Issand.

Mitmekesine teenimistöö

Pärast Jeesuse taevaminemist ja nelipüha imet jutlustas Bartolomeus Mesopotaamias (tänapäeva Iraagis), mõnede legendide kohaselt ka Indias ja viimaks Armeenias. Ta sai kuulsaks imeliste tervendamistega ning meelevallaga ajada välja kurje vaime. Näiteks tervendas ta Armeenia kuninga Polimuse tütre, kelles oli kuri vaim. Kogu kuninga perekond ristiti.

Ärritunud paganlikud preestrid ässitasid kuninga paganast venna Bartolomeuse kallale ning teda piinati vanglas. Viimaks mõisteti talle „pärsia surmanuhtlus”: ta nüliti elavalt ja löödi risti. Bartolomeus suri märtrina aastal 50.

Apostli keha puhkab kirikus Roomas Tiberi saarel.

Kasutatud kirjandus: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”.

Me palvetame: Kõigeväeline igavene Jumal, me täname Sind, et võime täna tähistada apostel Bartolomeuse päeva, ja palume Sind: aita oma Kirikul armastada seda sõna, millesse apostel uskus, ja ustavalt kuulutada Sinu Poja evangeeliumi, mida tema õpetas. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

1